Re: Sõjamehe teekond - järjejutt
Postitatud:
19:11 29. Jaan 2009Postitas turmakoll
I Lugu
Sõjamehe sirgumine
Ilmaruumi Trummimees
Kolm ilma asuvad lähestikku Ilmaruumi tühjuses. Teised ilmad paistavad sinna vaid väikeste tähtedena ja asuvad mõõtmatult kaugel. Iidseim kolmest ilmast koosneb udust, härmast ja jääst. Ilmaruumi külma pimeduse rüpes on ta tühi, kalk ja ajatu nagu surm - see on Pimeduse Ilm. Teine on pimestavalt valge, leegitsev ja kuum, nõnda et põletab kõik lähedusse sattuva hetkega - see on Valguse Ilm. Nende kahe vahel asub Keskmine Ilm, mis on igaviku võrra noorem neist mõlemast. Keskmise Ilma olendid nimetavad oma kodu Maailmaks.
Maailma saatus on kui lugu, mida mängib Ilmaruumi Trummimees. Keegi ei tea seda lugu algusest lõpuni, ent nagu iga teine pillilugu, kulgeb ka maailma saatus kindla rütmi ja viisi järele. Temas on palju korduvaid viise ja samasid teemasid mängitakse läbi üha jälle. Vähesed olendid elavad piisavalt kaua, et neid kordusi tajuda, veel vähesemad suudavad neid ette aimata. Inimelu vältab Ilmaruumi Trummimehe jaoks vaid mõned trummilöögid, ent lugu mida ta mängib on lõputu. Siiski, kes piisavalt tähelepanelikult kuulab, võib selle järgi tantsida või koguni kaasa mängida, kui julgeb. Tuleb vaid sattuda õigesse paika ajal, mil seda tabab Ilmaruumi Trummimehe võimas löök.
Ajakanga rebestasid tundmatu Ränduri küünised. Mäng oli alanud, kutsele vastasid paljud.
Lühidalt eelnenust
Ootamatult sattus Põrniku nimeline poiss üksinda laande. Ta jäi kännu otsas istudes magama. Kui ta ärkas, hakkas juba pimedaks minema. Tema juurde ilmus ebamaine kaunitar, varjuhaldjas, kes teda enesega kaasa kutsus. Kaunitari ründas valge sõdalane, kes osutus hõbehaldjaks. Haldjasõdalane viis poisi Marmorlinna, mis oli hõbehaldjate elupaigaks.
Ennustus ütleb, et kui saabub aeg, toovad Ilmaruumi tuuled Põhjalasse värskust ja tuli puhastust. Puhkevad taas suured sõjad üle kogu Maailma, mis nende läbi saab uuendatud. On ka öeldud, et kogu see jama algab poisi saabumisega, kelle silmades on pimeduse vägi ja temas elab Ilmaruumi Jõud. Temast saab julm sõjamees ja võimukas isand, esimene nõidsõdalane Põhjalas peale iidseid aegu. Lõpuks avab ta Ukse vaimude maailma ja sellest avanevad ka Ilmaruumi väravad.
Mustmäe Nõid Grogos teadis, et Põrnik ongi poiss ennustusest. Ta jättis poisi Marmorlinna, et hõbehaldjad teda kasvataksid ja sõdalaseks õpetaksid, kuni ta on piisavalt vana, et nõia juurde tulla.
Põrnik tutvus haldjatüdruk Õhturoosiga, kuningas Talvepäikesegaga ja troonipärijate Ehakiire ja Hommikupunaga. Ta armus väikesesse siniste juustega tüdrukusse, kelle nimi oli Sinilill, kuid kes ei pööranud poisile mingit tähelepanu.
Kuna Grogos oli käskinud õpetada poisile tapmiskunsti, määrati ta teenistusse noore Tuulehoo nimelise mustajuukselise hõbehaldja käsu alla, kes oli Marmorlinna relvavanem ja ühtlasi noorte sõjameeste väljaõpetaja. Alguses pidi Põrnik puhastama hõbehaldjate sõjarüüsid ja kilpe.
Põrnikut oli mitu kuud Marmorlinnas otsekui vangis peetud. Vahel harva lasti teda koos teistega järvele või vallikraavi suplema. Tuulehoog ütles, et Tähemetsad on võõrastele ohtlikud. Hilissuvel hakkas ta viima Põrnikut väikestele rännakutele, kuid nad ei läinud kunagi kaugemale kui penikoorma jagu. Laaneretkedel õppis Põrnik tundma Ülevlaante värvikaid rahvaid – haldjaid, loomade isandaid, metsinimesi ja isegi trolle.
Hõbehaldjate relvavanem oli muutunud Põrniku parimaks sõbraks. Tuulehoog oli küllaltki erinev oma hõimlastest. Ta oli tõsine, hõbehaldja kohta koguni sünge, ja just seetõttu oli ta jõudnud väga kiiresti ühele tähtsamatest ametikohtadest Marmorlinnas. Juba väga noorelt oli ta olnud sõjakas ja vapper ning rännanud üksinda mööda Ülevlaasi, võideldes varjuhaldjate, orvide ja karuküttidega. Ta oli koguni elanud mõnda aega koos surnusirujatega. Polnud haruldane juhus, et surnusirujad Marmorlinna noorukite hulgast mõne oma malevlaseks värbasid, kuid nendel juhtudel ei kuuldud temast kodus tavaliselt enam kunagi. Ometi naasis Tuulehoog koju.
Surnusirujate malev oli salapära ja õuduslugudega ümbritsetud Ülevlaante võõrmalev, mis koosnes läbisegi inimestest, haldjatest ja trollidest. Nad kaitsesid Nõiutud Metsa kõikide sissetungijate vastu. Surnusirujad allusid ainult Mustmäe Nõiale ja olid liidus hõbehaldjate ning sootrollidega. Surnusirujate peamiseks relvaks oli õudus, mida nad oma vastasele sisendasid. Nad olid kuulsad oma hirmutegude ning võika välimuse poolest. Räägiti, et nad on inimsööjad, kuutõbised, võibolla isegi libalaibad või kurivaimud. Teised Põhjala rahvad pelgasid ja jälestasid neid. Surnusirujad ei lahkunud kunagi Ülevlaante piiridest, nagu oleks mingi nõidus neid seal kinni hoidnud.
Põrnikut ei lastud tavaliselt ilma saatjateta väljapoole linnamüüre ent sel päeval oli ta üksinda järvekaldal vibu laskmas, kui kohtas Rohelise Kiviga Meest, kes proovis teda ära röövida. Kui see ei õnnestunud, käis varjuhaldjas poissi välja nõudmas hõbehaldjate kuningalt, kes aga keeldus.
Sinilill
Kui saabus Põhjala karge ja värviline kevad, jäi Talvepäike väga nõrgaks. Ta elas selle katsumuse siiski veel üle, kuid oli peitunud täielikult oma troonisaali jäistesse hangedesse.
Põrnikut lasti nüüd rohkem üksinda välja, ehkki ta kaugele ei tohtinud minna. Ta hulkus ringi, mängis oravate ja ronkadega ning unistas sellest, kuidas ta kord, kui temast on suur sõjamees saanud, maailma kaunima haldjaneiu kõdupeade käest päästab.
Just sinilillede ja ülaste õitsemise ajal oli ta jälle läinud laande jalutama. Ilm oli selge ja jahe, kuid metsavahelistel väikestel väludel, tuulevaikuses, paistis soe päike. Oli päevane aeg ning ohtlikke vaenlasi polnud karta. Linna lähedane ümbrus oli haldjasõdalate poolt hästi valvatud.
Seekord unistas ta ikka jälle Sinilillest, jälitades salaja metsas ringi lehvivat plikakest. Ta unistas, kuidas Sinilill kutsub ta enesega ujuma, tõmbab siidrüü oma lumivalgelt, väikeste tissimugulatega, kehalt ja kuidas nad siis koos vees kümblevad ja üksteist katsuvad. Vahel oli ta midagi sellist isegi unes näinud ja ärgaud seepeale märja kõhualusega.
Unistades oli ta tüdruku silmist kaotanud ja vahtis nüüd juhmilt ringi, kui tema kõrv korraga tabas kära ja võõraid hääli. Laanes kedagi kohates oli esimene asi ennast peita, selle oli tal hästi selgeks õppinud.
Põrnik hiilis vargsi lähemale. Lillevälul istus väike Sinilill, kelle ümber keksis jultunud härjapõlvlane. Poolkasvik oli karvane ja räpane, määrdunud nahast kehakatetega. Nahkkiivri oli ta murule asetanud, paljastades sarvemuksud metsikus punakas juuksepuhmas ja haralise habeme, mille seest paistsid vaid kaks väikest kiimalist silma. Niipalju kui Põrnik aru sai, käis karvik Sinilillele peale, et see temaga kaasa tuleks. Sinilill ei nõustunud ning tema valge laup oli vihast kipras. Väikemees pakkus talle lahedat elu ja suuri rikkusi, näitas nii kalliskividega kirjatud hõbeehteid, kui ka oma hiiglaslikku mehevänta, ent kõik oli asjata. Tüdruk hurjutas ja palus vahetpidamata, et teda rahule jäetaks. Ta ähvardas kutsuda haldjasõdalased, kes ei saanud kaugel olla, ja tõotas vaenlasele ränka karistust. Oli täitsa ime, et härjapõlvlane oli pääsenud nii lähedale linnale. Seda õnne võis seletada vaid tema väheldase kasvuga. Pidi tal ikka tüdruku järele himu olema!
Karvik ei jätnud jonni ja kui ta juba tüdrukut lausa väevõimuga kaasa viia tahtis, tundis Põrnik kibelust kaasa lüüa. Härjapõlvlasel oli küll mõõk vööl, ent ka Põrnik kandis kerget haldjamõõka ja ei võinud ju lasta sellel vastikul lojusel väikest magusat Sinilille oma täispeeretatud urgu või koopasse lohistada.
Põrniku süda lõi erutusest puperdama ja talle näis nagu oleks ta oma unelmatest otse tegelikkusesse langenud. Kippudes juba enne karu tapmist tema nahast omale kasukat sättima, kujutles ta, kuidas röövli käest päästetud Sinilill talle kaela langeb ja ütleb, et nüüd võib poiss temaga teha, mida vaid soovib. Siis võtavad nad riidest lahti ja …
Põrnik tõmbas end õhku täis ja, tuues kuuldavale nii hirmsat sõjakisa kui suutis, hüppas mõõka viibutades peidust välja. Kaeblikult kiunudes veeres poolkasvik suur karvakerana eemale, valmis pagema, sest arvas Marmorlinna valvet kohale ilmunud olevat. Nähes aga, et ründajaks on mingi imelik poisike, tormas karvik vihaselt vingudes Põrnikule kallale.
Harjunud kergete mõõgakõlksutamistega hõbehaldjatega harjutades, oli Põrnik veidi kohkunud väikese karviku jõulisest rünnakust. Härjapõlvlane oli poisist palju lühem, ent jämedate liikmetega. Väledad olid nad mõlemad. Halvim Põrniku jaoks oli tema kogenematus vaenlasega võrreldes, sest poolkasvik oli vana jõhkard ja pidanud nii mõnegi verise võitluse.
Õnneks suutis Põrnik esimese kohutavama rünnaku eest kõrvale põigelda ja pääses nii eluga. Võitluse hoog kiskus teda kaasa ning ta unustas hirmu. Asja pööras Põrniku kasuks tema parem relvastus. Karviku näotu raudmõõk oli päris suur ja raske, poisi oma aga õhuke ja vahe, tasakaalustatud, kerge ja juhitav. Lisaks kandis ta kerget turvist ning kiivrit. Vaenlase rohmimise eest kergelt kõrvale siueldes, suskas mustriline tera mitu korda karvikule käsivarde. Härjapõlvlane muutus üha vihasemaks. Ta lahmis mõõgaga tühja õhku, kuna Põrnik elu eest siiasinna keksis, püüdes sel kombel oma nahka päästa.
