Mis on ulme?

[jack]

täiesti suurepärane postitus aethraliselt. thread sai elu sisse ja tegi eelnevasse väitestikku korrektuure, mis õigupoolest oligi ju siinse arutlemise mõte.

olen nõus sellega, et kasutasin ontoloogia ja epistemoloogia mõisteid siin pisut "kirjandusteaduslikult" - st, tunnistan, et langesin nende kasutamisel ise mõningase pealispindse nominalismi ohvriks : tolle lause kaal põhines liigselt äranimetatul. ma ei näinud oma konstruktsiooni püstitades asjade taga nende "tegelikku sisemist loogikat", ning seda juhtub kohalikus kirjandusteaduses lausa haleda sagedusega. sestap on kohene vigadeparandus asjakohane ja missiooni (viia rahvas barrikaadidele) silmas pidades ainuõige.

sest filosoof vaidleks hetkegi viivitamata vastu (nagu aethralis vist sisuliselt ka tegi) ja ütleks, et ontoloogilisele väljale pääsebki ligi ainult epistemoloogilise välja kaudu. me saame läbi tunnetada ainult meile teadaolevat. arvatavasti ütleks filosoof veel, et me ei saa püstitada epistemoloogilisi küsimusi ilma, et me püstitaksime sellega koos otsekohe ka ontoloogilisi küsimusi ja vastupidi (kui me midagi teame, siis oleme selle automaatselt ka teataval määral "läbi tunnetanud"; kui me oleme midagi kõige põhimisel tasandil "läbi tunnetanud" - nii, et me ei saa seda välja tuua, kuna see on sedavõrd olemuslik, et jääb meile märkamatuks - siis me tegelikult teataval tasandil ka "teame seda"). ning tal oleks ka siin täielikult õigus.

(sonivate, märatsevate romantikute külavahetee : kirjandusteadlane ütleks, et selleks, et filosoof niisugust väidet formuleerida saaks, peab ta üht küsimuste kimpu mainima enne teist - sest isegi filosoofi kõne on vältimatult lineaarne ja temporaalne; kahte asja ei saa öelda korraga, vaid ainult järjest. kirjandusteaduslik "diskursus" lihtsalt täpsustab, millist küsimustekimpu konkreetse teksti puhul kõigepealt esile tõsta ning aeglustab teise küsimustekimbu küsimist.)

ja kas pole see tõepoolest nii ka teaduslik-fantastilise tekstiga (nüüd tuleb see, milles aethralisel minumeelest märatsev õigus oli): ulmemaailmast tekkiva kognitiivse võõrituse ja näilise tunnetusliku segaduse varjus peitub meie tõeline sisemine teadmine tegeliku maailma kohta. võõritus metaforiseerib neid teadmisi.

(uus külavahetee : ulmel on tendents tõsta esile maailma kategooriat - see küsib sageli "maailma" järele enne, kui nt ühe või teise karakteri sisemise psühholoogilise mina järele. nii et pigem (ontoloogiliselt) "mis on maailm?" kui (epistemoloogiliselt) "mida mul on võimalik selle maailma kohta teada?" - ehkki ka siit on näha, et need kaks küsimust küsivad tegelikult üht ja sedasama asja, ainult erineva tunnetusliku rõhuga: küsimus "mis on maailm" toob automaatselt kaasa küsimuse "mida mul on võimalik selle maailma kohta teada?")

nii et see, mida ma nimetasin ontoloogiliseks võõrituseks, on tõepoolest, nagu aethralis ütles, "tunne, mis viitab teistele asjadele, toetudes tuntule". see, mida ma oma skeemi püstitades "ära ei tundud", oligi just meile teadaoleva transformatsioon millekski, mis mõjub ontoloogiliselt võõritavana. seega siis mitte "ontoloogiline võõritus" vaid "teadaoleva põhjal tekitatud mulje ontoloogilisest võõritusest". ontoloogiline võõritus ise jääb meile tõepoolest märkamatuks, "mulje ontoloogilisest võõritusest" tekib tegelikult epistemoloogilise välja sees.

