Lõpetamata kroonika
Postitatud: 23:16 27. Juun 2004Seisan puumaja rõdul ja mu silmad haakuvad tuulekeeristesse. Mu viimane reis Gröönimaale. Siia ma jäängi, ei lahku. Igaveseks, sest see mu kodu. Mu kindlus. Mu varjupaik. Mu hing kuulub siia. See on maa, kus sündisin. Maa, mille jumalused mu hinge jäisteil laanteil lõid ja nüüd oma hüüetega koju tõid.
Mu ümber sirutab end teva poole kõrgele sügavrohelised metsatukad, raputades end nii mõnegi tunni möödudes vabaks sest äsja langenud lumest ja nagistades oma raskeid oksi minule, kui kadunule tütrele, tervist. Ikka ja jälle ma kuulen iidsete puude karjeid kriiskava tuule käes. Nende nutt, nii vali, rebib minu hinge põhjatu kuristiku. Surun oma kirjuis, kuid õhukestes kindais käed kõrvadele. Palun teid, ärge laulge oma kurba laulu, palun! Ma ei suuda, enam mitte!
Nad ei kuule mind. Ei mind, ega mu mõtteid. Kunagi ehk see tõesti nii oli, siis kui olin nõnda noor, et puuvaimud omal vabal tahtel minu hingemaailma tungisid. Kuid nüüd, kui olen läbi elumere tormide seilanud, ei suuda nad enam läbi lukustatud väravate murda. See maagia, mis minu võimuses väljaspool neid külmetavaid piire oli, katkes ning teatud hetkel ma kaotasin selle üle kontrolli. Ma pidin võimalikult kiirelt lahkuma.
*
Olin Iirimaal, Shannoni jõeäärsetel aladel. Rändasin mööda kallast, näidates end vaid sel juhul inimestele, kui mind häda külla ajas. Siiski tavaliselt hoidusin lihtsatest inimestest ja talupoegdest eemale. Vältisin konflikte. Sellegi poolest sain enesele hüüdnime. Mind kutsudes või needes kasutati kaht nime, olenes piirkonnast, kus ma parajasti tol hetkel viibisin.
Esimene nimi, mis minu kõrvu paitas oli Banshee. Banshee oli aga nimi, mida kasutati iiri traditsioonilise haldja bean sidhe tähistamiseks. Olin meelitatud ning alati seda nime kuuldes, tõmbusid mu põsed tahest tahtmata roosaks.
Pikapeale harjusin, kuid täielikuks harjumiseks ei anatud mulle võimalust, sest see nimi ununes peagi. Banshee asendus Morriganiga, kuigi tõsi on see, et mina tema tegelikult kohe mitte ei olnud, vaid see tõeline Morrigan külastas mind minu rännakutel nii mõnigi kord. Minule üllatuseks oli tema aga meelitatud, et just mind nimekaimuks valiti.
Morrigan, mõnel pool aga Morrigu, oli hirmus sõja ja lahingusurma jumalanna. Ta ilmutas end lahingus sõdalasena, kes võitles oma lemmikute poolel. Kõige sagedamini aga lendas ta võitlejate peade kohal kui kaaren või vares, kriisates ja rapsides sõdijate hirmutamiseks tiibadega või ennustas lihtsalt kellegi peatset lahkumist. Küllap seetõttu, et kandsin enesega kaasas alati pikka kaheteralist mõõka ja minu reisikaaslaseks oli kaaren, kes siiani mind truult teenib, peetigi mind selle uhke ja kapriisse nime vääriliseks.
*
“Morrrrigan! Morrrrigan!” kuulen kellegi põrisevat kraaksatust. Rebituna lahti kaugetest aegadest ja rännakutest, võtan käed kõrvadelt, panen need põiminuna risti rinnale ja toetun rõdu eendile silmitsedes kaugusesse.
“Morrrrigan! Morrrrigan!” korratakse.
Viin pilgu kividest laotud aiapostile, millele kasvanud kollakas roheline sammal on läbinisti härmatunud jäälilledega kaetud ning kus istub hiiglaslik kaaren. Tema paremast tiivast välgatab õhtuhämaruse käes valge sulg. See ei ole minu Vaak, kes on kaks päeva kadunud olnud.
