Ma näen, et teemale on leitud erinevaid lähenemisnurki, hinnatud on ideid ja narratiivi, stiili ja süžeed, tegelasi ja huumorit. Nendes valdkondades, tuleb tunnistada, on TP, nagu eelpool mainitud, ebaühtlane. Siiski - nõustun kõigi eelpool kirjutanutega - (va ehk kodanik, kes ütles, et kõik raamatud on halvad - selline üldistus ei saa lihtsalt olla tõene) - just selles ebaühtluses on tema edu võti, see võimaldab koguda laia auditooriumi.
Millele keegi seni pole viidanud on TP ühiskonnakäsitlus. Ja inimesekäsitlus. Maailm tavakodaniku silme läbi. See on just see aspekt, mis tema juures mulle kõige enam imponeerib. Kas tema teoseid võib pidada ühiskonnakriitilisteks? Või satiiriks? Ma kahtlen. Pigem on tegemist peegliga. Isegi mitte kõverpeegliga - peegliga, kuhu TP vaatab ja üritab siis kirjeldada, mida ta seal nägi...
Paljudele teist lähevad (tõesti) korda kaamelid? Või matemaatika?