"Karoliine hõbelõng"

[ohpuu]

on selline Eesti muinasjutufilm. kena ja ilus vaadata. ETV näitas hiljuti, eila õhtul sain aega yle vaadata.

Teater.Muusika.Kino 4/1986 (lk 55) teab filmi kohta ytelda järgmist:

"KAROLIINE HÕBELÕNG" Stsenaristid Helle Murdmaa ja Vladislav Koržets, režissöör H. Murdmaa, operaator Ago Ruus, kunstnik Roland Kolmann, helilooja Olav Ehala, koreograaf Mait Agu, helioperaator Enn Säde. Laulutekstide autorid Juhan Saar, Hando Runnel, Leelo Tungal. Osades: Chatrin Bagala (Karoliine), Martin Veinmann (Kaspar), Rein Aren (kuningas), Salme Reek (hoidja), Kärt Ulman, Kirstin Loorits, Siiri Sisask (ümmardajad), Enn Klooren (kojaülem), Luule Komissarov (Petumeel), Ines Aru (Libekeel), Jüri Vlassov, Mihkel Smeljanski, Heli Kohv, Kaie Mihkelson jt. Värviline, 2045,6 m (8 osa). "Tallinnfilm", 1984. Esilinastus kunstinädalal "Tartu kevad" 16. mail 1985. Pälvis kolmanda auhinna üleliidulisel filmifestivalil "Muinasjutt" 1986.

imdb-s on ta kah .

mida mäletatakse, kas ollakse ka viimasel ajal näinud, mida arvatakse? ise täna enam arvata ei viitsi, panen siia kohe järgmiseks Tiia Toometi ja Jaan Kaplinski kirjutatud arvustuse, millega mõne koha pealt nõus pole (aga pole veel välja mõeld, et kuidas seda ytelda.).

[ohpuu]

Karoliine sassis lõngaviht ehk muinasjutt, nagu me teda mõistame
Tiia Toomet, Jaan Kaplinski
ilmunud: Teater.Muusika.Kino 1986, nr 4, lk 55–57

Väliselt on “Karoliine hõbelõng” kõigiti muinasjutupärane film. On haldjad, on kollid, on näkid, libahundid, päkapikud ja röövlid, on kuningas ja printsess. Tempo on särtsakas, tegelased on lakkamatult liikvel, ei püsi suurt paigal ka üksteisega rääkides. On leidlikke trikke ja lustakaid stseene (näiteks järve jagamine kollide vahel). See kõik näitab, et Helle Murdmaal on silma ja oskust tegevust käima panna ja õhustikku luua, mida kinnitab ka filmile omistatud üleliiduline preemia. Nii et võiksime südamerahuga tõdeda: jälle üks imeilus värviline Eesti film! Ilusad tüdrukud, ilusad maastikud, ilus muusika, ilusad laulud, ilusad tantsud, ilusad tunded, ilusad kavatsused. Ja hollywoodlikult ilus lõpp – kaks valges riides noort inimest, kuningas ja printsess, seisavad lossiväravas valguse säras, nad on teineteist leidnud, vaevad on seljataga.

Aga kas neid vaevu ikka oligi, tekib filmi lõpus kiusakas küsimus. Kui lossitrepilt noorpaari kõrvalt tagasi vaadata – mis jäi filmist meelde? Kas katsumuste ja eneseületamiste rada, mida käies nipsakas tüdruk leiab enda ja oma armastuse nagu filmi aluseks olnud Soome muinasjutus “Kuldvokk” (mille põhiskeemi on muudetud, millele on lisaks võetud mitmeid teisi muinasjutu- ja muistendimotiive)? Pigem meenutas nähtu küll kahe kõrgest soost noore inimese jalutuskäiku grüünes, Eestimaa kaunites paikades, kus nende auks tegid mõne revüünumbri ka kohalikud haldjad, kollid ja näkid. Just viimastele oli pööratud filmi tähelepanu, mitte süžeele, mitte selle taga olevale ideele või filosoofiale.

Siit algavadki filmi küsitavused. Kõige suurem neist on muidugi lähenemisprintsiip ise. Sellest tuleneb mõndagi muud. Kuna film koosneb üksikutest sisuliselt vähe seotud etteastetest, siis nagu revüüfilmi puhul ikka, kipub jääma mulje, et mitmed episoodid on vaid ettekäändeks laulu- ja tantsunumbritele. Nii lammaste pesemine kose ääres. Nii õhtune rahvatantsupidu vokimuusika saatel. Nii okstest onni põlemine filmi lõpus, mille ümber taas hõljuvad tantsusõõrid. Ja nagu öeldud, nii tegelikult ka terve Karoliine ja Kaspari seiklusrohke jalutuskäik. Et selle jalutuskäigu jooksul kuningatütar Karoliine tujud vahelduvad, on päris loomulik, seda ei pane sündmuste kirevas keeriskelus aga eriti tähelegi. Kuningatütre tujud!

