Kui mahukas peaks hea romaan olema?

[Ulmeguru]

Olen korduvalt kuulnud väidet, et «paks raamat, hea raamat»... või siis, et «lugeja armastab mahukaid romaane, nn. telliseid».

On, see ka tegelikult nõnda?

Fantasy alla panin küsitluse seetõttu, et just fantasys on see «tellisehaigus» kõige märgatavam.

Jah, ma ise pean seda ebanormaalseks, kui 200 leheküljelist romaani jutuks nimetatakse ning 300 leheküljeline romaan autorile tagasi antakse ning kästakse vähemalt 200 lehekülge juurde kirjutada. Olen arvamusel, et enamus mahukaid romaane kärpimisest vaid võidaksid. Aga see on vaid minu arvamus...

[Tinz]

[Arcanar]

Sisu on raamatu juures muidugi peamine, kuid on suhteliselt masendav, kui tõsiselt põnevat raamatut vaid paariks tunniks jagub. Seega pooldan mina ikka selliseid suure tellise mõõtu jagudega triloogiaid või pikemaidki sarju. Tegelikult võiksid kirjanikud hakata sisutihedate ja asjalike 'telliste' asemel sama asjalikke 'tuhaplokke' kirjutama, 10000-15000 lk. raamatu peale võimaldab ikka selliseid pikemaid ja vahvamaid lugemisperioode... Ja siis on triloogia jooksul võimalik ikka juba suuri sündmusi põhjalikult ja põnevalt kajastada, saab jälgida generatsioonide vahetumist ja muidu läheb ka rohi rohelisemaks ja taevas sinisemaks.

[Krafinna]

[El Diablo]

[Dragonath]

[Markus]

[kesteine]

Tõsi, kui romaan on sisukas, siis minu arvates - mida paksem seda parem. St lihtsalt põnevust jätkub kauemaks. Samas mõne loo venitamisega rikub selle ära. Oleneb kirjanikust. Kuidas kellelegi paremini sobib.
(aga üldiselt pooldan pakse raamatuid osadena. Väga paksu raamatut on ebamugav käes hoida ja kaasas tassida)

[Taliesin]

Tähtis on sisu, mitte maht. Aga kui sisu on hea, siis mida rohkem, seda parem
Meremaa neljaosalise triloogia puhul on kahju kohe, et nii lühike ja hea on

[jack]

[Shadow]

[uss]

arvan, et romaani juures maksab enim ikka sisu. kui sisu pole ei saa ta ju mingi romaan ollagi. nii et sisu on see mis teeb ükest raamatust romaani, mitte lehekülgede arv.
aga sellega seoses tuleb mu peakesesse küsimus: kui paks on raamat? kas me nimetama ka 10 leheküljelist köidet raamatuks?
veidi mõtlemisainet lihtsalt:)

[aethralis]

Üldiselt arvan, et kui raamat on (palju) üle 500 lk kirjutatud, siis peaks selleks ikka väga mõjuv põhjus olema. Väga vähe on lugusid, mille jutustamiseks on rohkem lehekülgi tarvis. Ja viimasel ajal on mul pigem selline tunne, et _lihtsalt ei viitsi_ seda selgelt lehekülgede määrimiseks välja punnitatud teksti lugeda. Kohati isegi piinlik. Vaatad, mida kirjamees teeb ja mõtled, kas tõepoolest toimetajad / kirjastused sunnivad teda. Või miks sellist jama produsteerida?

Ja mis puutub sellesse, et maksab ikka sisu, siis on see keeruline küsimus. Raamatud antakse välja ju igasuguseid, järelikult vähemalt kellelegi kirjastuses on need meeldinud (ma ei hakka siin rääkima sellistest tüüpidest, kes omast taskust kogu trükivärgi kinni maksavad). Toimetaja ja kirjastuse ülesanne on ju anda välja raamat, millel võiks ostjaid olla. Seega siis sisu peaks juba ette enamvähem ära planeeritud olema. Nüüd tuleb see osa, kuidas lugejale vastu tulla. Kas fantasy-lugeja tahab triloogiaid? Siis anda kirjanikule piitsa ja lasta tal triloogiaid kirjutada! Ja nii edasi. Aga sellise poliitika järel kannatab minu arvates teoste kvaliteet jällegi... Ma arvan, et see küsimus on siin sellest probleemist ajendatud.

[Raif The Mad]

MInul on küll alati kahju kui mingi hea raamat läbi saab, ükskõik kui pikk see oli. Saan ju aru et lõputult pole võimalik süzeed arendada aga ikkagi sisimas sooviks et oleks pikem olnud. Kurb kohe kui viimased lehed lähedal ja järge kah pole käeulatuses.

Igavad raamatud panevad mu nagunii kohe magama ning neid ei loe lõpuni kunagi, nii et kas need on paksud või õhukesed ei määra midagi.

[Ulmeguru]

Eks ma seda kartsingi, et üheks populaarsemaks saab punkt, kus räägitakse, et sisu maksab... kuid ausus ei lubanud seda punkti küsitlusse ka panemata jätta.

Eks tegelikult taandub kõik siiski kirjaniku meisterlikkusele... mäletan, et märksa nooremana häirisid mind kohutavalt Strugatskite romaanide nn. raiutud lõpud... samas tundusid need enam kui lõpetatud, kui vene ulme nn. neljas põlvkond omi tekste avaldama hakkas ning püüdis samuti Strugatskite eeskujul sellist «õhku jäävat lõppu» teha...

Aga küsitlus jätkub...