Nii. Hüperion mulle meeldis. Oli hästi kirjutatud ja rohkesti mõnusaid mõtteid oli ka. Loetlema ei viitsi hakata. Peamine, et tegu oli yhe vähese Kosmoses Oleva Impeeriumiga, mis hoolimata teda ymbritsevast hunnikust kohustuslikust tilu-lilust siiski huvi tekitas. Ja silmi raamatus hoidis.
Kohatised odavad võtted ja stamp ei häirinud.
Aga nüüd lugesin ma ka tolle Hüperioni languse läbi. Ja see oli hoolimata mõnest uuest momendist, mis tõepoolest polnud taaskord sugugi pahad, ikka paras jura kyll. Raamatu lõppu jõudes oli kogu see Jumala, ajamanipulatsiooni ja, last but not least, Keatsi värk ikka väga närvidelekäivaks muutunud. See, et masinad on pahad ja tahavad inimkonda orjastada, ei tundunud ka enam miskipärast kuigi originaalne.
Liigne symbolism ajas sydame pahaks.
Aga lugenutele kysimus siis järgmine: kas tetraloogia kolmandat ja neljandat osa on mõtet yldse kätte võtta? Või jätkub seal sama jahu ning ökafilosoofia, mis teise osa läbivaks teemaks oli?