Et asjade loomulik kulg on pidevalt katkestatud, jutulõng katki lõigatud, on toimuvast kohati raske aru saada. Mis õieti juhtub alguses kosilastega? Mis tolmav kirst see on, mida tüdrukud edasi-tagasi lükkavad? Miks piirab kuningas oma meestega lossi juures hunti ja kas see on sama hunt, keda pärast mitmel korral metsas näeme (libahunt?) Ons see hunt sümboolne? Aga laps ju niisugust sümbolismi ei taipa. Mis õieti juhtub Karoliine ja tobukeste röövlite (kosilaste?) vahel? Miks saab uhkest ja nipsakast Karoliinest nüüd järsku alandlik ja leplik Karoliine? Küsida võiks veel palju ja küllap lapsed küsivadki, vähemasti need, kes tahavad aru saada, kaasa mõelda, otsivad lõbusate etteastete tagant lugu ennast, story’t, jutulõnga.

Sellest kõigest poleks mõtet nii pikalt rääkida, kui “Karoliine hõbelõng” oleks omas laadis ainuke. Sellisena oleks ta tervitatavgi. Paraku on viimasel ajal lastele mõeldud lavastusi, filme ja telesaateid vaadates hakanud silma just seesama tendents revüülikkusele, show’likkusele. Ei leia enam naljalt lasteetendust, millesse ei kuuluks kohustuslikult laul, tants, mitmesugused efektid ja trikid. Näib nagu tahaksime last iga hinna eest lõbustada, enne kõike tema meelt lahutada. Mis on siis selles halba, võib küsida. On ju teada, et laps ainult seda vaatabki, mis talle huvitav on. Ega polekski halba, kui laul, tants ja tingel-tangel ei kipuks liiga sageli varjutama lugu ennast, mis tegelikult on ise huvitav, hingeminev, õpetlik.

Nii juhtus “Nukitsamehega”, nii juhtus telefilmiga “Kevad südames”, nii nüüd ka “Karoliine hõbelõngaga”. Näib nagu ei usuks meie filmitegijad lapse võimesse vastu võtta loo sõnumit. Sõnumit, mis oma lihtsuses on mõnikord väga sügav ja oluline. Nagu Oskar Lutsu “Nukitsamehes”, kus kollilapsest saab mitte ime, vaid tavalise inimliku suhtumise ja suhtlemise läbi inimlaps. Nagu muinasjutus “Kuldvokk”, kus upsakas kuningatütar tõesti õpib tundma elu valu, nälga, vaesust ja sealtkaudu ka tõelist armastust. Või ei pea me muinasjuttude sõnumit enam vajalikuks? Arvame ehk, et niisugused muistsed lapsi põlvest põlve köitnud ja kasvatanud lood on tänapäeva lapsele igavad ja väheütlevad ning katsume neid laulu, tantsu, näkkide ja haldjatega huvitavaks teha. Kas ei ole see siiski vaid väga pinnapealne huvitavus?

Kas ei juhi me nii oma lapsi eluski otsima vaid teravdatud, vürtsitatud elamusi, mis aitaksid igavat argipäeva põnevaks muuta, selle asemel et aidata neil märgata ilusat ja huvitavat ning kurba ja rasketki sellesama argielu sees? Ja kas ei eemaldu me just nii tõelistest muinasjuttudest, muinasjutu olemusest pseudomuinasjutulikkusse, muinasjutubutafooriasse?

Muinasjutt ei ole algselt sugugi mitte kirjandusliik, mis peaks inimest (last) elust eemale meelitama, vaid vastupidi – muinasjutt toob meid elutäiusele ligemale. Küsimus muinasjutu ja filmi vahekorrast ulatub üle selle sõnavõtu raamide, aga igatahes on ta oluline küsimus. Muinasjutt on üks tehniliselt täiuslikumaid proosavorme, temast on võrsunud otseselt novell ja kaudsemalt ka romaan ning teised proosakirjanduse žanrid. Sealtkaudu on ta mõjutanud ka filmikunsti, mis mõnes mõttes on lähemal jutustavale kirjandusele kui draamale. Kas või juba sellega, et film saab edasi anda loodusekirjeldusi ning sündmuste dünaamikat (näiteks lahingud, tagaajamised), mida teatrilaval ei saa. Filmi jälgitakse nagu suulist jutustust algusest lõpuni, teda ei saa peatada, tagasi kerida või lehitseda nagu raamatut.

