Postitas Tamerlan 16:55 17. Apr 2008
Vastan eelkõige Elendilile, kuna tema kritiseerib kõige enam.
Eelkõige tänud kriitika eest, teadsin ette, et see kujuneb umbes sellistele teemadele baseeruvaks. Ja kõik see võib olla häiriv tänapäeva lugejale, olen nõus. Ja kuna kriitika tuleb pärast raamatu läbi lugemist, on see teretulnud asi.
Kuid selle juures ma üritan nüüd selgitada - mitte vaielda - miks asjad on nii, nagu nad kirja said.
Esiteks tahtsin kirjutada sellist raamatut, millist ise oleksin lugeda tahtnud ja küllap sai valmis selline
raamat, mida mõned ka lugeda ei taha, selles pole midagi ebatavalist.
Originaalsuse puudumist saab ette heita pea kõigile tänapäeva kirjanikele - pärast Gilgamešit on praktiliselt kõik plagiaat.
Kogu selles raamatus pole mitte ainsatki viikingit. Isegi sõna "viiking" kasutavad need, kes raamatu kohta sõna võtavad. Tegemist on Suure Rahvasterändamise ajastuga, mis algas oluliselt enne viikingiaega.
Minagi kasutan kõlavaid epiteete (ila pritsiv, äärmuseni lihtsustatud hingeelu), kuid püüan nüüd siiski selgitada kättemaksu pidevat rõhutamist. On üks teooria, mille kohaselt elujõuline on ühiskond, kus surm on avalik teema, seks aga tabu ja hääbuv ühiskond selline, kus surm on tabu, aga seks avalik teema. Ja antud raamatus on surm avalik teema, seks vähem avalik (tabu see kindlasti pole).
Tolleaegses ühiskonnas oli sugukond inimese elus äärmiselt oluline faktor ja see, kes oma hõimlaste eest kätte ei maksnud, oli suurimat laitust väärt. Arvestagem veel asjaoluga, et loo peategelane oli ainus ja viimane oma soost - tema pidev ila pritsimine oli minu hinnangul üsna mõistetav. Võtkem tema verevend - ka temal olid omad põhjused kättemaksuks ja kui seda viidi ellu oma isa vastu, oli see kahtlemata raske valik ja selle juures ei saa olla juttu lihtsustatud hingeelust - isegi kui seda siseheitlust ei kirjeldata.
Lihtsustatud ei olnud nii palju ka teiste peategelaste hingeelu, kes tundsid oma tegude pärast kahetsust ja üritasid tehtud vigu kuidagi siluda. Kui keegi paistiski lihtne, oli see sellest, et tema hingeelu ei omanud minu arvates nii palju tähtsust.
Naiste allasurutus on siinkohal kontekstist välja rebitud - sest kõrgest soost naised nautisid suuri õigusi ja vabadusi, allasurutud olid eelkõige mittevabad ja poolvabad, aga see oli kinni eelkõige nende seisundis, mitte soos.
Vägivalla kirjeldamises olen sihilikult olnud detailne, sest see on võitluse värvikaim osa ning kindlasti oleks kahvatu kirjutada:"Nad võitlesid kuni teine oli verisena maas.". Surm on inimese elu tähtsaim osa ja seda tasub kirjeldada. Tahtsin sellega ka mõista anda, et võitlus ei ole tahtejõuetute asi. Lisaks olen ise kaitseväelane ja võitlus on kirjade kohaselt minu amet - erialane üksikasjalisus lihtsalt. Ja kes on ise korragi vihases mõõgatagumises kõõluseid pingutanud, saab aru sellest kiindumusest heitluste higi ja vere vastu.
Atmosfääri olen pidanud väga oluliseks. Kus vähegi võimalik, pole ma kasutanud isegi sellist sõna, mida tolleaegne inimene minu diletantliku hinnangu järgi poleks kasutanud. Atmosfäär on minu meelest sedavõrd oluline, et üksainus võõrsõna stiilis "protesteerima" või "ignorerima" oleks rikkunud asja maigu. Ja ma loodan, et Elendil märkas lisaks enda poolt mainitud atmosfääri liigrõhutamisele ka seda, et suure tõenäosusega ei ole taustakirjeldustes kriitilisi ajaloolisi vigu, nägin ajastutruudusega tõepoolest kenakesti vaeva.
Mis oli vanasti ja kuidas inimesed rääkisid, on raske kindlaks teha, seega oleksid meie väitlused selles küsimuses suht iseenese arvamusele toetuvad. Küllap nad oma jumalate nimel vandusid ja kas nii tihti või harva, seda ei oska öelda. Küllap vandusid kurja niisama tihti kui meiegi - kui mitte rohkem või vähem. Tõenäoliselt olid nende vormelid aga pisut erinevad meie omadest ja seega ka harjumatumad.
Ja tänud kriitikast hoolimata, sest lugemine on parim tunnustus.