Lõpuks tabas härjapõlvlase metsik hoop riivamisi Põrniku kiivrit, kuid jooksis kõrvale selle libedalt pinnalt ja poolkasvik lendas omaenese löögi hoost käpuli, kuna Põrnik omakorda hoobist oimetuna põlvili vajus.
Kukkudes oli karvik kaotanud relva ja ukerdas nüüd neljatöllakil selle poole. Põrnik, kellele just silmanägemine tagasi oli tulnud, nägi esimese asjana paari sammu kaugusel roomava härjapõlvlase suuri munakotte, kui ta võidunud nahkürbi alt vaenlase poole oma karvast tsiribiribimmi urvitas. Nii kiirelt kui poisi kumisev pea lubas, viskus ta ettepoole ja suskas oma mõõga vaenlasele tagumikku. Poolkasvik pistis kisama ning pages relva lahinguväljale jättes võpsikusse, ise verist neima tõotades.
Esimest korda elus tundis Põrnik verejanu ja tapahimu, ent vaenlasel oli selline minek sees, et poiss poleks teda mingi hinna eest kätte saanud. Pealegi hakkas pea, mis oma tavalistest mõõtmetest vähemalt kolm korda suuremaks tundus olevat paisunud, kiiresti üha tugevamalt valutama ja Põrnik kiskus hingeldades kiivri peast.
Sinilill ei olnud kahevõitlust vahtima jäänud, või oli ta end varjanud, igatahes ei märganud poiss oma ääretuks pettumuseks temast enam jälgegi. Korjanud üles sõjasaagiks saadud tapariista, komberdas peavaluga pärjatud kangelane Marmorlinna tagasi.
Suvi
Kõik teised tüdrukud peale Sinilille olid Põrniku seiklusest kuuldes lausa vaimustatud tema vaprusest, kuid Sinilill ei avaldanud Põrnikule tema teo eest mingit tänu ega teinud teda tundmagi.
Kord sõnas Tuulehoog otsekui muu jutu seas:
“Sinilille jaoks oled sina, Põrnik, otsekui vastsündinu. See tüdrukutirts on elanud sada aastat peigu leidmata ja ei oska ta sinust rohkem pidada kui kassikutsikast.”
“Kuidas see kõik võimalik on, et haldjad sellised on? Te ei tunne isegi valu ja juuksed kasvavad käsu peale.”
“Tõsi ta on, et oleme sinust kehalt erinevad, kuid hingevalu võib haldja ära tappa, Põrnik,” sõnas Tuulehoog süngelt. “Me pole sellised mühakad nagu punaverelised. Meid pitsitab talismani vägi, mis meid elus hoiab.”
Algas valgete ööde aeg, Põrniku teine suvi laantes. Suvist pööripäeva tähistasid haldjad veelgi suurema peo ja tralliga kui jõule. Peale seda läks Põrniku sõjameheks õpetamine täie hooga lahti. Kui tema esimese siinveedetud suve täitis hämming, siis sellel aastal oli see valus ja higine. Ta veetis kogu aja koos Tuulehoo õpilastega, tehes kaasa relvaharjutusi ja rivisammu või luurates võpsikus.
Peamiselt harjutati vibulaskmist ja kepivõitlust. Põrnikul oli mõningat edu vibulaskmises, ehkki tema nägemist ei saanud võrrelda haldjate omaga. Kepivõitlus sai talle aga kibedaks teeks. Sellest ajast peale oli tal alati mõni liiges haige ja paistes pidevast klobimisest. See nähtus sai tema truuks kaaslaseks läbi tulevase elu. Võitleja amet pole meelakkumine.
Varsti tulid käiku mõõgad ja odad. Kui kaikavõitlus oli peksmine, siis see oli juba veristamine. Põrnikul ei läinud väga hästi, sest haldjad talusid valu palju paremini kui punaverelised ja klobisid teda halastamatult. Samuti paranesid kiiresti kõik nende vigastused, vähemad marrastused kasvasid jälgijätmatult kokku mõne hetkega. Hirmsad haavad, mis inimese oleksid tapnud, paranesid paari päevaga, jättes vaid kerged armid.
Teda innustas sellel raskel ja okkalisel teekonnal tähelepanek, et noormehed, kes teisi osavamalt nüpeldavad, pälvivad kohe haldjatüdrukute jäägitu tähelepanu. Ta tõdes ka, et selline nähtus ei olnud kuigi püsiv ja võis vahelduda peale igat võitlust. See innustas teda vaatamata kõigile raskustele oma osavust harjutama. Kui Sinilill juhtus läheduses olema, mis ei olnud küll paraku harilik juhus, läks ta täitsa pööraseks ja oli valmis laskma end kasvõi vaeseomaks peksta, et vähegi välja paista. Siis otsis ta kõige tugevamaid vaenlasi ja kutsus neid välja.
Peale mitu kuud kestnud madistamist hakkas Põrnik avastama hõbehaldjate nõrkusi. Ta mõistis, et tema kehaline erinevus ei pea olema tema nõrkus, vaid võib saada tema relvaks. Ta peab vaid muutma oma võitlusviisi ja mõtlema välja sobivad võtted. Kui haldjate tugevaks küljeks olid kiirus ja täpsus, siis üheks nende peamistest puudustest oli kerge ja habras keha. Ehkki nende käsivartes peitus terase ramm, puudus nende löökidel kaal, mida suudab oma kehaga löögile anda vaid raske mees. Maadlemises võitis ta neid kergesti. Haldjatel oli küll hea valutaluvus ning haavad paranesid hetkega, kuid nende ihu oli pehme nagu puuvili ja tugevad hoobid purustasid selle kergemini.
Põrnik loobus haldjatele omastest kiiretest sähvatavatest kauglöökidest, mille puhul habenoana terav mõõgaots sooritas kiireid lõikeid vastasele näkku või kätte. Selle asemel õppis ta vastasel oma keharaskusega seljas elama, teda pikali paiskama, tal otsas sõtkuma ja täie jõuga peksma. Kilbivõitluses valis ta sellise kilbi, mida sai keskelt hoida ning jagas sellega oma vastastele metsikuid rusikahoope. Ta harjutas iga päev käsi suurte raskustega ja lihvis kuivanud puutüve toksides oma löökide täpsust ja jõudu. Nii saavutas ta mitmeid hiilgavaid võite, trügides sulgkerged vastased lihtsalt võitlusplatsilt minema või tõugates nad pikali ja pekstes neid moosiks.
Põrnikule jäi igaveseks meelde see õhtu, kui ta surnusirujaid esimest korda nägi.
Lämbe ja äikeseline suvepäev oli jõudnud juba õhtusse. Õhk oli paks niiskusest ja sääseparvedest. Põrnik oli vaadanud päikeseloojangut ühes Ehakiirega ja nüüd jalutasid nad kõrvuti piki Marmorlinna ööudusse mähkuvat rõngasmüüri.
„Kronk-kronk-kronk!“ hüüdis ronk.
Korraga röögatas sõjasarv ja Suurte trummide kõmades, tõrvalondid peakohal leegitsemas, kihutas välule paar tosinat ratsameest mustadel karvastel hobustel. Ratsanikud nende seljas näisid kui hallid varjud, sadula küljes klõbisemas vaenlaste kolbad.
Kogu lagendik kajas kõrvulukustavast kabjamüdinast ja rauakolinast, kui nad otse linna müüride alt möödusid. Viimane ratsamees tõstis möödudes pilgu ja Põrnik nägi, et mustast rauast kiiver kattis peaaegu terve sõjamehe näo, selle alt välkusid vaid kurjad silmad ja irevil hambad. Silmates müüril seisva kuningapoja hämaruses helendavat kogu, tõstis mees tõrviku ja röögatas midagi oma käriseval sõdurihäälel. Kogu vägi vastas samuti tõrvikutega vehkimise ja ebainimliku kisaga. Taas tortsatas hiiglaslik sõjapasun, tervitades liitlasi.
Niisama kiirelt kui surnusirujad ilmusid, olid nad ka kadunud laanevarjudesse teiselpool välu.
Põrniku valik
Põrnik oli tugevasti kasvanud ja targemaks saanud. Ta ei tundnud ennast enam vigastatud olevat oma mälu puudumise tõttu. Ta oli omandanud uued teadmised ja oskused selles uues maailmas, kuhu ta nii ootamatult oli sattunud. Oma teadmiste poolest oli ta Tähemetsade hõbehaldjas, kuid tema soe ihu ja punaverelistele omane kiskjalik loomus tõmbasid tema ja haldjate vahele verise joone, mis kunagi ei tuhmunud.
Samuti hakkas talle ühte ja teist meenuma eelnenud elust. Need mälestused olid küll seosetud pildid sündmustest, mis näisid õhemad unenäostki ega saanud kuidagi kuuluda tema tõelisse ellu. Kord ilma kiivrita harjutades sai ta kepiga ootamatu hoobi pähe ja kukkus pikali. Miski oleks otsekui purunenud ja koos siniste valguste vooga tuhises tema silmade eest läbi mõistatuslike mälupiltide jada - väike kivilinnus kõrge kaljurahnu tipus, ülal sinine taevas, all ergavroheline aas, milleni jooksis ülevalt kitsas ja käänuline mägirada. Tõrvikutest valgustatud kivised käigud ja kambrid kitsukeste akendega. Suurekasvuline kahvatu näoga mees, kelle süsimustades juustes ja piiramata habemes jooksid hallid triibud, seisis keset kivist tuba. Ühes seinas haigutas tahmane ja hiiglaslik lee. Mehe armilisel näol oli kiskja ilme ja tema vööl rippus raske mõõk.
Aknast voogas sisse karget mägiõhku ja heledat päikesepaistet. Valgusest ilmus pikakasvuline kogu, kelle ilmumist saatis muusika. Kogu tema keha otsekui põles sügaval sisemuses ja valgus tungis välja läbi peegelsileda pealispinna, mis oli täis märke ja mustreid.
Teadvusele tulles oli Põrnik näost lubivalge ja ajas tükk aega segast juttu.
Kuid sellest hetkest oli midagi tema sees muutunud. Oli käinud krõps ja midagi oli temas vurinal tööle hakanud. Nii teadmised relvadest ja sõdimisest, kui võitlusliigutused tulid sealtpeale justkui iseenesest, nagu ammuununenud vana, mille ta on unustanud.
„Ma vaatan, et sinust saab ikka ülepea asja. Me pole siin punaverelistest eriti suurel arvamisel. Mina tean neist enam kui teised. Surnusirujate seas on neid suur hulk, võibolla enamuski, ja nemad on kõige vägevamad võitlejad kogu Põhjalas. Samuti pole retkijad sita pealt riisutud ja Tuuleranna mõõgameeste seas olevat tõelisi vägilasi. Sa võid muidugi elada ka siin, meie juures, võid minna tagasi koju, kust sa tulid. Sa võid ka rajada omale elamise kuhugi laanepiirile ja elada metsiku kütina. Saaki on siin külluses ja kütt ei satu kunagi sellistesse õudsetesse lugudesse, mis kipuvad tabama sõjameest. Muidugi ähvardavad vaenlased kõiki, kuid seni ku sa Tähemetsades elad, kaitseme sind meie.“
„Ma tahaks ikka sõjameheks hakata.”
