Dragon.ee foorum

tore ja paks raamat! jään ootama järge...
eriti tore lugemine neile, kellele meeldis ollivieri või doyle .

ps tamerlani luulelembene olustikukirjeldus oli ootamatu

Lugesin. Üldjoontes meeldis ja oli huvitav. Kiitus autorile.

Ma ei kiru originaalsuse puudumist – niikaua, kui sisu on põnev, ei oma see minu jaoks tähtsust, et "Hundipäikese aeg" kasutab ilmselt kõiki viikingiklišeesid mis üldse olemas on (peale sarviliste kiivrite), ning segab neid veel Conani ja Elricuga. See kõik on veel hea, kuna segamine on tehtud teatud maitsekusega ning süžees ei lööda kõike kohe letti.

Aga.

Naeruväärne on kõigi osade summa. Tegu on just niisuguse raamatuga, mille lugemine alaealisi viikingihuvilisi larpareid käsikiimlusele innustab. Mõõkadega Manowari-mehed, voolav veri, igal leheküljel ila pritsiv kättemaksuhimu, tugevama ülemvõim, äärmuseni lihtsustatud tasandil hingeelu ja nii edasi. Ma arvan, et kui peategelane oleks enne võitlema minekut end veel ära õlitanud ka, oleks saanud kokku täiusliku geiutoopia, kus elus jääb peale see, kelle mõõk on suurem ja kelle biitsepts ilusamini läigib, ning kus naiste allasurutus taandub sellele, et nad olemas ainult uute aaria sõdalaste sünnitamiseks. Ühesõnaga kõik nagu filmis "300", ainult aastasadu hiljem ning tuhandeid kilomeetreid põhja pool.

Jah, ja vägivalla ning vägivaldsuse kirjeldamisele oli pandud liiga suurt rõhku. Ma saan aru: olid metsikud ja karmid ajad, sõjakäikudel ja tülides löödi inimesi maha, lõigates neid terava esemega. Aga milleks peab ajastu märke nii põhjalikult kajastama? Õhkkonna loomiseks? Ka sel puhul saab hakkama ilma liialdamiseta – praegusest jääb mulje, et sisu on atmosfääri arendamiseks ja mitte vastupidi; et jutustusele endale justkui polekski rõhku pandud.

Ma ei taha selle kõigega siiski väita, et välja toodud brutaalne lihtsustatus, lihtsustatud brutaalsus, tegevuse ebaoriginaalsus ning tegelaste kahemõõtmelisus (mida ümbritseb ebaproportsionaalselt kolmemõõtmeline maailm nagu Quake 1-eelsetes laskmismängudes) teeksid "Hundipäikese ajast" halva teose. Ei! See on nauditav kergekaaluline lugemine, olgugi vältimatut muiet või lausa irvitust esile kutsuv, ning põnev kõigest hoolimata.


PS: Üks asi oli veel kummaline ja häiriv. Igal leheküljel leidis vähemalt paar-kolm Odini/Aegiri/Freya/vm jumala poole pöördumist või tema nimel vandumist. Kas see oli vanasti ikka nii, et jumalate nimesid kasutati sidesõnadena? Kas see tunduks loomulik, kui meie ütleksime igas lauses "džiisas kraist"? Vägisi tulevad meelde Asterix ning humoorika elemendina kasutatud väljendid "Jupiteri nimel!" või "Teutatese nimel!".

3.5/5

eks see ole jah, maitse asi - meeldib arhailisem stilisatsioon või mitte. imho ei ole ohustatud midagi.

Vastan eelkõige Elendilile, kuna tema kritiseerib kõige enam.

Eelkõige tänud kriitika eest, teadsin ette, et see kujuneb umbes sellistele teemadele baseeruvaks. Ja kõik see võib olla häiriv tänapäeva lugejale, olen nõus. Ja kuna kriitika tuleb pärast raamatu läbi lugemist, on see teretulnud asi.
Kuid selle juures ma üritan nüüd selgitada - mitte vaielda - miks asjad on nii, nagu nad kirja said.

