Postitas Ulmeguru 15:40 19. Juun 2003
Esiteks alustaks sellest, et film pole Arthur C. Clarke'i romaani samanimeline ekraniseering!
Filmi stsenaarium (Clarke & Kubrick) põhineb Arthur C. Clarke'i jutul «The Sentinel» (1951).
Romaani võiks aga võtta kui ühte võimalikku kommentaari filmile. Et siis mingi Clarke'i-poolne katse asju lahti seletada.
Point selles, et Clarke kirjutas romaani samaaegselt filmi võtetega... taat veel ärples, et ükski kirjanik pole sedavõrd kulukalt oma fantaasia veenvust kontrollinud. Noh, et pani jupi kirja ja siis pärast toormaterjalist vaatas, et kuidas mõjub...
Aga seletada, et mis filmis toimus? Nojah, kui Clarke sellega hakkama ei saa... mis siis mina väike vennike siin veel teha saan?
Üldiselt laseb inimestel juhtme kokku see filmi lõpus olev trip. Mind isiklikult see ei häiri, aga paljusid küll. Häiris ka nõukogude vene tsensoreid, kes selle romaani vene tõlkest (1970. aastal) lihtsalt välja rookisid.
Ahjaa, need mustad obeliskid ei olnud arengustimulaatorid, need olid andurid, mis andsid märku, et üks etapp on läbi.
Muideks, kel on pisut sõgedat naljasoont, neil soovitaks lugeda ühe kohaliku autori juttu, mis sellesama mustade obeliskide kraamiga haakub. Siim Veskimees ja «Kõiksuse hääl» ... ning leiab jutu siit: