Mis on ulme?

[tank]

[Kriku]

[pronto]

[ohpuu]

[pronto]

[Kriku]

[Kristjan Oad]

Fantaasiakirjanduse (kuigi pole mu meelest "imeulmel" kah suurt viga ju) "sätestamisest": noh Tolkien jah ja Anderson oli ka tegija, aga kuhu Howard jäi? Kõikse deendee ja läänemaailmlast raha välja käima panev stampfantasy on ju Tolkieni/Andersoni haldjad + Howardi maagid-barbarid-vargad-kuningriigid-kalliskivid. Sword & Sorcery ja kõik see.

Ei evi suuremahulist Ise't ja seega ei loobi retoorilisi küsimusi. Küsimus on täiesti vastust ootav. Tänan.

[Silence]

Muidu pean ulmeks seda, mis tundub minu jaoks ulmena, kui aga midagi ametlikumat tahan siis uurin BAASi, kuigi seal ka osasi, mille ulmelisus on imo küllaltki kaheldav; ntx Bradbury Dandelion Wine, mis on küll väga kena lugu, kuid imo mitte just ulme.

Põmst mõtlesin ka Dan Browni näitena tuua, kuid samas - see jama, mis ta kokku keerutab, on tegelt küllaltki ulmeline, et BAASi kuuluda.

[Kriku]

[ohpuu]

[Orz]

Autod on teinud läbi mingisuguse arengu, aga ikka on aru saada, kui tegu on autoga. Ulme on teinud läbi arengu, aga ikka on aru saada, kui tegu on ulmega. Milles probleem? Sõnade konkreetsete rakendusvõimaluste muutumine ajas ning sõna kirjapildi ja abstraktse tähenduse säilimine ajas on tavaline asi, neid võib kõrvutada, aga vastandada pole mõtet. Kahjuks on mul väga raske kõrvutada tänapäeva autojuhte/lugejaid ja autojuhte/lugejaid 100 aastat tagasi, aga julgen arvata, et suure ports "autode/ulme" erinevuse muutumisest ajas saab kanda inimeste kui tõlgendajate arvele.

[Kriku]

[tank]

[ohpuu]

[aethralis]

Küsimus, “mis asi miski on”, on alati kergelt arusaamatu. Kui näiteks küsida, mis asi on aeg, siis ühest küljest (nagu Augustinus ütles) on see kõigile teada, teisest küljest, kui seda püüda seletama hakata, ei ole see seletatav. Sama asi kehtib ka ulme kohta, nagu ka Jack mainis.

Jack mainis ka: ". ent [ulme] võõritus ei tohi olla pelgalt epistemoloogiline (...) vaid ka ontoloogiline (...).

Minu arvates on see vägagi kahtlane lause (ma pole kindel, et ma sellest tegelikult üldse aru saan, vabandage mind, kui eksin), sest ontoloogiline võõristus jääb meile märkamatuks (st me ei näe seda ja seega ei oska ka sellesse kuidagi suhtuda) ning arusaamatuks – seega ei tekita vajalikku pathost, mis on igasuguse teose mõjuvuse eeltingimus. Tähendab, inimesed ei suuda nautida ega aru saada sellest, mis jääb neile olemuslikult (ontoloogiliselt, eksole) võõraks. See, et hakata eristama teadmist asjast (episteme) ja asja ennast (on), on iseküsimus – mis küll siia väga otseselt puutub. See aga on täiesti eraldi tegelemist nõudev teema.

Seetõttu esitada “mis” küsimusi on üsna ummikusseajav (aporiaalne, kui soovite). Nii sageli kui “mis” küsimusi on esitatud, on jutt varem või hiljem läinud teistele küsimustele üle. Nagu ulme puhulgi.

Niisiis ei saa vastus olla selles küsimuses.

Teeme näiteks teisiti: kuidas on ulme? Sellestki on räägitud, “ulme on riiulis”, “ulme on see, mida ulmeks pidada” jne. Ja täpsemini võõristuses (või võõrituses, kui neil mingit vahet peaks olema).

Niisiis, millest see tunne tekib (olemusest või teadmisest või millest iganes) polegi nii tähtis, vaid tähtis on selle tekkimise tõik. Sealt edasi võib muidugi küsida, et “mis kellelegi seda tunnet teeb” ja muidugi ega me tegelikult ei tea, mis tunne on olla nahkhiir jne. Aga sellesse ei ole ka vist vaja süveneda.