“Huginn, mis sind siia toob?” hüüan kaarnale vastu.
“Odin! Vaak! Valhalla! Vigastatud!”
“Valhalla vigastatud? Ja mis Odinil minu Vaagust?”
“Odin! Sinna!”
“Huginn, kõnele mõistlikult.”
“Sinuga on lootusetu.”
“Me palju koos rännanud.”
“Tunned mind liiga hästi.”
“Mitte kunagi pole liiga.”
“Uudised.”
“Kõnele.”
“Ärgem raisakem aega.”
“Ärgem!”
“Vaak vigastatud. Valhallas. Odin kutsub. Uudised. Uudised. Halvad, halvad uudised.”
Huginn tõuseb lendu ja kaob tuisusesse õhku. Ajan end sirgu, tõmban käega läbi lahtiste lumivalgete juuste ja astun tarre. Eks peab siis Valhallasse minema.
*
Majast väljudes märkan, et tuul on vaibunud, niisamuti ka lumesadu. Piemedus on hõivanud lumeväljad ja taevasse on löönud üksikud tähed valguseviiru. Kõik on vaikne, isegi vaimud puudesalus ei ohka. Tõmban oma hundinahkse kasuka tihedamini õlgade ümber ja panen tare ukse kinni. Kellel siia ikka asja on…
Vilistan. Alguses vaikselt, peaaegu kuuldamatult. Viisijupp valjeneb järkjärgult. Langeb jälle. Katkeb mõneks minutiks. Ohkan ning vilistan nüüd järjekindlalt, seni kuni kuulen tuule laperdamist lipuvardasse heisatud lipust. Astun suurte rauast kaunite nikerdustega väravate juurde ja lükkan need jõudu kokku võttes lahti, mis avanevad valju krääksatusega. Seisatan keset teed, sulen silmad. Hingan sügavalt sisse ja välja. Veel ja veel kord. Tuul minu ümber tõuseb taas. Täna öösel ta ei vaiki. Küllap vist.
Kuulen summutatud hirnatust. Keegi hingab mulle selga. Pöördun, et silmitseda sissetungijat. Kohkun hetkeks tagasi, sest minu ees kõrgub suurt kasvu hõbehall kõrb. End kogunud, astun sammuga tema kõrvale. Silitan pikka, pehmet ja lainelist lakka. Mu käsi upub sellesse. Võtan ta kaela ümbert kinni ning tunnen energiavoolu läbimas keha. Temagi tunnetab seda, sest raputab mind vabaks ja kepsleb mõnevõrra eemale. Hing on tal veel noor.
Libistan oma käe taskusse. Sealt võtan välja punapõskse rohelise õuna. Tõstan oma suu juurde, suudlen ja seejärel kükitan. Flemr liigub kahtlevalt minu poole. Tõusen järsku, pole mul aega siin mängida.
“Noh, tule nüüd, vanapoiss. Ei ole mul aega. Vaagule vaja järgi minna. Kipun juba mure pääle. Kui halvad uudised, siis halvad uudised.”
Hobune silmitseb oma suurte mustade silmadega mulle otsa. Hirnatab. Tuleb siis lausa minu juurde ning minagi annan talle oma viimase õuna. Egas mul kahju ole. Sõbrale jääb alati viimane pala.
“Säh võta,” ütlen mina ja kiirelt saab õun minu peopesast ära napsatud. Mõne hetkega on seegi harv maiustus otsas, kuid nüüd hakkas Flemril samuti kiire. Temal väljendub see kummalisel moel: hakkab tagumikku keerutades, justkui mõni mannekeen, minu ümber ringe tegema. Tavaliselt ajab see mind naerma, kuid täna õhtul küll mitte. Küllap on kärsitus ja mure minu tavalisest rahulikust minast võitu saanud.
“Seisa vanapoiss,” annan käskluse ja tema seisatabki. Hüppan saduldamata loomale selga, pööran ta ümber, näoga värava poole ja löön kannad Baldri külgedesse. Kihutame kohutavate aiapostide vahelt läbi, tuul kõrvus vilistamas. Mu merevaiguliselt kumavad juuksed ümber pea lipuna lehvimas, sööstame õhtukumasse.