"Oled sa kindel? Sõjamehe teekond on piinarikas, sõjamehe elul on pahupooli. Iga tapmine on laen looduselt ja tuleb mingil kombel tasuda. Paljud neist hukkuvad noorelt, paljud jäävad vigaseks ja lõpetavad oma kannatued ise või vaevlevad kogu ülejäänud elu viletsuses ja omaenese roojas. Olen kuulnud vanadelt punaverelistelt, et paljude sõjameeste meel on muutunud hämaraks õudustegudest, mida nad oma elu jooksul on korda saatnud. Nad näevad veriseid ja jõledaid painajaid, verd ja surnukehasid ning tunnevad laibalehka. Meiega selliseid asju ei sünni. Ma arvan, et inimesed korjavad neid õudusi mingil kombrl enesesse, meie aga laseme ajal ja maailmal ühes kõigi headuste ja õudustega enesest läbi voolata. Me küll muutume, kuid ei kannata sellisel kombel nagu inimesed.”
„Ma vist ikka tahan,“ sõnas Põrnik. „Mida paremat ma saaks teha. Sõjamehed on ju kõigist teistest tugevamad ja neist peetakse lugu. Nad saavad head tasu ja nii palju naisi kui nad tahavad. Pealegi nõid ütles, et minust saab sõjamees.”
„Kes sulle seda rääkis? Kuule, ma ütlen sulle - ainult sinul enesel on õigus otsustada oma elu üle. Unusta nõiad ja kõik muu! On veel mitmeid teid, mida valida. On osavaid seppi ja sõnatarku, laulikuid ja pillimehi ja nende oskused pole vähem väärt kui sõjamehe omad. Pealegi ei külva nad surma vaid pigem elu, luues asju ja luguseid sellest, mis neil meeles mõlgub. Aga kui sa oled endas kindel, peaksid sa vaatama surnusirujate suunas. Kui sa pääseksid nende sekka õppima, oleksid mõne aasta pärast surnud või hästi väljaõppinud tapja.”
„Mina ei oska laulda ja sõnu seada ja sepatööd peab ju sõjamees nagunii oskama.”
„Sõjamees peab kõike oskama, sest sellest sõltuvad tema elu ja au. Kui sa oled oma valikus kindel, siis võin ma sind aidata.”
„Miks sina sõjameheks hakkasid?“
„Ma ei tea. Ma olin lihtsalt teistest tugevam ja osavam, võtsin hästi õppust ja nii see läks. Ega ma seda õigupoolest ise kunagi otsustanud, et nii peab olema. Olin kuninga ihukaitsja juba enne kui taibata jõudsin ja siis ei näinud senise valiku hülgamisel enam mõtet olevat. Küll aga valisin ma teistsuguse teekonna, kui enamus hõbehaldjate sõjamehi. Ma lahkusin Marmorlinnast ja hulkusin aastaid mööda ürglaasi, õppides tundma Maailma ja neid, kes siin elavad. Lõpuks sattusin ma surnusirujate juurde, kuid sinna püsima jääda ma ei tahtnud. Kui ma koju tagasi jõudsin, panid kõik minu osavust ja tarkust simeks. Ma sain kohe ihukaitsjate pealikuks ja õige pea Marmorlinna relvavanemaks ja malevapealikuks. See on tore ja kui ma saaksin oma elu taas alustada, valiksin ikka sama tee. Aga alati ei lähe kõik nii hästi ja kes sedagi teab, mis mind ees ootab.“
Vahimajad
Väikesed salgad käisid varjuhaldjate vastu sõjaretkedel nii Pikkjõel, kui ka Verejõel. Nendes piirilahingutes anti ka haldjanoormeestele esimesi võitluskogemusi. Põrnik solvus, et teda kaasa ei võetud. Tuulehoog aga seletas talle asja nõnda:
“Sinu isik on kõdupeade silmis väärtuslik ja sinu asukoht on neile teada. Talvepäike kardab sinu langemist nende vangistusse. Sellegipoolest ei pea sa oma kogemustest ilma jääma. Ma võtan sind luurerele kaasa. Viin su retkele, kus liigume tähelepanu äratamata ja kiiremini kui sõjasõitjad ja hoidume varjuhaldjate radadelt hoopiski kõrvale. Ma näitan sulle meie lõunapoolseid kindlustusi Verejõel ja surnusirujate radasid. Ma viin sind kõige hirmsamasse kohta, mis Ülevlaantes leidub – Tähejärve äärde. Meil tuleb välja selgitada, kas Tähejärve ümbruses on kõik rahulik.”
Nad lahkusid jõesadamast, koos suurema salgaga, sõudes puutüvest õõnestatud väikeste süstadega vastuvoolu. Paar esimest penikoormat oli jõgi lai ja vaikne. Jõeäärsete puude latvades elas palju metsinimesi. Metsinimesed elasid väikeste suguharudena, mida juhtis mõni eriti võimsa kere ja hirmuäratava lõustaga pealik, kelle ramm ei jäänud palju alla keskmise karu omale. Nad olid osavad hiilijad ja ronisid ohukorral puu otsa. Söögiks otsisid nad marju, pähkleid ja juurikaid, aga püüdsid ka osavalt kala. Neile pidasid omakorda jahti suured lumeilvesed, kelle eest Põrnik eriti hoolikalt pidi hoiduma. Metsinimesed ei põletanud oma surnuid, nagu enamus Põhjala inimesi, vaid matsid nad mulla alla, kuhjates kalmude peale suured sõõrjad kivikangrud.
Tuulehoog istus paadininas, teiste kõrval suur nagu hiiglane, kere armidega kaetud. Soe suvetuul lehvitas tema pikki ronkmusti juukseid, mis raamisid kahvatut kandilist nägu. Sõjamees oli hambuni relvastatud, vibu laskevalmis.
„Hea sõjamees ei paista kunagi silma, ta on pidevalt võitlusvalmis ja kõik eluks vajalik on tal alati olemas. Selline sõdur on nähtamatu ja löögijõuline,” kõneles suur sõjamees poistele. „Te ei tohi kunagi olla oma relvast rohkem kui ühe sammu kaugusel, mittevajalikke asju pole teil retkel tarvis, kõike vajalikke peab aga oleme kaks.”
Järgnes neli penikoormat kärestikke, millest tuli läbi laveerida. Koskedest läksid nad mööda maad ringi, kasutades paate kelkudena. Viimased kaks penikoormat oli jõgi taas vaiksem ja kulgdes tumeda vaibana pajude rohelistest ja hõbedastest okstest laekaare all. Siinne ilu oli hingemattev ja salapärane, see oli väga ohtlik paik, Ülevlaane õhtupoolne piir. Sealpool kallast algas orvide ja pärapõhjalaste maa, seal hulkus varjuhaldjaid. Just seetõttu oligi Verejõele rajatud vahimaju. Neist peeti valvet, et karukütid, orvid või varjuhaldjad ei üritaks kusagil üle jõe tulla.
Jõesadamast ülesvoolu asus kokku üheksa vahimaja. Nad peatusid seitsmendas. Kaugemal põhjapool oli veel kaks kindlustust, kuid sinna Tuulehoog ja Põrnik ei läinud. Need asusid juba aladel, kus kohtusid mitmete valdade piirid ja käis pidev sõjategevus. Just seal anti paljudele haldjanoorukitele lahingõppust. Teisel pool jõge laiusid Tuuleranna kuninga maad. Viimasest vahimajast üle jõe oli pärapõhjalastel suurem linnus, mida kaitsesid karukütid ja Tuuleranna mehed. Seal oli jõele rajatud rohkelt tõkkeid, et keegi sõita ei saaks. Hommikupool viimasest kindlustusest algas Hundikuninga vald. Kagupool, Varjumägede piiril, seisis surnusirujate vahimaja ja selle taga mägedes olid varjuhaldjate koopad. Isegi tulemehi oli siin nähtud.
Vahimaja moodustasid jões seisev väike kivist tornkindlus ja kaldal asuv taraga kindlustatud sadam. Torn seisis kaldalähedases, kuid sügavas vees. Värav asus veepinna kohal, kui see avati, sai sealt paadiga sisse sõita. Väravast viis võlvkäik torni all asuvasse ümmargusse kaevutaolisse ruumi, mis oli täidetud veega ja kus hoiti paate. Paadist tuli ronida allalastud redelit mööda üles kõrgel asuvast luugist. See oli ainus pääs torni sisemusse. Tornil oli veel kaks korrust ja katusekorrus laskeavadega.
Vahimajas oli umbes kaks tosinat meest - üks tosin oli sadamas, teine tornis. Kaldal asuvad sõjamehed luusisid pidevalt ümbruskonnas ringi, otsides vaenlast metsast. Tornist jälgiti jõge ning vastaskallast. Suurema rünnaku korral pidid kõik sõjamehed torni asuma ja ennast kaitsma. Tuvide abil peeti ühendust Marmorlinnaga, kogu ülejäänud liiklus käis paatidel.
Tähejärv
Luurajad lahkusid kahekesi vahimajast ega võtnud kaasa midagi peale joogivee, hädapärase toidumoona ja tulepuklade, millelt noaga kraapides lendas sädemeid. Küll aga korraliku relvastuse. Kumbki võttis vibu, lühikese oda ja mõõga. Veel võtsid nad kiivrid ja kerged kõvastatud nahast turvised, mida oli kohati tugevdatud terasega. Need ei olnud hõbehaldjate turvised, vaid pärinesid Tuulehoo isikliku varustuse hulgast ja olid valmistatud surnusirujate eeskujul. Need ei olnud nii turvalised kui metellturvised, aga kergemad ja ei kolisenud ega läikinud.
Seiklejad liikusid ühtlase sörgiga mööda surnusirujate radasid. Paar korda juhtus, et maa hakkas tümisema ja kogu laas lõi hirmust ja ärevusest kihama. Siis hüppasid nad võssa ja lamasid seal liikumatult, kuni surnusirujate sünged kogud kolina ja mürinaga mööda olid tuisanud.
Nii läbisid nad joostes pool tosinat penikoormat, vahepeal hetketi peatudes, et hingata. Lõpuks pöörasid nad teelt kõrvale ja nüüd läks ümbrus kiiresti pimedaks ja metsikuks. Luurajad liikusid ülima ettevaatusega ühe puu tagant teise taha. Metsaalune oli siin tihedalt kaetud sõnajalapuhmastega, puud olid jämedad ja kõrged.
Oli juba öö, kui nad ronisid üle paari kõrgendiku, mida siinkandis leidus. Tuulehoog ütles, et need voored olevat siia saanud võitluses maailma surematute valitsejate ja Põhjala ürgjõudude vahel, kui suurt jääd siit Kaljumägedesse peletati. Vihane ürgjää ei tahtnud minna ja tungis üha taas mägedest alla, kündes maa mägiseks.
Suure voore tipust nägid nad täiuslikult sõõrjat järve. Selle vesi oli must kui pigi ja seal sädelesid pimestavate kalliskividena miljonid tähed. Ka taevas ise selle hiiglasliku kristallsilma kohal näis olevat puhtam kui kusagil mujal. Kogu ümbruses valitses täielik vaikus ja Põrnikule tundus, et ta kuuleb, kuidas laane hingus järve pinnal heliseb. See oli võimas.
„Tähejärv,” sosistas Tuulehoog. „Tähemetsade sünge süda. Tema veed on alati mustad ja sügavad nagu öö, tema pinnalt aga näeb tähtede peegeldust isegi päise päeva ajal. Tähekivi on ammutatud Tähejärve sügavustest, kuhu see langes otse taevast.”
