Postitas Irve 11:55 22. Juul 2003
Ürgsed hirmud?
Soovitan enne korraliku äikesetormi algust tänavale vaadata. Mina eile tegin. Kõigepealt kõuekõmin, siis tuul, siis mustad pilved, alles siis hakkas sadama vihma ja võttis tükk aega enne kui äikesepilv pea kohale jõudis. Kusagil etapis "tuul" hakkasid inimesed tõtlikumalt liikuma ja õhku tekkis selline varjatud ja rahulik paanika. Kui pilved päikese ära varjasid, siis muutus meeleolu ja pinget tuli tublisti juurde. Vihma ajal tõtati ja äikese ajal liikusid tänaval ainult autod.
Aga ülesehitus on suurepärane -- on kindlad märgid, mis viitavad äikesetormile -- sa kuuled kõuekõminat, ja mõtled, äike. Lülitad arvuti välja, tõmbad kõik otsad seinast välja. Aga aju hakkab juba äikese suunal tööle, mõtled läbi kõik äikesega seonduvad eriefektid alates juhuslikult tabavast välgust, lõpetades keeristormide ja ülepersoniseeritud ja poolmüütiliste keravälkudega, millest nii vähe tead et juba mõeldes kardad. Kui hakkab tuul, tekib mõte, et varsti on kohal, jälle praed omas rasvas. Kusjuures on ilmne et äike oma kaasaskäivate eriefektidega on nüüd täiesti vältimatu. Siis, koos pilvedega, lülitub maailm ümber halltoonidesse, mis annab meeleolule pisut jälle juurde. Vihm tähendab et nüüd kohe - kohe on kohal ja siis äike ise on tore vaatepilt, vähemasti kuivast toast ja suletud akna tagant. Viibisin kord öösel telgis, kui mingi ilge äikesetorm üle käis. Olime kogemata mere ääres, neeme tipus, ühe kõrgema künka otsas, puude all. Näha olid ainult välgud, mürin tuli täielikult läbi telgi, näha ei olnud muud midagi. Hakkasin mõtlema ja mõtlesin et ei olnud lollimat kohta telgi ülesseadmiseks. Aga ära minna oli juba ka hilja. Öö möödus, tormid tulid ja läksid. Kusagil vastu hommikut lõi telgi väga valgeks; üleni. Selllele järgnes ilma mingi vaheta kohutav terav kärin. Ehmatasin nii, et selg surises, hetkeks mõtlesin -- elekter. Misiganes -- oli see pilvesisene välk, mis oli täiesti pea kohal või tõesti sai mõni künkal kasvav puu pihta -- mina pole enne nii ehmatanud. Järgmise asjana vaatasin, kas naabertelk on alles ja lohutasin end sellega, et välk lööb kaks korda samasse ainult õelusest.
Selle loo mõte on selles, et igaühel meist on mingi äikesega seonduv isiklik kogemus. Meil ei ole isiklikke kogemusi deemonite, inimsööjate, zombide ja misiganes jälganditega. Äike on lihtne ja odav motiiv seda isiklikku kogemust filmi tuua, võib-olla ka natuke ehmatada jne. Lisaks on äike oma järkjärgulise vältimatu tuleku ja salapärase ettearvamatu olemusegaise üsna hea õudusfilmi pahalane.