Esiteks tahtsin kirjutada sellist raamatut, millist ise oleksin lugeda tahtnud ja küllap sai valmis selline
raamat, mida mõned ka lugeda ei taha, selles pole midagi ebatavalist.

Originaalsuse puudumist saab ette heita pea kõigile tänapäeva kirjanikele - pärast Gilgamešit on praktiliselt kõik plagiaat.

Kogu selles raamatus pole mitte ainsatki viikingit. Isegi sõna "viiking" kasutavad need, kes raamatu kohta sõna võtavad. Tegemist on Suure Rahvasterändamise ajastuga, mis algas oluliselt enne viikingiaega.

Minagi kasutan kõlavaid epiteete (ila pritsiv, äärmuseni lihtsustatud hingeelu), kuid püüan nüüd siiski selgitada kättemaksu pidevat rõhutamist. On üks teooria, mille kohaselt elujõuline on ühiskond, kus surm on avalik teema, seks aga tabu ja hääbuv ühiskond selline, kus surm on tabu, aga seks avalik teema. Ja antud raamatus on surm avalik teema, seks vähem avalik (tabu see kindlasti pole).

Tolleaegses ühiskonnas oli sugukond inimese elus äärmiselt oluline faktor ja see, kes oma hõimlaste eest kätte ei maksnud, oli suurimat laitust väärt. Arvestagem veel asjaoluga, et loo peategelane oli ainus ja viimane oma soost - tema pidev ila pritsimine oli minu hinnangul üsna mõistetav. Võtkem tema verevend - ka temal olid omad põhjused kättemaksuks ja kui seda viidi ellu oma isa vastu, oli see kahtlemata raske valik ja selle juures ei saa olla juttu lihtsustatud hingeelust - isegi kui seda siseheitlust ei kirjeldata.

Lihtsustatud ei olnud nii palju ka teiste peategelaste hingeelu, kes tundsid oma tegude pärast kahetsust ja üritasid tehtud vigu kuidagi siluda. Kui keegi paistiski lihtne, oli see sellest, et tema hingeelu ei omanud minu arvates nii palju tähtsust.

Naiste allasurutus on siinkohal kontekstist välja rebitud - sest kõrgest soost naised nautisid suuri õigusi ja vabadusi, allasurutud olid eelkõige mittevabad ja poolvabad, aga see oli kinni eelkõige nende seisundis, mitte soos.

Vägivalla kirjeldamises olen sihilikult olnud detailne, sest see on võitluse värvikaim osa ning kindlasti oleks kahvatu kirjutada:"Nad võitlesid kuni teine oli verisena maas.". Surm on inimese elu tähtsaim osa ja seda tasub kirjeldada. Tahtsin sellega ka mõista anda, et võitlus ei ole tahtejõuetute asi. Lisaks olen ise kaitseväelane ja võitlus on kirjade kohaselt minu amet - erialane üksikasjalisus lihtsalt. Ja kes on ise korragi vihases mõõgatagumises kõõluseid pingutanud, saab aru sellest kiindumusest heitluste higi ja vere vastu.

Atmosfääri olen pidanud väga oluliseks. Kus vähegi võimalik, pole ma kasutanud isegi sellist sõna, mida tolleaegne inimene minu diletantliku hinnangu järgi poleks kasutanud. Atmosfäär on minu meelest sedavõrd oluline, et üksainus võõrsõna stiilis "protesteerima" või "ignorerima" oleks rikkunud asja maigu. Ja ma loodan, et Elendil märkas lisaks enda poolt mainitud atmosfääri liigrõhutamisele ka seda, et suure tõenäosusega ei ole taustakirjeldustes kriitilisi ajaloolisi vigu, nägin ajastutruudusega tõepoolest kenakesti vaeva.

