Eragon

[Shadow]

[pronto]

[Ulmeguru]

[pronto]

[Pingviin]

(kehitab õlgu ja kortsutab kulmu)
lugesin va eragoni saaga teist osa (originaalpealkiri 'the eldest' vist). mis mul ikka öelda, ajab ikka sama liini edasi, mis esimeses osas. minu tagasihoidlik arvamus on, et kirjanikupoiss pole vahepeal kuhugi kaugele arenenud - kirjutab ikka oma unistustest...
järgneb spoiler
sisust niipalju, et kes veel esimeses osas aru ei saanud, et teatavad Kaksikud närused reeturid on ja et Eragoni issi üks kurikael oli, kelle mõõka ta ise kannab, siis olge mureta, kõik saab lõpuks (eelviimases peatükis, kui eragon-poiss oma vanema vennaga taaskohtub (sest too rööviti vahepeal ära ja oli kogu raamatu kadunud)) selgeks. muidu eluneb eragon suurema osa raamatust haldjate juures ja seal toimub üks järjekordene yoda-krempel-õping. samal ajal ründavad pahad onud tema koduküla ja tema onupoeg (tulevane kuningas muide) on sunnitud külarahvaga sealt põgenema.
kõige suurem spoiler
siis juhtus seal veel üks asi, mis mind koledal kombel vihastas. haldjatel toimusid mingid pidustused ning nende käigus andsid surnud lohed Saphira ja ühe teise lohe kaudu Eragonile kingituse. kolm korda võite arvata, mis see oli... haldjavälimus (jah, koos kõige kikk-kõrvadega kui ma õigesti aru sain). sellega läks kirjanikupoiss küll liiale mu meelest

ühesõnaga, keegi ütles Eragon 1 kohta, et kui juba selliseid asju avaldatakse, siis võib tema loota, et ka tema looming kord trükimusta näeb, ausalt öeldes hakkan ma ka juba seda meelt minema. kahtlen küll, kas Eestimaal see nii lihtne oleks, aga tundub, et piisab vaid ameerikamaa keeles kirjutamisest (küll head toimetajad kirjavead ära parandavad) ja sellest et sisuks on fantasy - kohe lastakse trükki ja tehakse sellest ny times'i bestseller või mida iganes.

[Silence]

Unistused, kuid meeldivad unistused - üpriski lõbusa meelega sai loetud noore Paolini unistusi, ainult väiksed varastamised olid närviajavad - Urgalid & Kullid vs Orcid & Uruk-Haid ning lohedega seonduva sarnasus McCaffrey Permiga. Samuti mingi koht seoses Musta Väravaga, mis enam meelde ei tule (vist oli mingil mereäärsel linnal). (Maybe spoiler] Ning ettearvamatus - otse loomulikult elavad peidus haldjad metsades ja kadunud päkapikud mägedes, salapärane sõber on kuulsa tüübi poeg jne jne.

Lugeda kõlbab.


Btw, Pingviin, lugesin peaaegu su spoilereid mõeldes, et need Eragoni kohta, kuna ei olnud juttu enne seda läbi lugend, kuid sain veel viimasel hetkel pidama, kui märkasin sõna 'the eldest'. Ootan nüüd pikisilmi teise osa eesti keelde tõlkimist. Mitte selle tõttu, et inglise keeles ei saaks lugeda vaid eesti keelne Eragon sai ostetud 245.- eest (ei ole eriti suur raamatuostja) ja tahaks ilusti eesti keeles raamaturiiulisse.

[Pingviin]

mu jaoks oli ka esimene osa täitsa loetav (ostsin ka omale ilusa sinise raamatu, mis oli ehmatavalt suur - st minu seljakotti ei mahtunud ära =P), aga teine jättis nigela mulje... vb ma lootsin liiga palju, noh, et esimese kirjutamise ajal oli noormees paolini 15-17, aga nüüd juba 21, nagu ta väga lahkelt ise teise raamatu lõpus lugejat teavitab... ma'i tea... 4 aastaga oleks võinud ju tsipa rohkem areneda, kui see Eragoni teises raamatus välja paistab... vb kõige suurem pettumus oligi see, et ma sain vahepeal arvutis teksti edasi kerida, ilma et see oleks jutu sisust arusaamist oluliselt raskendandud, olgugi et lugesin asja inglise keeles... see teeb natuke kurvaks, kui on võimalik üle 600 A4 formaadis lehekülje ühe õhtuga läbilugeda...
aga vb ma olen lihtsalt liiga nõudlik

aga lõpeks oli seal ju tõepoolest see üks koht, mis mul juuksekarvad (~60cm pikad) turri vihastas

ps.sarnasused teiste raamatutega: mulle ei meeldi eriti Eragoni nimi, sest see meenutab mulle liiiiiiiiiga Aragorni nime, eriti kui arvestada, et mul on komme viimase nimes seda tagumist r-i mitte välja öelda [Aragon->Eragon]

[Silence]

Eile koolist tulles mõtlesin Eragonile (eile st. neljapäev) ja leidsin ennast vaikselt Eragoni nime nina all korrutamas ja meelde tuletades, et kus seda küll varem kuulnud olen. Kusagil seal kohas, kus see 16. aastane neiu kuuli sai, tuli Aragorni nimi meelde.

Tegelikult läksin poodi ostma kolme Pratchetti allahinnatud raamatut 275 krooni taskus, kuid leidsin neist vaid ühe, nii et käed krabasid Pratchetti asemel hoopis Paolini ja mu raamaturiiulisse ta tee leidiski. ;P

[Shadow]

Kirjutamine nõuab teatud elukogemust. Nii noorel autoril on seda paratamatult vähe ja siis üritataksegi kasutada teiste kogemusi. Eriti tihti Tolkieni. Pole ju üldse haruldased juhtumid, mil tuleb keegi ja teatab õhinaga, et "teate, ma hakkasin Keskmaa-teemalist mängu tegema". Raamatutega samamoodi.

[tribulant]

Kes see vennike oligi, kes tuli ja riputas Kunsti-foorumisse yles Hubbardi Võitlustanner Maa alguse kui enda kirjatyki ning vahele jäädes hakkas veel lamisema, et oodake natuke, kohe läheb heaks?

Mina toimetasin näiteks ysna mitu aastat tagasi ära Terry Brooksi Shannara-sarja eestikeelse tõlke. Ytleme nii, et see oli parem kui Ergaon, aga ega ma kurb kyll ei ole, et seda keegi ära pole trykkinud. Kui nyyd veel inglise originaal ka ära kaoks...

[Pingviin]

ma saan aru, et noorel inimsel raskem kirjutada kui vanal ja kogenul (taevas, ma ju ise paolini-vennikesest kõigest mõned kuud vanem), aga ... no ma'i tea...

kord kui ma neljateistkümne aastasena esimest korda 'Sõrmuse vennaskonda' lugesin, tulin ma sellega ajalooliselt kirjanduselt üle ulmekirjanudsele. ja tahtsin ise ka fantasyt kirjutada (tookord ma ei teadnudki, et see fantasy on, nimetasin seda niisama endamisi muinasjutuks). hakkasin siis suure hooga kirjutama, umbes kolmekümnenda lehekülje juures jäin seisma, mõtlesin: oot, see on ju täpselt samasugune nagu 'SV' (kuigi peategelane oli tüdruk ja isegi kurjam oli naine ja sõrmuse asemel tuli ühte lossi, mis oli heade oma, vedada viis kalliskivi jne), nii ei saa. jätsin niisiis tolle loo kus seda ja teist.
Paar kuud hiljem kirjutasin teise juttu. jah, tõepoolest nobeli preemiat see lugu ei väärinud ja jah, temas oli paar pisidetaili, mis olid mõjutatud mõnest mitte minu enda mõttest (üks ebaoluline tegelane kandis Xena riideid, kuid oli punapea ning miski asi oli mingist nõmedast ameerikamaa printsessi multikast inspireeritud...), aga lugu oli siiski oma...

[Pingviin]

istusin hommikul voodis, kuulasin muusikat ja mudisin patja ja tegelesin raske mõttetööga. Tulemus järgmine:
põhimõtteliselt suudan ma andestada 15-17 aastasele poisikesele igasuguste plagiaatide ja muude mõttetuste kirjapaneku, aga 21-aastase noormehe peale vaatan selles suhtes juba karmima pilguga...
aga see selleks, sest nüüd ma mõtlesin välja, mis asi mind 'the eldest' puhul niiväga häiris. õigemini torkas see mulle pähe, kui Silence mainis urgalite ja Kullide sarnasust orkide ja uruk-haidega. njah, teist osa lugemata pole võimalik teada, et tegu on vääääga põhjalikult erinevate rassidega. See on muidugi jälle paras spoiler, aga Paolini tegi oma koletis-sõdalastest suurte kurbade silmadega kutsikad. ühesõnaga öeldes, kirjutab Paolini nö poliitiliselt korrektselt, st täpselt nii nagu emme-issi on õpetanud. pange tähele, see triloogia leiab nii lääge lõpu, et sellist pole varem eales kirjanduses nähtud, aga nii on ju ometigi õige, arvab Paolini ja tema vanemad noogutavad rahulolevalt.
kui ta jääbki vorpima samas laadis asju nagu 'eragon' ja 'the eldest', siis järeldan ma sellest, et tal on väga raske oma vanemate mõju alt pääseda, et ise hakkama saada ja ise oma peaga toredaid jutukesi välja mõelda. või siis tal lihtsalt polegi fantaasiat...



üks arvustus amazon.com'st, mis mind naerma ajas, ütles nii: " like you're reading Star Wars while it's in Middle-earth."

[Silence]

[Pingviin]

ma nimetangi asju õigete nimedega. mul on lihtsalt juba titest saati väga haige komme patjadest sulgi välja tirida, kuna selleks on vaja suled kõigepealt õigesse positsiooni saada, siis on eelnev padja mudimine hädavajalik. (üldiselt rahustab padjamudimine närve ja aitab mõelda või mittemõelda )

[Rachel]