Võib-olla tasuks filmitegijatel siis muinasjutu juurde tulla sisulisemalt ja suurema respektiga kui seni. Võib-olla tasuks muinasjutu kompositsioonist õppida, kuidas tegevust köitvalt ja kompaktselt esitada. Muinasjutu-uurijad (Axel Olrik) on kindlaks teinud mitmed lihtsad reeglid, mida klassikaline muinasjutt on jälginud, nagu “kordumise seadus” (seiklused ja võitlused ei ole päriselt erinevad, vaid korduvad ja varieerivad üksteist), “lavalise kaksuse seadus” (korraga pole esiplaanil rohkem kui kaks tegelast), “kolmarvu seadus” (ühesuguseid tegelasi või sündmusi on kolm), “tagakaalu seadus” (kangelase kõige rängem katsumine on kõige viimane, see on enamasti kolmas).

Usun, et Olriki “eepilised seadused” on pikas arengus kujunenud ja vastavad väga hästi jutukuulaja, eriti lapse psüühikale. Oluline on, et kõik need seadused muudavad muinasjutu kompaktsemaks, reljeefsemaks, alistavad kõik sündmustiku selgusele ja jälgitavusele. Just see on Eesti filmide ja muude hulgas ka “Karoliine hõbelõnga” kõige nõrgem koht.

[kesteine]

Hmm, seda filmi mäletan ma küll üsna uduselt. Sai kunagi päris ammu vaadatud. Kui ma veel pisi-pisike olin. Aga sügava muleje jättis siis. Eriti just see libahunt. Ikka tuleb see aegajalt minu unedesse kummitama.
Aga jah, kahjuks mäletan vaid üksikuid katkendeid. Tahaks uuesti näha.

[Enedlithiel]

Lapsena sai seda filmi tihti nähtud. Täiesti vaadatav. Mõned laulud on päris head seal filmis. Ah mis ma juran siin! Mulle isiklikult meeldib see film!

[Ulmeguru]

[uuk]

[Tinz]

Jah, peale muusika ei mäleta ka midagi positiivset. Kõik oli kole põlve otsas tehtud. Murdmaast kui rezhissöörist ma midagi eriti ei pea. Kange kontseptualist, aga raha välja rääkida oma ideede teostamiseks pole ta osanud isegi raharohkel nõukaajal (isiksuslikud probleemid). Ja seda on näha ka kõnealusest filmist.

[chloe]

[pronto]

[Florian]

Mäletan sealt vaid suurt liivaauku ja röövleid. Lõpus olid veel mingid renessansised väravad, kus Karoliine printsiga ühte heitis või midagi muud ebasünnist tegi. Või oli see "Metsluikedes"...

Aga pigem õudukas ja pigem halb õudukas. Ehala muusikat oli Greg kusagilt tõmmanud ja siis nostalgitsesime LARPil selle järgi. Tegelikult kannab kogu filmi headust puhas lapsepõlvenostalgia, muus osas karjub vastu.

[Enedlithiel]

Paistab, et ma olen siin ainuke kellele see film meeldib!

[Kriku]

[Kuldmari]

Ma mäletan seda filmi halvasti, kuid niipalju on meeles, et olen seda siiski näinud. Ja näinud eas, millele see film tegelikult vist mõeldud oligi -- miski aastat kümme või nii.
Praeguseks on sest päevast hulk mett kerre voolanud ja kui pingsalt meenutada, siis kerkib mällu Ehala muusika ja veel üks stseen mingitest hilpharakatest kuskil järvevees. Ja rohkem midagi.. Eks ole märk seegi.

[Starfild]

Mulle meenub rohkem. "Mina mülkas müdistan" tüübid rokkisid ja libahunt ka oli:)

Seoses libahundiga mulle "Pan Kleksi Akadeemia" meenub. seal olid megalahedad libahundid.. minu mälestustes. Võibolla nüüd vaadates jama oleks. Olid ju seal mingid libad? Tulid tõrvikutega suure kambaga ja tegid kurja ning siis mingi tüüp ennast kuldnokaks muutis? Seda tahaks küll uuesti näha.

[kesteine]