Võitlus Tähejärve ääres
Need alad, mis jäid Tähejärvest põhjapoole, olid sünged ja sügavad. See paik oli midagi nii võigast, et isegi varjuhaldjad hoidsid siit eemale. Siin võis kohata lumeilveseid ja teisi kiskjaid, siin elasid eriti mürgised sitikad, kelle hammustus levitas Tähejärve needust. Peale loomade elas siin ka metsrolle ja metsinimesi. Metstrollid, kes needuste vastu eriti tundlikud polnud, tavatsesid seal redutada. Tähejärve ääres elavad metsinimesed oli küürakad ja suurte peadega - nende keha oli valesti arenenud ja mõistus segane. Ka siinsed metshaldjad olid veidrad ja võika välimusega. Nad on koledal kombel moondunud. Seda tegi Tähejärve needus. Teiseltpoolt järve läks veel mitu surnusirujate rada. Seepärast hoidus Tähejärve rahvas rohkem just siiakanti, kus luurajad praegu asusid.
Ootamatult olid nad sattunud otse lahingu keskele. Surnusirujad ratsutasid oma väikeste tugevate täkkudel raginal läbi sõnajalapuhmaste, otsides sealt metstrolle, kes nende eest rohelusse püüdsid peituda. Kuna ainsaks varjupaigaks olid madalad sõnajalad, ei õnnestunus see neil täielikult. Aegajalt puhkes siin ja seal kärarikkaid kähmlusi. Kostis karjeid ja matsatusi. Trollid mörisesid ja rögisesid ebainimlikult, surnusirujate suust kõlas kärisevaid sõjahüüde ja mitmekeelseid roppusi.
Luurajad lamasid hiirvaikselt sõnajalapuhmastes. Need olid siin, pisut eemal, kõrgemad, nii et ainult Põrniku peanupp välja küündis vaatama. Surnusirujad olid sama jubedad nagu ta mäletas – nahast ja rõngassoomusest turvistes, näod rauaga kaetud, kolbad klobisemas sadulate küljes. Põrnik imetles ka roheliste metstrollide jõudu ja pahkliku nahaga lihaselisi käsivarsi. Nad olid täiesti alasti ja sarnanesid puumeestega, nende nahk oli paks ja soomuseline. Juuksed olid lühikesed ja samblarohelised. Ainsateks relvadeks olid neil rasked odad.
„Kelle poolt me oleme?“
„Surnusirujad on meie liitlased, aga metstrollid pole ka hõbehaldjatele otsesed vaenlased. Metstrollid on rändajad, nad võitlevad nii sootrollide, kõdupeade, kui surnusirujatega. Surnusirujad notivad alati viimse kui trolli maha, kui nägema juhtuvad. Aga trollid liiguvad metsas kiirelt ja täiesti tähelepandamatult. Surnusirujad ei saa neid tavaliselt kätte. Vaid siis kui neil õnnestub trollid lagedale ajada, nagu pragu, on see võimalik. Mina jääksin meelsasti mängust välja. Lisaks sellele, et ma sind ei tohi kellelegi näidata, ei sekku ma kunagi ühtegi kokkupõrkesse, kui see pole hädavajalik. Ma olen elus seepärast, et ma pole kunagi otsinud seiklusi. Laanesõdalase peamine relv on tema oskus olla märkamatu, liikuda kiirelt ja vaikselt ning tunda ümberkaudseid radu.“
Samal hetkel sahisesid puhmad ja neile jooksis peaaegu otsa suurekasvuline metstroll, kes oli märganud kõrgemat puhmast ja püüdis siit nüüd varju otsida. Enne kui ta mõistis, mis toimub, oli Tuulehoog hüpanud trollile selga ja pigistas kõri. Tema käsi näis trolli pahkliku kaela ümber peenike ja ta ise oli ümbermõõdu poolest poole õblukesem. Ometi oli tema haare raudne ja troll suutis vaid vaevu rögiseda, kui haldjas vöölt pika pussi tõmbas ja selle mitu korda sügavale eluka kaela torkas.
Rohelist lima ja pruuni mudataolist löga, mis haavast voolas, olid kõik kohad täis. Troll jäi korisedes lamama. Ta hakkas hämmastava kiirusega sammalduma ja võrseid ajama, ilmse kavatsusega maapinnaga kokku sulada. Tuulehoog haaras Põrniku kaasa ja nad jooksid selgi küürutades läbi sõnajalgade.
Jämeda tamme alla jäid nad hingeldades seisma ja piilusid välja. Ümbrus oli jäänud vaikseks, vaid eemal võis näha voorepervest üles ratsutavaid surnusirujaid. Üks neist hoidid peakohal rasket kimpu maharaiutud trollipäid ja röögatas paar korda kähedalt.
“Karukanni, ma ütlen! Sõjamees peab alati olema valmis võitluseks. Me näeme oma luurevarustuses surnusirujate moodi välja ja meid oleks nende pähe maha löödud.“
Lumeilves
Põrnik magas nagu kott terve päeva, mille jooksul tema ihuliikmed muutusid harjumatult pikast jooksust kangeks nagu puupakud. Süüa oli vähe, sest Tuulehoog ütles, et Tähejärve ääres elavate taimede ja loomade liha võib olla mürgine. Inimestele on see eriti ohtlik.
Tagasi läksid nad otse läbi sünge ürglaane. Tuulehoog valis päikese ja tähtede järgi lühima tee Verejõeni. Lühike polnud see aga hoopiski - peaaegu viis penikoormat (alla 40 km). Õnneks oli võpsikut siin vähe, aina suured sõnajalad ja hiiglaslikud puud, tüved jämedad kui linnatornid.
Tee oli ohtlik ja seda tajus Põrnik kiiresti. Esimesel päeval ületasid nad surnusirujate raja, mida mööda nad olid tulnud, kuid liikusid nüüd sellest risti üle, pigem õhtukaarde kui loodesse. Nad pidid läbima kogu selle maa ilma puhkuseta, sest paigale jääda oli ülimalt ohtlik. Siin elas jubedaid elukaid. Tihti hiilisid nad kiiresti ühe puu tagant teise taha, iga tosina sammu tagant peatudes ja kõrvu kikitades. Kui nad kuulsid väiksematki krabinat, viskusid nad lähimasse varjatud paika pikali ja ootasid, kuni kõik oli vaikseks jäänud. Kui nad hetkeks peatusid, siis ainult seljad vastakuti ja silmad peas vilamas.
Kord nägid nad jubedat lumeilvest hääletult üle välu kõndimas. Saba püsti ja tagumised jalad kanged, peatus kõuts puu juures ja saatis selle tüvele kõrgekaarelise ja vänge haisujoa. Õnneks näis ta otsivat teist isast, kellega kakelda ega pööranud põõsas kükitavale saagile tähelepanu. Peagi kostis eemalt võigast kisa ja jõuramist, mis Põrnikul kõhust külamaks võttis. Siinsamas samblal lebas värskete närimisjälgedega inimpealuu, kaetud roosa liha ebemetega, mida linnud polnud jõudnud veel ära nokkida.
Ootamatult nägid nad veel metstrolle, joostes neile peaaegu otsa. Trollide pruunikasroheline kobruline nahk muutis nende märkamise peaaegu võimatumaks, eriti kui sa polnud harjunud seda tegema. Trollid põrnitsesid möödujaid kahtlustaval pilgul ja need omakorda tegid näo, nagu poleks midagi märganud. Õnneks oli Tuulehoog end trolliverest korralikult puhastanud.
„Metstrollid ründavad vaid neid, kellega otseselt sõjajalal on. Nende malev on hästi korraldatud. Need, keda me nägime, olid luurajad. Nad peavad jälgima ringiluusivaid vaenlasi - teisi trolle, varjuhaldjaid ja surnusirujaid. Ülejäänud olendid lähevad neile sama vähe korda kui vihmaussid.”
Teekonna lõpupoole nägid nad perekonda metsinimesi puude otsas, kes võõraid märgates karjuma ja sõimama kukkusid, nagu oleks ilves puu alt läbi käinud. Nad osutasid sissetungijatele näpuga ja pildusid neid sõnnikuga.
Luurajad ületasid teise surnusirujate raja. Jõeni jäi vaid mõnikümmend sammu, kui nad hingetõmbeks peatusid. Oht näis olevat seljataha jäänud. Järgmisel hetkel paisati Põrnik näoli maha. Poisile tundus, nagu oleks talle kiviheitemasinaga selga lastud ja laskemoon klammerdus tema külge kümnete teravate ogadega.
Põrniku elu päästis kiiver, mille libedalt pinnalt ilvese hambad kriginal ära libisesid ning haarasid tema nahkturvise õlast. Õnneks oli ka see rauaga vooderdatud ja ehkki kihvad raginal läbi kooriku tungisid, ei küündinud nad täielikult ihuni. Küll aga raputas kass saaki hammaste vahel nagu heinatuusti ja rahmis seda noataoliste küünistega. Ta kiskus turvise nahkosad ribadeks ja Põrnikul tagumiku ning koivad veriseks. Siis käis üks kõva mats ja kiskja viskus saagist eemale, jäädes samblale siputama. Tuulehoog oli hiiglasliku eluka selgroo mõõgahoobiga läbi raiunud.
„Me tapame loomi harva,“ sõnas ta nukralt kassi tuhmuvaid silmi ja ripakil keelt vaadates, kuna keha veel võbises ja tõmbles. Kohutavad kõverad küüned olid kaevunud sügavale mulda. „Nad ei ründa meid tavaliselt. Minu arvates on nad ühed imetlusväärseimad lapsed, keda Maaema on sünnitanud. Vahel soovin ma, et mul oleks sama täiuslik keha nagu neil.“
Põrnikut kohutas küll sureva olendi silmis peegelduv õud, aga ta ei suutnud Tuulehoo mõttelõnga eriti jälgida, kuna jooksis ohjeldamatult verd pikkadest haavadest, mida see värdjas oma koibadega oli rehitsenud.
Põrnik ei saanud tükil ajal istuda. selili magada ega korralikult relvi käsitseda, sest tal oli tsiribiribimm lõhki ja parem õlg kõvasti muljuda saanud. Haldjad, kelle haavad paranesid kiiresti, ei mõistnud tema pikaajalist tuska ja see muutis ta nende vastu tigedaks ning äkiliseks. Kuni ta haavad paranenud olid, oli ka suvi läbi ja ees ootamas jäine sügis.
Lumevangis
Pole midagi kaunimat kui esimene talvepäev, kui lumi on puhtam ja valgem kui kõige peenem lina ja jääkirme selgem ning sädelevam mistahes kristallist. Puud on kuni kõige peenemate oksatippudeni kaetud lume ja härmatisega, justkui oleks nad välja tahutud valgest kristallist. Taevas on selge ja sinine ning Põhjala päike, külm ja madal, paneb lume simipimestavalt sädelema.
Ometi olid pakase saabumine Põrnikule tema inimliku kannatuse uus peatükk. Väljaspool Marmorlinna oli külm. Väljadel keerutas surmahingusena jäine tuul üles suuri tuisupilvi, mis raevuka uduna üle lagendike kihutasid. Pakane muutus nii käredaks, et Põrnikul väljas käies alati nina valutama hakkas.
Jõuluööl tähistasid haldjad taas päikese pöördumist. Pööripäeval ei läinudki valgeks. Lõunapoolt paistis kerget kuma, mis vaevu tungis läbi mustade pilvepatjade. Tuiskas ja hanged küündisid rinnuni. Õhtul valgustati kogu Marmorlinna ümbrus värviliste laternatega ja hõbehaldjate malev rivistus pidulikult linnamüüride alla järvejääle. Põrnik seisis seal koos teiste noorsõduritega. Vana kuningas tuli välja oma jäisest saalist ja seisis maleva ees tuisus, pikad valged juuksed lehvimas. See oli viimane kord, kui teda väljas nähti.
