Jää ja Tule laul: Troonide mäng 2

[Shadow]

[remulus wolf]

edit:minu viga

[pronto]

Kogu selle troonivärgi esimene raamat (eestis siis kaks esimest raamatut, kuna see on pooleks löödud) on tegelikult sissejuhatus. paljudest asjadest ei saa esimese laksuga aru ja enamus sahmerdamist läheb tegelikult konteksti alles siis kui sari kusagil keskel on.

Pärast kui tegelikult kah hakkad aru saama, mis toimub, siis tasub alguse uuesti üle lugeda.

Ahjaa ... autoril on oma koduleht:
http://www.georgerrmartin.com/

[hoarmurath]

[pronto]

[Silence]

Uh, hetkel pooleli nii jordan (6. raamat), kui martin (3. raamat) ja eriti küll ei leia, et need sarnased oleksid (ennemini siis juba jordan tolkienile). Mõlemad on huvitavad kirjanikud (martin siiski rohkem), kuid nende stiil on lihtsalt tohutult erinevev. Kuigi mõlemad sõjast jms räägivad on jordan justkui teki taga ja hoiab kõik selle jubedama vähegi varjul (va. siis, kui ta sellest kuidagi mööda ei saa) ning venitab nagu mehhiko seepi (vähemalt küllalt huvitavalt, et jätkata viitsib), kuid martin liigub kiire tempoga (martinit alustasin pärast jordanit ja esimeseks suureks üllatuseks oli kui kiiresti liikus brani kukkumisest tema haigevoodini; ise olin oodanud veel, kuidas kirjeldab tema karjeid, matsu, kohale jooksmist jms; noh, jordani stiilis), on verine ja rõve nagu sellisele kohale vajalik ning ka tunduvalt huvitavam. Kas oli see hargla artiklis või raamatu kaanel või kus iganes, kuid kusagil kirjutati, et tolkieni maailmas (ka jordani, sest ega eriti kumbki neist karmim ole) võiks tahta ringi liikuda, loodust nautida jms, kuid iga vähegi mõistuslik inimene käiks martini maailmast suure kaarega mööda.
Aint see martini stiil kasutada nii paljusid karaktereid muutub häirivaks (heas mõttes siiski) - nimelt on iga karakteri tekst nii huvitav, et kui lõppeb ühe karakteri osa, nead järgmist, et see ette trügis, aga kui järgmise osa lõppeb ja peaks algama eelmise karakteriga seotud teise karakteri osa, nead seda jutu osa eelmise peatamise eest.

[pronto]

Muide, kusagil 10-st raamatust hakkab ka Jordan kõvasti karmimaks minema. Tegelikult ei saa väita, et nad on erinevad või sarnased, sest üks on kirjutatud Young Adult suunitlusega, samas teine on Grim&Gritty. Sci-Fi sektoris oleks üks võrreldav ikkagi Asimoviga ja teine Bradburyga.

[Kriku]

[pronto]

[hoarmurath]

Miks siis Jordan minu arvates kräpp on: venib, tegelased on ühe-dimensioonilised ja üksteisele sarnased, leierdatakse ühte ja sama jama kogu aeg, peategelane on kõndiv deus ex machina ja reaalsust pole ollagi. Positiivset ütlen seda, et mõned osad Randlandist on isegi täitsa intrigeerivad, eks ole.

Aga njah, Martin meeldib rohkem.

[Kriku]

[Orz]

"Igaviku Lõppu" ja "asumit" lugesin ma J staadiumis (12 aastat on vist juvenile) Paar-kolm aastat tagasi sai loetud "Teine Asum", "Asumi Äär" ning "Asum ja Maa" - no mis ma siis võisin olla, Young Adult (YA)või Adult (A) ei oska öelda, olin pigem sillas kui rahul. Aga kui kunagi Great Wyrmiks saan, siis püüan kommenteerida seda Asimovi asja Great Wyrm pilguga.

[pronto]

[Morghat]

et siis ka voodi kapi peal lebamas raamat millest siin teemas juttu on, pool on läbi loetud ja meeldib väga. Ainuke asi mis alguses asja keeruliseks teeb on suur hulk erinevaid tegelasi keda Martin kohe kasutab ja minu võttis see päris tükk aega aega et aru saada kes on kes ja kus ta parasjagu on
loodame et varrak selle esimese raamatu teise poole ka ära tõlgib ning järgmised osad ka
inglise keeles ei tule veel see lugemine nii hästi välja et võiks rahus raamatuid lugeda, nimelt see sõnade valik mis sellistes raamatutes kasutatakse käib minu väikese mõistuse jaks üle jõu selle pärast lugemata ka Jordani teised osad (mis sest et raamatud olemas)

[pronto]