Teekond...
Postitatud: 21:40 9. Sept 2003Minu esimene jutuke siis...
Teekond
I peatükk
Siin nüüd ma siis seisan. Pilk suunatud kaugusesse. Ma küll tean, et pean seda tegema, aga pole endas kindel. Pole kindel kas suudan seda. Kuid tubli algus on pool võitu, oli mu vanaisa kunagi öelnud. Vanaisa oli tark mees. Tal oli alati midagi tarka öelda. Kuid nüüd ma olin ihuüksi. Sellel kidural lagendikul, mõtlemas oma saatuse üle. Mis on mu saatus? Kas täita oma lubadus, mille lubasin oma vanaisale? Või pugeda peitu urgu ja mitte välja teha asjadest, mis toimuvad väljaspool. Sellele küsimusele oskan vastata vaid ise, aga olen segaduses. Sellepärast seisangi siin...
Suvi on lõppemas ja sügist on tunda. Külm tuulehoog on puhunud mu mantlihõlmad lahti. Aga ma ei pane seda pahaks. Tuul, päike, vesi on mu ainukesed sõbrad.
Lõpuks jõuan selgusele. Urgu pugemine ei aita, sest kurjus valitseb kõikjal. Minu lubadus vanaisale. “Mitte kunagi karta kurjust, sest tea, valgus sinu sees on alati sellest tugevam!” oli ta öelnud. Ja ma olin lubanud mitte karta. Aga nüüd, lõdisen ma siin lagendikul ja teen kõike risti vastupidi. Miks?
Kui ma olin väike, siis vana vanaisal oli ikka kombeks mulle lugusid jutustada. Ta rääkis alati, kuidas vaprad ja targad mehed olid rännanud, seisnud vastu ohtudele ja kurjusele... Minu siht oli sama. Taaskord vanaisa sõnad kõrvus kumamas... “Usu endasse, siis usuvad ka teised sinusse!” Jah, ma usun endasse. Viskan enda kõrval lebava pambu õlale ja asun teele.
Külm ja peenike vihm on minu kaaslaseks sellel teel. See ongi sügis: vihm, tuul ja värvide mäng. Astun pikkade sammudega mööda mägiteed. Taamal on sügisene päike loojumas. Saadab oma viimased punakad kiired üle maa, ennem kui heidab puhkama. Mina aga astun edasi. Kindlat sihti pole, mind juhivad sügistuuled. Päev veereb õhtusse ja hämardub. Üle õla tagasi tuldud teele vaadates, muutun mõtlikuks. Mis pärast? ja mille nimel?, tekivad küsimused minu peas. Nendele aga ma praegu vastata ei oska. Sammun aga edasi...
Päevad ja kilomeetrid, mis on seljataha jäetud, tunduvad kallitena. Igatsen taga kodu, sooja köögiahju, vanaisa jutte. Kuid olen valinud endale selle tee ja käin mööda seda rada kuni rada võssa jookseb. Selle teekonna jooksul olen muutunud nii vaimselt kui välimuselt. Olen hakanud rohkem mõtlema elu üle järele. Varem poisikesena ei mõelnud sellistele asjadele. Siis oli elu kerge, aga ajad ja asjad muutuvad, sellega tuleb leppida.
Olen läbinud suuri tühermaid, süngeid ja iidseid metsi, maganud puude najal või kastemärjas rohus. Külades võetakse mind vastu kui hulkurit. Ja ma ei pane seda pahaks, sest see ma ju olen – hulkur. Pole sihti.
Ei mõtle sellele, et millal teekond lõppeb. Sellel pole tähtsust, kuna kogu elu on üks suur teekond. Mina läbin seda vaid omamoodi. Aeg näitab, mis tulevik toob...
__________
Kellel siit raske lugeda siis saab kah, ehk seal ülevaatlikum...
Teekond
I peatükk
Siin nüüd ma siis seisan. Pilk suunatud kaugusesse. Ma küll tean, et pean seda tegema, aga pole endas kindel. Pole kindel kas suudan seda. Kuid tubli algus on pool võitu, oli mu vanaisa kunagi öelnud. Vanaisa oli tark mees. Tal oli alati midagi tarka öelda. Kuid nüüd ma olin ihuüksi. Sellel kidural lagendikul, mõtlemas oma saatuse üle. Mis on mu saatus? Kas täita oma lubadus, mille lubasin oma vanaisale? Või pugeda peitu urgu ja mitte välja teha asjadest, mis toimuvad väljaspool. Sellele küsimusele oskan vastata vaid ise, aga olen segaduses. Sellepärast seisangi siin...
Suvi on lõppemas ja sügist on tunda. Külm tuulehoog on puhunud mu mantlihõlmad lahti. Aga ma ei pane seda pahaks. Tuul, päike, vesi on mu ainukesed sõbrad.
Lõpuks jõuan selgusele. Urgu pugemine ei aita, sest kurjus valitseb kõikjal. Minu lubadus vanaisale. “Mitte kunagi karta kurjust, sest tea, valgus sinu sees on alati sellest tugevam!” oli ta öelnud. Ja ma olin lubanud mitte karta. Aga nüüd, lõdisen ma siin lagendikul ja teen kõike risti vastupidi. Miks?
Kui ma olin väike, siis vana vanaisal oli ikka kombeks mulle lugusid jutustada. Ta rääkis alati, kuidas vaprad ja targad mehed olid rännanud, seisnud vastu ohtudele ja kurjusele... Minu siht oli sama. Taaskord vanaisa sõnad kõrvus kumamas... “Usu endasse, siis usuvad ka teised sinusse!” Jah, ma usun endasse. Viskan enda kõrval lebava pambu õlale ja asun teele.
Külm ja peenike vihm on minu kaaslaseks sellel teel. See ongi sügis: vihm, tuul ja värvide mäng. Astun pikkade sammudega mööda mägiteed. Taamal on sügisene päike loojumas. Saadab oma viimased punakad kiired üle maa, ennem kui heidab puhkama. Mina aga astun edasi. Kindlat sihti pole, mind juhivad sügistuuled. Päev veereb õhtusse ja hämardub. Üle õla tagasi tuldud teele vaadates, muutun mõtlikuks. Mis pärast? ja mille nimel?, tekivad küsimused minu peas. Nendele aga ma praegu vastata ei oska. Sammun aga edasi...
Päevad ja kilomeetrid, mis on seljataha jäetud, tunduvad kallitena. Igatsen taga kodu, sooja köögiahju, vanaisa jutte. Kuid olen valinud endale selle tee ja käin mööda seda rada kuni rada võssa jookseb. Selle teekonna jooksul olen muutunud nii vaimselt kui välimuselt. Olen hakanud rohkem mõtlema elu üle järele. Varem poisikesena ei mõelnud sellistele asjadele. Siis oli elu kerge, aga ajad ja asjad muutuvad, sellega tuleb leppida.
Olen läbinud suuri tühermaid, süngeid ja iidseid metsi, maganud puude najal või kastemärjas rohus. Külades võetakse mind vastu kui hulkurit. Ja ma ei pane seda pahaks, sest see ma ju olen – hulkur. Pole sihti.
Ei mõtle sellele, et millal teekond lõppeb. Sellel pole tähtsust, kuna kogu elu on üks suur teekond. Mina läbin seda vaid omamoodi. Aeg näitab, mis tulevik toob...
__________
Kellel siit raske lugeda siis saab kah, ehk seal ülevaatlikum...