Kusagil südaöö paiku läks ilm järsult külmemaks, tuul vaibus ja sõjameeste peade kohal avanes kõrge öötaevas lõputu hulga heledalt siravate tähtedega. Nii palju tähti polnud Põrnik kunagi varem näinud, Linnutee säras heleda valguspilvena Ilmaruumi lõpmatus avaruses. Ehkki kõige külmem aeg oli alles ees, hakkasid päevad nüüd pikemaks venima.
Peale jõule külastas hõbehaldjaid Lumekuninganna, kes vanale haldjakuningale omamoodi sugulane oli. Temaga kaaslane, Põhjatuul, möirgas kogu külaskäigu kestel Marmorlinna ümber. Küllap olid nad tulnud vana Kuningaga hüvasti jätma. Lumekuninganna kants asus kõige kaugemas põhjas. Kaljumägedest lahutasid seda niivõrd mõõtmatud lumeväljad, et keegi polnud kunagi üritanud neid ületada.
Lumekuninganna külaskäigu ajal puhkes selline tuisk ja pakane, mida sada aastat polnud nähtud. Lumekuninganna valged hundid tulid üle mägede ja kisklesid Hundikuninga metsikute elukatega, nii et kõik metsarajad verest punetasid. Pakane näitas hambaid ja tuisk läks lõpuks nii hirmsaks, et mattis Marmorlinna täielikult enese alla, nii et isegi valgust enam sisse ei paistnud. Lumekuninganna lahkus, kuid lumi jäi.
Surnusiruja
Lumi kaitses Marmorlinna suletekina kange pakase eest ja seal valitsev igavene kevadsuvi püsis muutumatuna. Lakkamatu pajupillide vile ja linnulaul kostsid muretult hangedealusest koopast, milleks haldjate linn oli saanud. Ühel päeval, kui Põrnik taas linnavärava ümbert lund rookis, prõmmiti sellele nii tugevalt, et terve linn kumises. Väravaesine oli ainus ala, mis lumest vähegi rohkem välja oli kaevatud ja nüüd seisis seal tosin lumekolli. Pooled neist seisid kahel jalal ja hoidsid käes odasid ning labidaid, nende juustes ja habemeis rippusid jääpurikad. Ülejäänud olid neljajalgsed imeloomad, kellel kogu kere oli kaetud kummalise lumepallidest villaga.
Kui külalised linnaväljakule toodi, viskasid kahejalgsed eneselt koos karunahast kasukatega ka lumekihi. Nii lähedalt polnud Põrnik surnusirujaid veel näinud. Kui nende kehadelt oli maha kooritud mägede jagu higi ja lõkkesuitsu järgi lehkavaid nahku ja rauakola, tulid nähtavale armilised ja karvased mehemürakad, kõigil jubedad röövlilõustad peas. Ühel jooksid pikad armid üle näo, teisel oli nina lootusetult lömmi löödud ja kolmas nägi välja nagu sisalik, sest kogu tema pea ja nägu olid põletusarmidega rikutud. Neljas rääkis kõva häälega kõigile arusaamtuks jäävat juttu, sest tal polnud hambaid ja poolt lõuga, viies kandis nööriga seljas mingit suurt ja karvast tompu, mis hiljem sulades haisema hakkas ja inimpeaks osutus. Kõige noorem, kes peaaegu surnuks oli külmunud, oli palavikust segaseks läinud ja tahtis kõiki maha lüüa. Ta lennutas „karukanne” ja sonis midagi tulemeestest, kes teda põletavad. Kaaslased sidusid ta lõpuks puu külge kinni ja jootsid talle sisse hobuseannuse kuuma haldjamõdu, mispeale haige paugupealt magama jäi.
See oli surnusirujate pooltosin, kes oli tulnud siia Lõunapoolsetest hõbehaldjate vahimajadest ja pidi suunduma oma laagrisse seitsme penikoorma kaugusel hommikupool. Väikesed surnusirujate sidesalgad sõitsid pidevalt ratasringi ümber Ülevlaante, läbides järjest kõik kindlustused, nii enda, kui ka haldjate omad. Nad kogusid uudiseid, uurisid ümbrust ja hoolitsesid selle eest, et igaühele neist oleks ka laane selles osas kõik puud ja rajad tuttavad. Paari päevaga olid aga teed kinni tuisanud ja muutunud täiesti läbimatuteks iseärnais hobuste jaoks. Viimase päeva olid nad roomanud lumekihtide vahel ja all, kaevates lõpuks tunneli väravani.
Neljajalgsed lumelambad osutusid aga Hobusekuninga täkkudeks, kelle paksud talvekasukad olid tihedalt lund täis pulstunud. Siin sulasid nad kiiresti ja muutusid õnnetuteks märgadeks sorakateks, kes püstijalu magama kippusid jääma. Nende ümber trallitavad noored haldjad ajasid neid ärevaks ja tigedaks. Nad hakkasid korskama, tagant üles lööma ja hammustama. Lõpuks eraldas Tuulehoog surnusirujatele ja nende hobustele suletud aia, kus nad said puhata ja haavu ravida.
Lumevangistus kestis üle kuu. Viis surnusirujat lahkusid juba järgmisel hommikul varavalges suuskadel ja räätsadel. Hobused ja haige mees jäid mõneks ajaks Marmorlinna, kuid nad elasid täiesti eraldatul aias.
Hirmsad põlevate silmade ja välkuvate hammastega täkud, kes näisid rohkem kurivaimude kui hobustena, pidasid vahti oma haavatud võitluskaaslase üle. Nad ei lasknud tema ligidale kedagi peale haldjaneiu, kes viis neile süüa ja juua. Juhuse või kurja saatuse tahtel oli see töö usaldatud Sinilillele.
Vaatamata oma ebaedule tüdrukuga suhtlemisel, jõlkus Põrnik tihti tal sabas, et tema tähelepanu võita. Noormehes elas ka suur huvi haavatud sõjamehe vastu ja, saates Sinilille tema käikudel, püüdis ta meest piiluda. Sisse teda ei lastud - tee sulgesid alati tigeda täku irevil hambad ja lehkav hingeõhk, mis väraval seisjale hirnatusega näkku paisati. Ometi õnnestus Põrnikul surnusirujat pisut näha. Kuid see vaid magas või istus aseme serval ja ihus pussi.
Kord jäi aga värav rohkem paokile ja Põrnik nägi, kuidas Sinilill söögi mehe aseme kõrvale asetas. Mees tõusis asemelt. Ta võttis Sinilillel käest, tõmbas teda jõhkralt enda poole ja hakkas toorelt käperdama tüdruku lamedat rinda, toppis käe seeliku alla. Sinilill ei tõrkunud, vaid lase ennast alistunult sakutada, nagu tühja kotti.
Nüüd läks Põrnikul kops üle maksa ja ta üritas väravast sisse trügida. Tulemuseks oli kabjahoop rindu, mis paiskas ta kaugele üle tänava ja murdis muuhulgas kaks roiet. Põrnik lamas ägisedes rentslis, kuni möödunud haldjad ta kokku korjasid ja minema viisid.
Nüüd tuli jälle hulk aega lebada ja paraneda. Kui lumi juba sulama hakkas, lahkus noor surnurnusiruja koos hobustega ja Põrnik ei näinud teda enam kunagi. Ta ei julgenud Sinilille antud teemal ka kõnetada. Ta teadis ka, et see oleks maha visatud vaev, sest tüdruk ei rääkinud kunagi temaga. Kõige sügavamalt jäi teda painama tüdruku alistuv hoiak, mida ta oli täheldanud ja kuidagi ei vabanenud ta tundest, et Sinilillele oli meeldinud see, mida temaga tehti.
Põrnik ja tüdrukud
Ühest õhtust alates ei tõusnud Marmorlinna kuningas enam oma asemelt ja lumi kattis ta aegamisi koheva valge linaga. Seevastu oli juba järgmine koidik erakordselt verevat karva ja see oli märgiks, et Marmorlinna Kuningaks on saanud Hommikupuna. Ilmad läksid soojemaks ja mets täitus kevadise sagimise ja sigimisega.
Kaks talve Põrniku elus olid möödunud nagu unenäos. Selleks kevadeks oli temast saanud juba osav vibukütt, mõõgavõitleja ja luuraja. Tuulehoog kinkis talle selle tähistamiseks täismehe mõõga. Põrnik oli välja teeninud ka pika ja tugeva lumivalge haldjavibu, mida ta siia saabudes vinnagi poleks jõudnud venitada. Ta tegi tublit tööd ja kulutas kogu aja Tuulehoo isiklikul juhatusel tõelisi sõjamehe harjutusi tehes, mis rammu ja osavust kasvatasid.
Otsides tihtipeale laanest seiklusi, oli Põrnik linnast salaja põgenenud ja härjapõlvlastega juba mitu korda võidelnud. Nüüd otsis ta tüli juba varjuhaldjatega, ehkki Tuulehoog teda selle eest hoiatanud oli. Kord ta isegi võitles ühega neist ja tuli koju verise lõusta ja mudase rüüga. See polnud taoline hirmus kahkjas hiiglane nagu Rohelise Kiviga Mees vaid tavaline murjan, samasugune kehkenpüks kui Põrnik isegi. Ei saanud neist kumbki selles võitluses tõsist viga.
Põrnik sai selle loo pärast Ehakiirelt ja Hommikupunalt pahandada, sest nad kartsid, et varjuhaldjad võivad noormehe vangi võtta. Nad ähvardasid teda tulevikus enam mitte väravast välja lastagi. Tuulehoog aga vaatas asjale kuidagi kambamehelikult läbi sõrmede ja Põrnikule ei tehtud linnast väljumiseks takistusi. Küll aga hakkasid Marmorlinna tüdrukud tema peale teisiti vaatama. Peagi leidis poiss enesele uue lõbu, mistõttu tema pühendumus sõjameheõpingutele tunduvalt kannatas.
Poiss oli kasvanud erakordselt pikaks loikamiks. Ehkki tema pikk ja kondine keha rammult veel täismehe mõõtu välja ei andnud, oli ta paljude haldjatüdrukute arvates vastupandamatu suutäis oma pikkade mustadega juustega, mis läikisid nagu rongasuled, ja ebaloomulikult suurte silmadega, mis vahel kummalist peegeldust näitasid. Haldjad ühteaegu nii pelgasid kui imetlesid tema võõrast loomust, mida nad ei suutnud tabada.
Põrniku nina alla kippusid kasvama naljakad vurrud, mida ta tüdrukute ees häbenes ja püüdis neid noaga maha kraapida. Enamusel haldjatest ei kasvanud habet, vaid neil eriti auväärsetel ja tähtsatel vanematel nagu kadunud kuningal, valvevanem Hõbehabemel, relvameister Hõbeterasel ja veel mõnel, vohas see võimsalt ja aukartustäratavalt. Sellist uduvurru polnud siin kellelgi.
Koos vurrude, laia rinna ja jämedate käsivartega olid ilmunud Põrniku olemusse täiesti uued jooned. Ta kippus käperdama haldjatüdrukuid ja tavatses neid supluse ajal häbematult jõllitada. Tüdrukud läksid sellest ärevile, hakkasid eputama ja teda õrritama.
Vahel Õhturoos, kes Põrnikule tihti õhtueine tuppa tõi, ei lahkunudki sealt, vaid jäi ööseks ja lasi ennast poisil kaisutada ja musutada. Põrnik ei olnud aga temaga nii uljas kui noorte plikadega. Õhturoos oli ju kuningatütar ja väga kõrgest soost neiu. Ühel õhtul võttis võttis kõrgest soost neiu aga end sundimatult riidest lahti ja läks suplema.
Suvine pööripäev oli vihmane nagu alati. Udutas ja õhk oli niiskusest paks. Vaatamata hilisööle oli väljas ikka veel valge. Hõbedased pajuoksad kuningatütre juustes särasid pehmelt ja siidiselt. Äsja näljane kui hunt, tundis Põrnik kuidas tal süda kurku kerkib ja toit suus ringi hakkab käima. Tüdruk heitis tema poole kavalaid üleõla pilke, samal ajal ettepoole kummardudes ja oma pehmet tagumikku tema poole hööritades, nii et roosinupp kannikate vahelt välja piilus.
Veest välja tulnud, läks ta otse Põrniku juurde ja pistis oma üleannetu haldjakeele poisile kõrva.
“Sulle meeldib mu pepu, ma tean,” sõnas Õhturoos. “Olen näinud, kuidas sa mind vahid. Tahad katsuda?”
Põrnik kobas tüdruku pehmeid ja jahedaid kannikaid ja tema suu hakkas vett jooksma. Mõne hetke pärast vähkresid samblal. Hommikul sissepiiluv päikesekiir leidis nad ikka veel sealseamas mõnulemas.
Uudne kogemus pani Põrniku Sinilille mõneks ajaks unustama, ent mitte kauaks.
Mida tugevamaks ja sõjakamaks Põrnik sai, seda isekamaks ta muutus. Olles leidnud omale väärilise koha noorte haldjasõdalaste hulgas, kellest ta oli üle oma kiire ja seostatud mõtlemise poolest, oli ta muutunud enesekindlaks ja ülbeks. Tema kiuslik loomus otsis alati kohta, kuhu end kinnitada.
Oma teguviisi põhjuste üle pead murdmata, võttis Põrnik kohustuseks äratada Sinililles naine. Oli ennegi nähtud, et haldjaplikake, kes juba pikemat aega lapsepõlvemõnusid naudib, korraga mõnd kena poissi hakkab ihaldama ja paari päevaga täiskasvanuks saab. Sinilille puhul oldi sellest ootusest juba ammu loobutud, tüdruk polnud suvatsenud täiskasvanuks saada. Ilmselt ei teadnud sajaaastane tüdruk isegi, miks seda ei soovinud.
Kevadel oli hetkeks tundunud, et Sinilill oli hakanud veidi naiselikumaks muutuma. See tekitas omaenese kinnismõttesse armunud Põrnikus lootuse võidukaid kõditusi. Seda rõõmu häiris vaid kerge kahtlusevari. Mitte ei suutnud ta vabaneda kujutlusest, et just tol õnnetul päeval, surnusiruja räpaste kämmalde vahel, oli tüdruku ilme üleöö teisenenud.
Põrnik üritas ennast Sinilille ees igati kõva mehena näidata. Ta noris kaaslastega tüli, käperdas avalikult kõikide tüdrukute tagumikke ja kiitis oma oskusi. Mida rohkem ta tulemusetult üritas, seda jonnakamaks ta muutus. Ta ei mõelnud enam millelegi muule kui tüdruku äralohistamisele, see oli muutumas tema elu eesmärgiks ja ainsaks mõtteks. Ta oli veendunud, et igale teisele haldjaneiule oleks ta sellise hulga aja ja vaeva peale igal juhul augu pähe rääkinud ja hargivahele pugenud. Haldjatüdrukud olid üldiselt häbematute kommetega ja kergesti mõjutatavad. Aegajalt otsis poiss sellele veendumudele ka kinnitust erinevate tüdrukutega, kes talle juhtusid ette jääma.
Tüdruku jäises käitumises ei muutnud poisi rähklemine midagi. Vastuoksa muutus see eriliselt põlglikuks ja salvavaks. Sellest juurdus noormehe hinges eriline himurus ja iha tüdruku järele, mis aegapidi teda üha enam piinates kasvas kokku vaikse salavihaga oma hingevaeva põhjustaja vastu. Need tunded segunesid jonniks, mida tiivustasid himu ja isepäisuse vääramatu tahe. Ta tundis, et ei jäta oma joru enne kui tüdruk on tema oma või surnud.
Juba idanes noores sõjamehes pealtpoolt veel nähtamatu vihaseeme, mis asendas senise mängulise võitlushimu jõhkra verejanu ning teadliku kurjusega, mis hilisemal ohtral kastmisel ja väetamisel võimsalt vohama lõid. Ilmaruumi Trummimehe rütmi läbis inimtunnetusele tabamatu jõnks, nagu seda võib tunda siis, kui vankriratas, mis veel õieti rööpasse pole jooksnud korraga oma koha leiab ja sujuvalt kiirust lisades veerema hakkab. Taas ühe sammu võrra olid taevatähtedesse kirjatud lood tegelikule sündmuste käigule lähemale jõudnud.
Taaskohtumine
Et vaigistada oma hingepiinu hakkas Põrnik üha tihemini hüppes käima ja tema retked viisid järjest kaugemale. Ta otsis võimalust, et oma alanduskibedust juhuslike vaenlaste peale välja valada. Jõge peeti pidevalt valve all ja kuninga käsul talle paati ei lubatud. Kuid ta hiilis korduvalt läbi laane, kus elasid vaid kiskjad ja metsinimesed, või sörkis mööda surnusirujate radasid, nagu nad Tuulehooga olid teinud.
Suurte kiskjatega pidi ettevaatlik olema ja hoiduma kahtlastest puhmastest eemale. Huntidel oli suvel poegimise aeg, samuti oli palju karusid liikvel. Kes on karu küüsis olnud, kardab kändugi. Hirm põhineb kogemusel ja lumeilvese nägemine võttis Põrnikul alati püksist vedelaks. Palavatel päevadel vedelesid need elajad kõrgel puulatvades, käpad okstevahelt laisalt tolknemas. Neil polnud kedagi peljata, nad olid selle metsa isandad. Põrniku kasuks rääkis see, et ilvesed pidasid jahti metsinimestele ja olid nendega harjunud. Põrniku haldjariided ja haldjalinna lõhnad ajasid kasse segadusse. Nad loobusid tavaliselt saagist, ehkki pidasid teda hoolikalt silmas. Nende silmis väljendus hämmastusega segunev kahtlus, nagu oleks nad näinud midagi väga iseäralikku.
Ühel imekaunil kevadpäeval oli Põrnik jõudnud kaugemale kui kunagi varem. Möödudes salaja haldjate kõige lõunapoolsemast vahimajast, jõudis Põrnik Rauaraba lähedastesse paikadesse. Peale tohutute mürgiste sääseparvede elasid seal uruhaldjad - härjapõlvlased, keda ta armastas kimbutada. Kuid kus olid karvikuid, seal liikus ka kõdupäid.
Põrnik ajas parajasti ühe pakkupääsenud härjapõlvlase jälgi, nuuskis rebasena puhmastes ja oli unustanud kõik muu ümbritseva. Ta nägi vaikselt puutüve varjus seisvat kahkjat alles siis, kui see ennast liigutas. Roheline kivi tema rinnal lõi sädelema puulehtede vahelt sissepiiluva päikesekiire puudutusest. Tundus nagu oleks mees just äsja puu seest välja astunud ja tema näol oli üleolev irve. Vaadates seda laia rinda ja soontest ning lihastest sõlmjaid ihuliikmeid, tundis Põrnik, kuidas tal junn ohtliku kiirusega jahedaks kisub.
Peitu pugeda oli juba hilja.
"Tule siia, tühikargaja!" lausus Rohelis Kiviga Mees pilkavalt madalal häälel, mis tema võimsast rinnakorvist tõustes lõrises nagu karu tõrrepõhjast.
Väljakutse oli ülimalt solvav, ent kuna kedagi polnud parajast nägemas, pistis Põrnik pikemalt mõtlemata punuma. Ta põgenes nii, nagu ta veel unes ega ilmsi polnud põgenenud. Mees oli tal nõnda tihedalt kannul, et Põrnik kuulis tema vihast ähkimist. Õnneks oli ilm ilus ja päikesepaisteline. See ei mõjunud valgeverelisele varjuhaldjale sugugi hästi, pannes ta silmi kissitama, lõõtsutama ja kohutaval kombel leemendama.
Siin polnud jõeäärne soo veel alanud, kaldad olid veel kõrged. Suurte hõbepajude oksad sirutasid end nooljate lehtede sädeledes kaugele vee kohale. Ühe sellise puu juurte alla oli emahunt kaevanud oma uru. Mitte kogu hundikari, mis talviti karjadena Marmorlinna ümber hulkus, ei läinud tagasi põhjapoole. Ikka jäid mõned maha, et lõunapool paarituda ja järeltulevat põlve kasvatada. Nüüd trallitas koopa ees pesakond väikesi armsaid karvakerakesi. Ema hoiatavat häält kuuldes pagesid kõik nuustikud kiiresti urgu ja paar silmapilku hiljem maandus puujuure taha komistanud ning kaldajärsakust alla veerenud Põrnik otse emahundi käppade ees.
Põrnik avas kohkunult silmad ja vahtis tõtt lõriseva elukaga. Metselajas nuuskis tähelepanelikult enese ees kössitavat nähtust, hambad igemeteni paljaks kisutud, valmis iga hetk kõrri kargama. Ta oleks seda kahtlemata juba teinud, kui tema tähelepanu poleks paelunud Marmorlinnast pärinev lõhn. Ta teadis, et sealsed elanikud pole vaenlased, aga kuna see siin lõhnas kuidagi imelikult, polnud asi korras. Põrnik püsis täiesti liikumatuna, julgemata isegi hingata.
Hunt polnud veel olukorrast selgust saanud, kui märkas kaldast alla laskuvat Rohelise Kiviga Meest. Kuna uus nähtus oli eelmisest palju suurem ja hirmuäratavam, pööras hunt oma tähelepanu kohe sellele. Nähtus võttis seljast suure musta vibu ja tõmbas vinna.
Just siis kostis kiire rabin varjusõdalase seljatagant, kes välkkiirelt ümber pöördus ja noole hoopis talle seljatagant pealehüppava isahundi pihta laskis. Samal hetkel sööstis emahunt vaenlasele hooga kallale, paisates tolle peaaegu pikali. Haavatud isahunt polnud ka veel sugugi mängust väljas ja nii läks lahti kõvem puremine.
Põrnik kasutas juhust ja hüppas otse Pikkjõe pruunidesse voogudesse. Vesi oli jääkülm ja tugevalt rauamaitseline. Ta ujus ja sumas tüki maad mööda jõge allavoolu, enne kui julges kaldale tagasi ronida. Seejärel jooksis ta üsna hirmunult otse Marmorlinna ega väljunud sealt enam mõnda aega. Tema seiklusjanu oli korraga teadmata kuhu ära kadunud ja ta naasis rõõmuga tissikate haldjapiigade lahketesse embustesse.
Sügis
Suvi möödus, ilma et rohkem oleks midagi juhtunud. Põrnik oli hakanud juba maha rahunema, kui Rohelise Kiviga Mees ühel päeval Marmorlinna väravatest sisse astus. Värsked rebimisarmid tema näol lõhnasid kangesti hundikihvade järele. Varjuhaldjad olid otsustanud proovida, kas pole neil ehk uue kuningaga rohkem õnne. Hommikupuna keeldus sama kindlalt kui Talvepäike ning saadik lahkus vihaselt, ennustades peatset sõda.
Põrnik arvas, et ta võiks ehk lahkuda, kuid Hommikupuna palus tal jääda, sest ta ei tahtnud teha mingeid järeleandmisi varjurahvale. See oli hõbehaldjate kõrk uhkus - omadus, mida Põrnik neis kõige rohkem austas.
Tuulehoog kortsutas kogu loo peale kulmu.