*
Ratsutan mäest alla Bifrösti juurde, vikerkaar maise maailma ja Valhalla vahel, ja peatan oma vahva ratsu.
“Seis, tundmatu!” karjatab keegi oma tuttavliku hääletooniga.
Pöördun. Omaenese suure ja tugeva ratsu seljas istub Heimdallr, Bifrösti valvur ning tema on see, kes Odinile teatab Ragnaröki algusest.
“Heimdallr…,” alustan kõnelemist. See peatatakse käeviipega.
“Oo võõras, mis on teie nimi ja mis põhjusel sisenete Odini valdustesse?”
“Olin Barri.”
“Barri? See nimi on tuttav.”
“Olin Barri, keegi teine nüüd.”
“Kes? Kõnele võõras!”
“Kaua aega on mööda läinud meie viimasest kohtumisest, Heimdallr.”
“Lausu oma nimi!”
Heidallr muutub järjest kärsitumaks.
“Morrigan,” lausub naisehääl.
Heimdallr ja mina, nimetatu, silmitseme Baldri kõrval seisvat naist. Nägu on varjatud. Tulen hobuse seljast maha ja astun tema kõrvale. Naine pöördub ja võtab rätiku õlgadele.
“Frigg,” karjatan üllatunult.
Võtan tema õlgade ümbert kinni, üritades teda emmata, kuid Frigg lükkab mu julmalt eemale.
“Morrigan, mul pole aega. Sul pole aega.”
“Aega on mul küllaga.”
“Kuula mind!”
“Kuulan.”
“Roni hobuse selga ja kappa Odini juurde.”
Heimdallr, kes oli vaikides kuulanud ja jälginud mõtliku pilguga meie vestlust, ütleb üleolevalt:
“Enne ei lahku siit keski, kuni teada pole võõra nimi!”
“Võõra nimi on Wicca.”
“Wicca?” küsib mees ja ajab selja sirgu.
Frigg noogutab, vaatab minu poole ja sügavale hingemaastikulegi. Seal on torm keset lumist aasa. Tugevast männipuust rist, millele löödud õhukesse linasesse riidesse mähitud noor neiu. Tema põske katab inetu haav, millelt veri voolanud huulile. Mina ja minu nektar. Aegadel, mil olin veel Wicca.
Võpatan. Silmitsen hetkeks Frigg’i ja ronin seejärel Flmri selga tagasi. Heimdallr juhib suksu minu ratsu kõrvale ning ütleb:
“Või siis Wicca. Tuleb tõesõna tõdeda, et oma nägu minu tarre näitasid aastaid tagasi. Kus oled sa küll olnud?”
“Olin Iirimaal Morrigani juures õppimas.”
“Morrigani?”
“Jah, lahingusurma jumalanna juures.”
“Wicca, sa pead minema,” katkestab mind Odini veetlev abikaasa.
“Ei enam Wicca,” nähvan vastuseks.
“Sa pead jätma Morrigani. See on minevik.”
“Ma ei saa, Frigg, ei saa.”
“Saad küll, kui vaid tahad.”
“See on vale!”
“Sa ei kuula. Vaata end, Wicca, pöörad oma pale kõrvale. Oled muutunud.”
Tõsi ta on, keeran pilgu ratsmeid hoidvaid värisevatele kätele. Silmitsen neid mõne hetke. Löön kannad Flemri ja sööstan paigast. Kuulen, kuis Frigg hõigub mulle järele:”
“Ole valmis, Wicca!”
Valmis milleks?
*
Peatume Odini maja ees. Ronin vanapoisi seljast maha ja seon ta ratsmeid pidi hiiglasliku samba külge. Libistan kasuka enese õlgade pealt maha ning asetan oma sõbra turjale. Tõmban käega üle musta laigu tema koonul ja patsutan tugevale lihasteis turjalegi.
Astun esimesele trepi astmele. Võtan kiivri peast. Valge kleidisaba laperdamas ümber põlvede. Ohkan ja silmitsen talve ümber minu. Mulle tunduks, justkui oleksin kusagil mujal. Minu hing hõljub ja lõhub vastu tugevaid trelle. Täna öösel olen ma vaid viiking.