uus skeem, parandusettepanekud sisse viidud. tunnetuslikult ulmeline on fiktsioonis kõik see, mis lahkneb meie harjumuspärasest empiirilisest ümbrusest ja tekitab kummastava "võõritusefekti". ent see efekt ei tohiks piirneda pelgalt asjadega, mis tekitavad võõritust selle põhjal, mida me ümbritsevast maailmast ei tea (anna karenina hüppas rongi ette... jne) vaid looma tedaoleva põhjal mulje millestki, mis pole tunnetuslikult üldse meie maailma puutuv, seejuures käib siia alla ka tulevikku suunatud ja minevikku suunatud võimalikkus (mis siis kui hitlerist poleks saanud führer?), mis on meie maailma ja empiirilise elukogemuse osad vaid "virtuaalselt", pole veel meie kogemusruumi "materialiseerunud osaks" saanud ning alluvad seetõttu kergesti loogilistele või kujutlusvõimelistele spekulatsioonidele

ehk lihtsamalt : ulme tekitab mulje ontoloogilisest võõritusest, ta püüab leiutada seda miskit, "millest ei ole võimalik mõelda", ent kukub paratamatult läbi, sest kõik, mis on väljendatav (nt võimatus), on ka mõeldav. (kui ma ütlen "ruudukujuline ring", siis kas ma pelgalt ütlen seda või loon sellest juba ka mingi tunnetatava abstraktse kujutluspildi?)

akadeemia on otsustanud aethralisele tõeliselt sisulise argumentatsiooni eest krõpsiku anda, postitus polnud just väga mage.

kaks märkust veel. esiteks on mul näriv tundmus, et ma ei kasuta mõisteid "ontoloogiline" ja "epistemoloogiline" ikka veel nende täpselt väljahäälestatud sisulises tähenduses, vaid lähtun neid mõisteid kasutades brian mchale'ist, kelle jaoks epistemoloogilised küsimused on küsimused teadmisvormide (ja selle kaudu ka inimolemuse) järele : kuidas ma saan tõlgendada maailma, mille osa ma olen? mis ma selle sees olen? mida on võimalik teada?, kes seda teab?, kuidas ja millise kindlusega nad seda teavad?, kuidas ja kui suure usaldusväärsusega kandub teadmine ühelt teadjalt teisele?, millised on teadmiste piirid? jne. ontoloogilised küsimused on küsimused eksistentsivormide (ja selle kaudu ka «maailma» kui konkretiseerunud olemislaadi) järele: milline maailmadest see on? mida selle sees tegema peaks? milline minu minadest seda tegema peaks? mis on maailm?, milliseid maailmu on olemas, milline on nende ülesehitus ja mille poolest need erinevad?, mis juhtub, kui erilaadsed maailmad satuvad vastasseisu või kui nende piire rikutakse?, milline on teksti eksisteerimismoodus ja milline on teksti projitseeritava maailma (või maailmade) eksisteerimismoodus? jne.

teiseks ei taha ma jätta endast muljet kui mingisugusest märatsevast distsiplinaarsuse apologeedist : ma ei poolda "distsipliinide seest väljuvat kõnet", vaid üldinimlikku kõnet. sestap on ülaltoodud remargid a la "filosoof ütleks" kindlasti rangelt karikatuurse alatooniga. käisin just seminaril, kus analüüsiti foucault' "teadmiste arheoloogiat" (selleks puhuks väga vale valik), eesmärgiga lähendada erinevate teadusdistsipliinide esindajaid ja tõhustada nendevahelist kommunikatsiooni, eeldusel, et "nad ei saa teineteisest aru". niisugusel eeldusel põhinev diskursus viis rohkete küsimusteni, mis algasid fraasiga "mida teie sellest [selle ja selle distsipliini esindajana] arvate?" niisugune lähenemine ei vii mingil juhul "parema teineteisemõistmiseni", sest inimestelt röövitakse juba probleemipüstituse kaudu võimalus "üldinimlikule kõnele", nad on juba by default oma distsipliini lämmatavatesse raamidesse surutud. tulemuseks on niimoodi tegelikult just ditsipliinidevaheliste piiride märatsev jõustamine - meenuvad jälle noodsamad žanrimääratluste eest "põgenevad" kirjandusteosed, mis määratlemispüüu tõttu tegelikult jõustavad ja rõhutavad nende piiride olemasolu.

kas kahe seina vahelisel nurgal on õnnelik lõpp?
jack

[jack]

üks korrektuur veel: see "mulje ontoloogilisest võõritusest" ei teki ulmekirjanduses mitte niivõrd keelemustri (nt sürrealism) ega narratiivse struktuuri või üldise ideemetafoori (nt postmodernistlik mainstream) tasandil, vaid peaasjalikult fiktsioonimaailma-sisesel tasandil, fiktsioonimaailma sisse "materialiseerituna".

[Orz]

Hüpotees: Ulme, õuduse ja fantaasiakirjanduse "lahtreid" võivad ikkagi defineerida tähtteosed.

Argument hüpoteesi kasuks (Bradfordi seadus): http://en.wikipedia.org/wiki/Bradford%27s_law

[veiko100]

Tundub ka mulle, et peavad olema mingid alusteosed, mille ümber kogu muu žanr kooldub. Lisan veel Raul Sulbi teemaga haakuva artikli .