”Karukanni, ma ütlen! Kuningapojad ei räägi mulle pooli asju. Nemad otsustavad, kellega me sõdime, kellega mitte. Mind kutsutakse siis, kui olukord on lootusetu ja nad vajavad sõjapealikut. Aga ma pole loll ja mu oma silmad seletavad mõndagi nii sinust, kõdupeadest kui nõidadest. Mulle on jäänud mulje, et Ülevlaante valitsejad mängivad sinuga siin mingit mängu, millest sul enesel aimugi pole. Siin on panused sees juba kõikidel kohalikel võimukandjatel ja need ei ole väiksed, niipalju kui ma kuulnud olen. Asja veab Mustmäe Nõid ja hea seegi. Alati on rahustav teada, et kõige vägevam vend on sinuga kambas, ehkki ta küll meeldiv kaaslane pole. Samas ei maksa luua pettekujutlusi tema eesmärkide suhtes. Ta ei hooli karvavõrragi sinust, vaid ainult sellest, mida sa tema heaks teha saad.“
“Koidulill rääkis mulle kunagi midagi surnusirujatest, nõidadest ja sellest, et minust saab sõjamees. Aga see on kõik segane ja seosetu jutt.”
“Põdraperse! Mulle ei meeldi need, kes teiste seljataga võrke koovad, nagu teeb see Mustmäe Nõid. Sellepärast võin ma sind aidata põgenemisel, kui sa tahad. Saadan sind kasvõi punavereliste maale välja. Ma võin ennast maskeerida näiteks mingiks võõramaa orviks.”
“Ma usun kuningapoegi ja et nad ei taha mulle halba.”
“Neid on kerge uskuda ja usaldada, aga neil võib enestel olla surmahirm ja viimane peenike peos. Nad on liiga uhked, et seda välja näidata.”
“Ma arvan, et me peaksime katsuma välja selgitada, mis toimub, enna kui pageme hakkame.”
“See on väga tark mõttekäik, mu poiss. Vaenlast ja ohtusid peab alati tundma.”
Tegelikult oli veel üks põhjus, miks Põrnik lahkuda ei tahtnud. Põrnikut ei hoidnud Marmorlinnas mitte hirmud vaid himud. See viivitus sai talle saatuslikuks.
Re: Sõjamehe teekond - järjejutt
Postitatud:
9:52 16. Juun 2009Postitas turmakoll
Sünged iilid
Paljud mängijad lauda ümbritsevate maskide taga olid Grogosele juba teada. Hõbehaldjad - nõrgad liitlased, nende aeg on ümber. Varjuhaldjad olid kuulnud ennustust. Öölind ja Rohelise Kiviga Mees, mürgine rauk ja julm võitleja, tapahimulised võimurid. Teised mängijad polnud veel täringute järele haaranud, ent jälgisid mängu. Grogos oli kindel, et leiab nende tagant vanu tuttavaid. Ja lõpuks kõige ohtlikum vastane. Tema – Rändur, tundmatu. See oli tema mäng. Tema teadis kõike, erinevalt teistest, kes ei teadnud midagi. Kes ta oli?
Mustmäe Nõid teadis varem kui keegi teine, et murranguline hetk on saabunud. Oli ka juba aeg. Mängul, milles õnn ei pöördu, puudub mõte. Elu saladus peitub valguse ja pimeduse tasakaalus. Ilmaruumi Trummimehe rütmid kõlavad läbi inimeste, ilma et nad ise seda tajuksid. Juhuslikke lööke ei ole, kõikide helide vahel on seosed. Elu on põlemine, inimesed vaid leek, tuhk ja varjud. Kadu on sinust alati ühe sammu võrra ees. Kadu, see Ilmaruumi nimetu kurjus, mis alati on sinu ellujäämise vastu ja mille algallikat sa kunagi ei mõista. Olles ise korratu ja ettearvamatu, töötab ta kõikide kordade ja kavatsuste vastu, mida ette võetakse.
Ajajõgi kulgeb spiraalselt, korrates oma käänakuid erinevas variatsioonis. Ajas vahelduvad sõdade aeg ja muinasjuttude aeg, mil nendest sõdadest lugusid vestetakse. Muinasjutud, milles võidab headus, on läbi saamas ning kurjuse võimutsemise ja sõdade aeg taas tulekul. Muutuste sünged iilid tuhisevad üle Põhjala väljade. Saabumas on tähelaev.
Paar päeva hiljem nähti kagupoolt lähenemas võõrast malevat. See saabus rutem kui oodatud, ilmselt oli varjuhaldjate vägi juba varem kokku kogutud. Neid oli sada tosinat või rohkemgi, kindlasti enam kui linnas viibivaid hõbehaldjate sõjamehi. Kõik olid pikad ja tugevad, mustade juuste ja roheliste silmadega. Tumedate turviste ja nahkvammuste kohal hõljus odade mets. Jalameeste järel ratsutas hiiglasuure hundi seljas pikk kõhn kogu mustas maani ulatuvas kuues, peakott varjamas palet. Tal oli käes jändrik sau ja kaelas, jämeda raudketi otsas, kõlkus kollaste silmakividega raudne öökull.
Põrnik oli tormanud müürile otse Õhturoosi embusest.
„Valguse vägi on võitmatu!” kuulis ta Ehakiirt lausumas, kui nad koos vaatetornis seisid.
“Et ta kärvaks! See on Öölind, kõge hullem kõdupea, Varjumägedes elavate varjuhaldjate vaitseja,” seletas Tuulehoog poisile.
Öölind ronis saatjate abiga hundi seljast maha ja vaatas üles, otse Põrnikule silma. Poiss nägi peatorgu alt Öölinnu nägu. See oli oli kriitvalge ja krimpsus nagu kuivanud ploom, milles punnitasid kurjad kollased silmad. Seejärel lähenes ta kepi abil komberdades väravale, saadetuna Rohelise Kiviga Mehest ja kahest ihukaitsjast. Valurid lasksid nad sisse.
Ehkki surnusirujatele saadeti kohe tuvide ja jooksjatega sõna, oli ilmne, et rünnak tuleb oma jõududega tagasi lüüa. Ehakiir pani Põrniku torni kõva valve alla. Ta teadis, et varjuhaldjad just teda jahivad. Kuid Põrnikul õnnestus sealt välja pääseda.
Kogu hõbehaldjate malev sädeles silmipimestavalt päikese käes. Peagi aga pidi päike silmapiiri taha vajuma ning andma maad süngele ööpimedusele. Hõbehaldjate pealikud ja tähtsamad sõdalased kandsid peenekoelistel rõngasrüüdel oma ilusaid peeglina läikivaid rinnakilpe. Pikergused kilbid ja kõrged kiivrid olid kaetud sissenikerdatud piltide ning mustritega. Lihtsõdurid kandsid samuti rõngasrüüsid ning rõngaskoest mütse või poolikut munakoort meenutavaid kiivreid.
Põhiliseks relvaks olid hõbehaldjatel pikad valged ja hõbedased vibud, mille laskmises nad olid üliosavad. Mõnedel olid pikad odad ja ridvad ründajate tõrjumiseks. Oli ka raskerelvi – suuri müüridel seisvaid vibutaolisi odaheitjaid, mida pidi mitme mehega vinna tõmbama ja mis heitsid palgisuuruseid nooli.
Eemal metsaservas, teiselpool vallikraavi, võis näha varjuhaldjate sõdalasi tumedast nahast rüüdes või rohelistes vammustes, mõnel olid raudribidest käsivarrekaitsmed. Kõigil olid peas mustad rauast kiivrid ja jalas uhked põlvini ulatuvad nahksaapad või sääremähised. Tähtsamatel pealikutel ja heledaverelistel kahkjatel olid mustast läikivast nahast roheliste mustritega sõjarüüd. Nad olid suurekasvulised ja sitked, pikkade ripnevate vurrude ja patsidega.
Juba olid nad valmistanud vitsadest ja kokkuköidetud palkidest suured kilbid, mille taha end varjata. Relvadeks olid odad ja vibud, lisaks mõõgad vööl. Mõni hoidis käes nahaga kaetud väikest ümmargust kilpi, millele oli maalitud või pressitud Udumäe kuninga märk - roheline nool ja tiivad. Tähtsamate sõdalaste kilpidel olid keerulised rohelised mustrid. Varjuhaldjate seljataga oli madalale vajunud päike puudealused varjud pikaks venitanud ja hämarus laotas hiigellinnuna oma tumedaid tiibu üle linnaesise lagendiku.
“Valgusepoegade viga on see, et nad vaatavad päikesesse ja see pimestab neid,” kuulis Põrnik Kuukiirt enese kõrval vaikselt lausumas. “Nad näevad vaid heledat valgust enesele vastu tulvamas ega märka isegi mitte omaenese varju seljataga, rääkimata suurtest varjudest metsa all. Ma kardan, et me ei pea surnusirujate saabumiseni vastu ja meid ootavad kohutavad kaotused. Oma elu jooksul pole ma näinud sellist hulka murjaneid! Udumäe kuningas on pooled oma sõjameestest Öölinnule appi saatnud.”
Kõlas varjuhaldjate sarvehüüud ja korraga oli õhk täis igas suunas vuhisevaid nooli. Varjuhaldjate suured mustade sulgedega nooled põrkusid rabinal vastu müürikive, tekitades rahesajule sarnast heli. Teised tabasid valjude plõnksatustega haldjaterasest plaatrüüsid ja kilpe või sopsatasid vuhinal pehmesse jahedasse haldjaihusse.
Põrnik tõmbus kohkunult müürinuki varju. Nüüd tõstis Tuulehoog huulile Marmorlinna pika hõbedast sõjasarve ja tõi oma võimsast rinnast kuuldavale metalse röögatuse, mis ümberkaudsetest metsadest hõbehelinal tagasi kaikus. Valged vibud nagisesid, sõdalaste soonilised käed paisusid vibubude vinnates ja nooltepilv varjutas loojuva päikese.
Tükil ajal polnud näha midagi peale välgatuste, nagu oleks säravate hõberüüdega räimeparv korraga tuulekiirusel läbi õhu sööstnud. Mõne hetkega olid varjuhaldjate esimese aheliku sõjameeste kilbid valgeid nooli täis nagu siilid. Ahelik lainetas selle raju all. Laskmine jätkus veidi hõredamalt, kuid seda täpsemalt, ja varjuhaldjate rivi hakkas lagunema. Nende sõjarüüd ei pidanud kinni hõbehaldjate vibutatud surmavaid nooli.
Nüüd hakkas kostma kõvemat vuhinat ja vilinat, sest hõbehaldjad olid süütanud vaigused tulenooled, mis panid ründajate puukilbid kohati põlema. Hakkasid mürtsuma raskerelvad ja vaigu, tõrva ning teab millega täidetud savipotid purunesid vastu ründajate kilpe, lahvatades kõrge leegiga põlema. Varjuhaldjad pelgasid tuld ja see tekitas nende ridades suurt segadust.
Kuid varjuhaldjad on eeskujulikud sõdalased ja ehkki paljud neist hukkusid, ei taganenud teised oma kohalt. Vastuseks tulerünnakule hakkas varjuhaldjate seljataga kõrguvate puude varjust immitsema mingit rõsket udu. Udu lämmatas visinal tule ja sellest tõusid tihedad tossu ning aurupilved, mis halvendasid nähtavust ja hõbehaldjad ei näinud enam oma sihtmärke. Niigi pidid nad laskma vaenlast vastu lõõmavat õhtupäikest, mis iga hetk puulatvade taha pidi vajuma.