Märkan, uks on paokil. Tuul vihisemas sisse koos sajava lumega, rünnates seda, kuid uks jääb nii nagu ta on. Keeldub avanemast rohkem ja sulgumaks kinni üldse. Astun trepist üles ja libistan end selle vahelt kõrgesse sammastatud koridori.
*
Odin istub oma uhkes tugitoolis. Tema silmad on kinni, hingmine rahulik. Tukastab. Huginn ja Muginn niisamuti, kumbi kummalgi õlal. Tõmban mõõga tuppest ja lasen valju kõlksatusega vastu kivipõrandat kukkuda. Jumal Odin ärkab võpatusega, kaarnad kraaksatusega.
“Sa kutsusid mind,” lausun rahulikult.
“Tõsi ta on,” kostab tema.
“Ma olen nüüd siin.”
Laiutan käsi, astun troonile lähemale, kummardun sügavalt maani.
“Milles siis asi, oo kõigevägevam?” küsin.
“Vaak.”
Üks sõna tema huulilt ja ma tean. Midagi kohutavat on juhtunud, kuid ma ei suuda tunnetada, mis. See jõud on tundmatu, kuid ometigi nii tuttav.Kahvatun. Silmisse valgub tühjus. Ma vaikin, kuigi peaksin kõnelema. Ma ei soovi raisata sõnu. Raisates sõnu, raiskan ka aega.
“Wicca?”
Vaikin. Ei vasta.
“Wicca?”
See pole mina, keda hüüab tema.
“Morrigan!” käratab Woden.
Pöördun tema poole ja jään siiski veel vaiki.
“Sul on vale nimi, mu laps.”
“Pole tal häda midagi.”
“Sina, vapper viiking ja võimas druiid, oled omaenese sisemaale vangistatud. Omaenese vea tõttu. Omaenese võimu tõttu. Seepärast sa lahkusidki, jättes mineviku, minnes vastu tulevikule.”
“Ma ei jätnud kunagi teid! Ma ei jätnud kunagi oma jumalaid!”
“Ma ei kahtlegi selles.”
“Mis saab edasi? Mis saab edasi, nüüd kui olen tagasi?”
“Sa pead vabanema ahelaist.”
“Ma ei suuda…”
“Sa suudad. Sa võta omaks oma nimi.”
“Mul on nimi. Morrigan.”
“Ei, see ei ole õige. Kas soovid salata meid ja oma kodumaad? Gröönimaad?”
“Oh ei… seda mitte!”
Minu silmi uputavad pisarad. Liig piinarikas minu hingele.
“Liiga kaua olen aheldatud enese sisse. Tahan vabaks… Liiga kaua…”
“Saagu su hing vabaks! Frigg!” kärgatab Odini hääl.
Tema selja tagant astub nähtavale Frigg, kelle järgi ta just äsja oli hõiganud. Viimast korda tungivad jumalanna nõiduslikud silmad minu hinge.
On tõusnud tuul. Torm. Ümber risti lõõmavad jääleegid. Limpsates minu paljaid jalgu, liiguvad nad ülespoole. Silmad on avatud, pärani ja suu. Suu avatud karjeks. Ometigi ei kuuldu sealt ühtki häält. Olen taas elus.
*
“Wicca?” küsib Frigg toonil, mis mind rahulikuks sunnib.
Pööran pilgu troonil istuvalt jumalalt mind kõnetanud kogule.
“Jah, mu emand?”
“Tule minuga!”
Noogutan. Kummardun mõõka võtma, kuid Odin lausub:
“Jäta see.”
Küsiv pilk minult.
“Lihtsalt jäta.”
Järgnen Frigg’ile.
*
Kõndinud läbi mitmeid koridore, rühkinud üles mitmest trepist, peatume väiksema mõõduga ukse ees, kui nad muidu siin tavaliselt on. Seest kostub kellegi vaikne, katkendlik hääl. Jumalanna minu kõrval avab ukse ja annab käeviipega märku, et loovutaksin temale oma kiivri ning astuks seejärel ruumi sisse.