Mis oli vanasti ja kuidas inimesed rääkisid, on raske kindlaks teha, seega oleksid meie väitlused selles küsimuses suht iseenese arvamusele toetuvad. Küllap nad oma jumalate nimel vandusid ja kas nii tihti või harva, seda ei oska öelda. Küllap vandusid kurja niisama tihti kui meiegi - kui mitte rohkem või vähem. Tõenäoliselt olid nende vormelid aga pisut erinevad meie omadest ja seega ka harjumatumad.

Ja tänud kriitikast hoolimata, sest lugemine on parim tunnustus.

aga ma ei teadnudki, et sa joonistada oskad

Ja selgugu tõde!

Hm. Viikingiromaan on sõna, mis on kuidagi üldistav ja samas minu arust mitte päris korrektne. See oleks umbes nii, nagu ameeriklane ütleks Balti riikide kohta, et need ju ühed venelased kõik.

Kas poleks pigem õigem nimetada raamatut rahvasterändamisromaaniks, lähtudes sobivast aastaarvust ja taustast?

Aga millised on need viikingiromaani stiilile omased omadused? Nn viikingiklišeed (viimne kui üks peale sarviliste kiivrite, muig).

Ja tänan, kui minu kirjeldused on elulähedased - see on suur kiitus.

Suur hulk kummalisi sõnu - ei tea täpselt, milliseid mõeldakse, aga jah, need ei ole ainult omaenese pea sees välja mõeldud, vaid nende taga on ka tihe uurimine ja nuuskimine igasugu raamatutes. Ja see ei olnudki nii lihtne, kuna selle ajajärgu kohta Eestis oli toona raske materjale leida - interneeduski oli harvaesinev nähtus.

Päris kobe tükk sul välja tulnu, Huki ! Ei oska muud öelda kui et lase edasi samas raamis Võib-olla pole see raamat päris sobiv peenenäpulistele inimestele kes end kirjutuslaua taga kangelasteks unistavad, kuid ülejäänutele, ma usun, meeldib

Algus on hea sünge, muud ei oska veel kommenteerida sest pole raamatut lõpuni jõudnud. Kas too neiu su piltidel on reaalelust keegi modelliks või omast peast ?

Ma jätaksin selle delikaatse detaili, modelli kohalt nimelt, enda teada.

Kui ta on päriselt olemas, siis säästan ma teda igatsevatest noormeestest, kui mitte, on mõistlik jätta meessoole nende helesinine unistus.

Aga temast tuleb pilte veel...

Vaatan tänast Päevalehte ja Tamur vaatab täies varustuses vastu.

Seal on ka üsna pehmelt ära öeldud, et Pähkli "Ehatähe rüütel" siiski Hundipäiksega võrdust ei kannata.

Hundipäiksega olen kuskil poole peal ja paremaks läheb. Ei tea, kas seda pidevat jumalate nimetamist nii väga tähele oleks pannudki, kui poleks enne siinseid kommentaare lugenud - st puhta lehena lugema hakata ei saanud. Aga sõnavara tekitas minuski küsimusi - seda heas mõttes. Palju igasugu tüvesid ja tuletisi, mille kohta ei oska miskit öelda ja tähendusi paneb paika konteksti järgi; kõlavad aga hästi. Tegelesid keeleajalooga ja ajasid arhailisemaid vorme taga või kuda?

Keeleajalooga põhjalikult tegelenud ei ole, pigem üritasin paljusid samateemalisi raamatuid lugedes aru saada, mis annab kõla ja värvingut. Näiteks "aasir" kasutamine "aas" asemel on idee vene keelest ja tundub vahvama kõlaga olevat.

Kui ise piisavalt kaua mõtiskleda, saab justkui selgemaks, mis varjundiga sõnad kuhugi sobivad, üht-teist saab muidugi laenata suurtelt meistritelt ja "Valimik vähekasutatud võnu" (vist oli ka abiks). Oskussõnastik tuleb kuidagi koos sõna tausta sisse elamisega, ei oska täpselt seletadagi, kuidas. Aga küllap tuli siis hästi.

Olen nüüd eksamite ajal saanud vaid pisteliselt ja vähe lugeda, aga ei saa jätta ütlemata, et mida edasi, seda ägedamaks läheb.