Ehkki varjuhaldjad kannatasid rohkem kaotusi, oli ka müüriharjal mitmeid haavatud hõbehaldjaid siruli. Nende haavadest ei jooksnud mitte verd, vaid voogas värvilist valgust ning nad jäid vagusi, muutudes väga kahvatuteks, peaaegu läbipaistvateks.
Haldjate tapatalg ei tundunud nõnda jälk nagu inimeste oma, siin polnud polnud auravat verd, luudelt lahtirebitud lipendavat liha ega jalgealla tallatud soolikaid. Paari hetke möödudes said neist kas erinevat värvi valguskiired, tuuleiilid, lilled või loomad. Igaüks sai selleks, mille läbi tema vaim maailmaga ühendatud oli olnud. Vaid relvad ja sõjarüüd jäid müürinukkide vahele lebama ning nende järgi võis aimata kaotuste suurust. Põrnik ei näinud, mis sai langenud varjuhaldjatest, ent ta arvas märkavat paari nahkhiirt ning öökulli laanevarju pagemas.
Põrnik ronis koos Tuulehooga alla tornist, kus ta oli lahingut jälginud. Relvavanem pidi tegema ringkäigu müüridel, et selgitada välja kaotuste suurus ja Põrnik järgnes talle.
Just samal hetkel toimus midagi ootamatut. Mustade sõdalaste seljatagant metsast tormas välja härjapõlvlaste tihe ja karvane mass. Neid oli tuhandeid ning ehkki nad olid juba täitnud kogu lageda, tuli neid ikka veel juurde. Hõbehaldjad puistasid ründajad üle noolterahega, kuid see neid ei peatanud. Ei pidanud ka vallikraav, millest nad üritasid ritvade ja kilpide abil üle tulla. Tagumised surusid esimesi üha edasi ning need ujusid puristades üle või uppusid, moodustades oma kehadest kraavitäidise. Karvased uruhaldjad jooksid vihaselt piuksudes ja kriisates edasi ning hakkasid hämmastava kiirusega lõhkuma alust, millele linn oli ehitatud. Nad raiusid kirkadega alusmüüri ja üritasid labidatega selle alla kaevuda.
Mida hämaramaks muutus, seda rohkem hakkas Põrnikule tunduma, et maapinnast varjusõdalaste jalgade all kumab rohelist värelevat valgust, kuna laane puudealusest pimedusest voogasid välja roheliselt hõõguvaid uduvood. Need laotasid end üle kogu lagendiku, kuni ümbritsesid Marmorlinna nagu meri saart. Selles rohekas udumeres vilkusid taevatähtedena heledad sädemed, need olid ründajate silmad, mis hiilgasid nagu kassidel.
Müüriosas, milleni oli jõudnud kõige rohkem kaevureid, käis korraga hirmus jõrakas. Tükk müüri vajus raginal alla vallikraavi, mattes kaevajad elusalt kivikamakate alla. Päike varjus puude taha ja tumedate sõjameeste hirmuäratav ahelik asus tulenoolte rünnaku all uuesti aeglaselt liikuma, varjates end suurte kilpidega. Kaldale jõudes heitsid nad kilbid vette, parvetasid üle kraavi ja asusid üles ronima, abiks konksud, nöörid ja redelid. Nad tallasid hooletult üle elavate, surnud ja haavatud härjapõlvlaste segapudru. Neid tuli üles nagu ämblikke ning sadas alla nagu küpseid õunu. Müürid olid kõrged ja sealt loobiti alla tohutusuuri oralisi ja kidalisi puust ja rauast jurakaid, mis ründajaid alla paiskasid, ribadeks tõmbasid ja vardasse ajasid. Üks salk üritas mitmest puutüvest kokkuköidetud rammpalgiga värava alla tungida, ent väravatornist sadas nii palju nooli, et sellest loobuti.
Tuulehoog oli sabastilpneva Põrniku täielikult unustanud, ta tormas siiasinna ja karjus käsklusi. Nüüd tõstis veelkord sõjasarve. Selle hüüu helin seisis ikka veel õhus, kui üle Põrniku pea, kes hämmeldunult müürinuki varjus kükitas, hakkasid kuulmistriivava ulgumisega lendama kuldsed, punased ja lillad valgusjutid. Need olid nii heledad, et Põrnik silmad sulges ja pea õlgade vahele tõmbas, kuid isegi läbi suletud laugude nägi ta nende vilamist.
Hõbehaldjate valgusnooled olid mõeldud justnimelt varjuhaldjate vastu sõdimiseks ja tekitasid nende seas metsikut segadust, hele valgus pimestas nende tundlikku nägemist. Sihtmärki tabades lahvatasid nooled heledateks valguskeradeks, nõnda et ohvritest vaid kärssavad sõjarüüd ning ahastav karjatus maha jäid.
Ehakiir seisis koos mõnede vägevamate õhtuhaldjatega kõrgemal müüriserval ning saatis ühe valgusnoole teise järel vaenlase ridadesse. Kogu tema lahingurüü oli muutunud hõõguvpunaseks nagu tuline raud, tema suust ja silmadest voogasid heledad valgusvihud ja vibu tema käes leegitses loojuva päikesena.
Samal ajal seisis otse Ehakiire vastas müüride all, kõige nähtavamas kohas, Rohelise Kiviga Mees, keerutades peakohal hirmuäratavalt suurt kaheteralist mõõka. Tema valged juuksed voogasid mingis teistele tajumatus tuules, silmad armilises näos hiilgasid rohekaskollaselt nagu kiskjal. Kahvatud huuled, mis kiskusid irveks lumivalgeid hambaid, pomisesid kuuldamatuid loitse, roheline kivi varjusõdalase kaelas hõõgus sama heledalt kui Ehakiire vibu. Kahkja jalgade alt maapinnast tõusis keermelisi uduvooge, mis teda tiheda kookonina ümbritsesid ja temast usjate vingerdistena eemale roomasid. Sellesse udusse tungides hakkasid valgusnooled susisema ja kustusid, tungides kahjutult mättasse või ründajate kilpidesse.
Tuulehoog askeldas sisselangenud müüriosa lähedal, mis oli nüüd kõige rohkem tähelepanu vajav koht. Ta saatis sinna kilpidega mehi, kes moodustasid nõlvaks muutunud müürile kilbirivi. Nende seljataha asusid võitlejad pikkade odadega, surkides juba kaugelt eemalt ülestungivaid vaenlasi. Õhk oli nooltest paks ja varjuhaldjate ning härjapõlvlaste jäänused kuhjusid müüri jalamile. Põrnik pani tähele, et härjapõlvlastest jäid küll järele üsna võikad ja verised laibad.
Kähmlus kilbirivis seisjate ja ülesronijate vahel muutus kohati tihedamaks ja surmapõlglikult odade otsa tormavad varjuhaldjate salgad tekitasid rivis ajutisi segapuntraid. Võis veenduda, et lähivõitluses olid lihaselised ja soonilised varjuhaldjad siledatest ja saledatest linnakaitsjatest tublisti üle. Õnneks oli neid, kes üles välja jõudsid, siiski vähe ja nende puuduliku kaitsevarustuse tõttu piisas ühest täpsest hoobist, et nende vaim looduse rüppe saata.
Lõpuks vaibus tormijooksu hoog ning oli juba täiesti selge, et rünnak lüüakse tagasi. Seda nähes julges Põrnik päris varingu servale minna. Ühe sõjamehe kilbi taha varjudes vahtis ta huviga taganevaid varjuhaldjaid. Ta leidis just, et on kaotanud silmist Rohelise Kiviga Mehe, kui otse tema ees kerkis müüriharjale tume kogu. Mingi salaliku varju all oli kahkja roninud üles otse varingu servast. Hiiglasliku mõõga paari hoobiga sirutas ta maha ligidal seisvad hõbehaldjad. Tema silmad hõõgusid pimeduses kurjakuulutavalt nagu kassil ja Põrnik tundis temas ära Rohelise Kiviga Mehe.
Kuni sinnamaani oli kogu see lahing olnud tema jaoks nagu mingi huvitav sõjamäng, kuid nüüd tekkis tal tõsine hirm. Tema kilbimees oli surma saanud ja seistes silmitsi oma kõige vihasema ja hirmuäratavama vaenlasega, nägi ta olukorda kogu selle tõelises õuduses.
Põrniku seljataga tinises vibu ning pikk hõbedane nool vuhises üle poisi pea. Just sellel hetkel hüppas kahkjas alla kõrgemalt müürinukilt, kus ta oli seisnud, ja nool läbistas järgmise ründaja, saates selle robinal alla. Tuulehoog oli seisnud Põrniku taga, teda silmas pidades, kuid see oli olnud tema viimane nool.
Vaenlane astus irvitades Põrniku poole, kes tõstis abitult mõõga. Samal hetkel heitis Tuulehoog varjusõdalase poole oda. Viskerelv tabas vaenlast rindu, ent libises kõrvale terasest rinnakilbilt ja tungis õlga, paisates mehe paar sammu tagasi. Relvavanem sööstis poisi ja kõdupea vahele, viimasele vihaselt mõõgaga kallale tungides. Puhkes tõeline vägilaste võitlus - mõlemad olid parimate seast. Kahkjas oli rammult küll vägevam, kuid Tuulehoog ilmselgelt kogenum võitleja.
Kahkjas rebis odateraviku haavast, millest imbus rohekat udu. Ta taganes kühmutõmbunult tema pihta langevate mõõgahoopide ees, kuni puudutas seljaga müürinukki, millel ta oli seisnud. Siis korraga viskus ta vibuna sirgu ning sööstis hõbehaldjale kogu kehaga kõhtu, paisates tolle pikali. Ta rebis ja väänas endast kergemat Tuulehoogu nii kuis sai, nii et tolle soomusrüü ja kere aina ragisesid. Põrnik hüppas ligi ja virutas vaenlasele mõõgaga kuklasse.
Varjuhaldjas lendas hetkeks käpuli, aga oli kohe uuesti jalul, mõõk püsti peos. Ta oli mitmest kohast haavatud ja kippus mattuma haavadest immitseva rohelise udu pilve. Hetke seisid nad vastamisi, Põrnik kõhkles. Selle hetke vältel oli Tuulehoog ennast juba peaaegu püsti ajanud. Seda nähes kasutas varjuhaldjas vaenlase abitut kehaasendit ja lõi oma pika ning raske mõõgaga kõrvale vastase kerge tera, raiudes hirmsa hoobi hõbehaldjale õlga. Ehkki hoop tabas soomusrüüd, oli see niivõrd tugev, et Tuulehoog varises tagasi põlvili. Teine hoop purustas hõbehaldja pea.
Põrnik tungis jubedusest röökides varjusõdalasele kallale, ent see lõi talle mõõgapidemega pähe, nii et poisil kiiver lömmi läks ja sinine välk silmadest välja käis. Varjuhaldjas haaras noormehe kaenlasse ning ronis müüriharjale tagasi. Põrnik nägi paigas, kus Tuulehoog suri, relvi ja raudriideid. Tugev tuuleiil sööstis peale müüril seisvale varjuhaldjale. Vihaselt ulgudes rebis see Rohelise Kiviga Mehe hõlsti ja pikki juukseid, kuni vaibus nukraks ohkeks.
Kahkja haaras konksuga müüri külge kinnitatud köiest kinni ja libistas ennast alla. Poolel teel raius keegi köie läbi, mõlemad rippujad sadasid alla. Põrnik tajus kukkumise tunnet. Kus oli ta seda varem tundnud? Lahingukära kustus tema kõrvadest.
Mustmäe Nõid silmitses klaasistunud pilgul lauale heidetud täringuid. Tema ilme oli kivinenud, ent sõrmed trummeldasid laual kiiresti ja erutatult, püüdes ette aimata Ilmaruumi Trummimehe järgmist lööki.
järgneb ...