Mis muud kui peab jälle tõdema, et eelistused on väga erinevad.
Minority Report'is (mis vist kandis eestikeelset pealkirja 'kolmas arvamus') jäi minu jaoks puudu just see ebamäärane asi, mida ma varasemates selle teema kirjades olen nimetanud stiiliks. Hmmm... stiilsus oleks vist õigem? ...Mida iganes. Iva on selles, et MR oli IMO lihtsalt suht suvaliselt kokkulahmitud asi. Näitlejate dialoogid ja liigutused olid kunstlikud, jäi mulje nagu loeks scripti jne. Lisaks palju odavaid trikke, mida ma südmest jälestan: a la tatistav arst rõhumas teie patsillide hirmule, suures plaanis karjuvad lõustad - ainult sel põhjusel, et teid ehmatada - jne. Heas filmis kasutatakse neid võtteid tegelikult ka, erinevus on selles, et need on kas nii hästi varjatud, et ainult alateadvus reageerib või siis vihjatakse väga peenelt või siis kasutatakse väga valitud kohtades. Mulle va õrnahingelisele räigus ja sellega enamasti kaasnev labasus ei istu. Ah ja kui juba kriitikaks läks, siis MR oli üle minu jabursuse lävi. Noh, liiga palju totrusi, et filmi suudaks sisse minna.
Ühesõnaga, MR oli IMO väga kehv. Aga eks sellega ole nagu suvalise RPG või fantasy asjaga: film, mäng vms on IMO lihtsalt midagi, mis annab võimsa stiimuli oma peas toimuvale, s.o. põhipanuse loo heaks muutmisel teevad ikka oma ajud
Mõnel filmil nagu Matrixil *aplaus* tuleb see unversaalsemalt välja kui mõnel teisel.
FF spirits within lugu oli läbi ja läbi stamp. Ma ei ole arvutimängu mänginud. Kuigi filmi oli tühi, vaatasin mitut kohta uuesti, sest tehniline teostus oli kohati tõeliselt nauditav.
P.S. Hoiatus (samas stiilis sildiga batmani keebil 'See keep ei anna teile võimet lennata'
) : kui te lähete Reign of Fire't vaatama lootuses näha midagi head, siis te ilmselt pettute.
Postitatud: 18:38 3. Jaan 2003