Ulme tunne on igaljuhul erinev tavalise kirjanduse tundest, sest miski nende erinevuse ju ära näitab. See, et piirid on hägusad on üldiselt ka tavaline teadmine. Ohpuu tõi selle välja, et just oluliste teoste ümber ringi tõmmates saab need piirid kuidagi kätte. Hajusad hulgad ja nii edasi.

Miks ma räägin sellest tundest? Sest ilma tundeta (pathos) pole mingisugust kirjandust üldse olemaski ning see loob erinevuse telefoniraamatust (kuigi, eksole, ka neid võib teatava kontseptuaalse kirjandusena esitada, aga see on üldiselt põhk).

Niisiis tagasi “ontoloogilise võõrituse” juurde. Või? Siiski mitte, sest tegemist on mitte olemuslikult võõra tundega vaid tundega, mis viitab “teistele asjadele”, toetudes tuntule. Ma pole kahjuks põhjalikult Jacki “ekstrapolatiivset kirjandust” lugenud, sirvnud vaid, aga see jätab mulje, et ekstrapolatsioon on tal midagi võimaliku tuleviku- (või eksole ükskõik kuidas nimetada) eesliitelist. See on muidugi igaühe oma asi kuidas termineid kasutada (ja Jack väga hästi alguses põhjendab miks just nii ja kuidagi on ju nimetada tarvis), aga minu arvates tuletatakse -alati- tuntud asjadelt. Võimatut ei saa mõelda.

Aga tavakeelsusest tuleks justkui välja, et ulme on midagi võimatut või jaburat. “Täielik ulme” ei ole üldiselt väljend, mida rakendatakse võimalike mõttekäikude kohta. Ehk võibolla positiivsema poole pealt, öeldakse nii, kui tahetakse rõhutada võimatut teistsugusust, imelist. Põhimõtteliselt sama asi.

Et siis ikkagi, kuidas? Inimene, lugeja, “mina”, on aluseks (nagu Jack ka vist ütles) ning teeb oma otsused toetudes juba tuntud asjadele. Ulmevõhik ei pruugi näiteks Bradbury mingeid asju üldse ulmeks pidada, aga inimene, kes rohkem kursis, nõustub, et üldiselt piiripealne, aga käib küll sisse. Sest teab Bradburyst rohkem ning näeb seoseid. Seega siis seesama BAASi näide, asjatundjad otsustavad huviliste jaoks ning kokkuleppeliselt mängitakse seda mängu. Aga see pole teisugune mäng kui see, et mehed suusatavad maru pika maa maha ning vaadatakse, kes on kiirem.

“Mul on mingi tunne küll, aga ma ei oska sellele nime panna.” “Mul on tunne, et siin on tegemist ulmega.” Aga “ma” ei oskaks isegi nimetada seda tunnet, kui poleks viidet sellele, kui ma poleks juba enne ulmest kuulnud. Igale asjale on tarvis sissejuhatust. Aga see lõpeb muidugi taksonoomiaga ja oleme jälle alguses tagasi.

Mis aga ei tähenda midagi selle kohta, et ulmest midagi teadmata ei tekitaks raamat ulme tunnet. Nimetamatu küll, aga siiski olemasolev (kui tahta siis võiks just siinkohal teadmisest ja olemisest rääkida).

Me oleme kasvanud muinasjuttude najal ning just seal on minu arvates ulme juur. Muinasjuttude kohta võiks ilmselt Ohpuu pikalt laialt ja õigesti rääkida, aga oluline on siin alusstruktur ja küsimus, miks seda muinasjuttu üldse vaja on ja miks ta olemas on. Minu arvamus – nad avavad maailma ja juhatavad meid sinna sisse. Nagu mõistatused ja sõnamängud annavad nad kätte vaadelda asju teisel viisil, näha seal, kus asjad justnagu oleksid tuntud, tundmatut ja uut. See pole olemuslik teist-sugusususe tunne (ontoloogiline võõritus) vaid teistlaadne, uus pilk juba käesolevale asjale. Aga ma võisin Jacki lausest ka valesti aru saada... tsiteeritud raamatut pole, kahjuks, ka lugenud.