Teen nii, nagu kästud. Looovutn kiivri ja astun sisse. Ruum on väike. Sellest ka see väiksemõõduline ukseava ja seda kaitsev uks. Selle keskel on ümargune puidust laud ja ümber selle mõned toolid. Ukse vastas seinas asub väike aken, mis on ühtlasi ka ainsaks valgustajaks ruumis.
Ühel neist massiivsetel toolidel istub seljaga minu poole mees. Uks minu järel sulgub vaikse metalse kõlksatusega. Silmitsen kogu. Tema sõjakiiver uhkete valgete sarvedega on asetatud lauale. Pikad lainelised kuldsed juuksed katmas laiu jõulisi õlgu. Tooli vastu toetub hiiglaslik haamer.
Elav kuju kõneleb poolsosinal, poolkõneledes. Minuni kostuvad vaid poolikud laused, üksikud sõnad:
“Vaene väikene… tuleks hoiatada… jõud… Olgu need raisad neetud… võita ka enam ei saa… sinuga, sõbrake… Kohutav mäng…. Loki…”
See on Thor. Mjölnir ja tema Thor. Thor ja tema Mjölnir.
“Thor,” lausun iseenese arust piisavalt vaikselt, kuid sellegi poolest kärgatab mu hääl kõuena üle terve toa istuva kõuejumala kõrvu. Üks toolgi raksatab pilbasteks. Thor tõuseb püsti ja sõnab:
“Isu, truu lahingukaaslane. Nõnda vist parem.”
Astun ümber laua ja enne istumist märkan laual kaetud pundart. Sisehääl ütleb, et see on olend, kuid surnud. Istun ja seda teeb ka Thor.
Sõnagi lausumata tõstab katte pealt. Seal lamab Vaak. Pigimust ammunool on läbinud tema parema tiiva. Murtud ots lebamas tema noka kõrval. Mu pilk klaasistub. Seal on teinegi nool, läbi erksa, kuid nüüdseks kustunud südame. Thor pistab oma jämeda nietisõrme kaarna külje sisse ja lükkab ta nokaga minu poole. Sulelise vasemale pea poolele on tehtud noahaav. Veri selle servil kuivanud ja mustjas. Vaagu ajud on välja rebitud. Väikesed mustad nööbisilmad avatud ja ma võin raudselt käe anda, et sinna on jäädvustunud tundmatu jõud. Vaenlane, kes on veel võitmatu. Mu vaene truu kaaslane. Mu vaene vaak.
*
Torman läbi tühja saali, Thor minu kannul. Haaran jooksujalu oma kaheteralise mõõga ja uhke sõjakiivri ning torman välja, trepist alla. Köidan Flemri vabaks, viskan hundinaha lumme ja hüppan ratsu selga. Viha on mind pimestanud.
Surun kiivri pähe. Surun sõrmed tugevamini ümber mõõgapideme. Pööran Flemri ringi, kes tõuseb tagajalgele ja kuulen veel Thori, kes hüüab minule:
“Ole valmis, Wicca. Ole valmis lahinguks. Ole valmis võiduks või igaveseks tühjuseks!”
*
Olime ratsutanud piisavalt kaua. Olime peaaegu kohal, kui Flemr kokku kukkus. Silitan tema lakka.
“Ära heida meelt, kallis sõber, palun sind. Ära heida meelt. Luban, et tulen tagasi. Kõik kolm, ükspäev saame kokku taas!”
Tõusen püsti. Tajun tundatuid enese ümber. Taganen. Haaran lumme kukkunud mõõga. Meeleheites karjun:
“Minge eemale! Kaduge siit! Veel pole aeg! Minge!”
Taganen ikka veel. Pöördun ümber ja jooksen paljajalu mööda mäekülge edasi. Mu jalatsid jäid Flemri alla. Poleks ma oma jalgu kätte saanud, kui oleksin jalanõud jalga jätnud.
Rühin lumes edasi. Mööda minu turja leemendab higi. Suur ümargune täiskuu katab suure osa tähist taevast enese alla. Lumi ulatub vöökohani, kuid see mind ei heiduta. Olen valmis elu viimaseks võitluseks!
Jõudnud mäkke, liigun lagendikule, mida ümbritsevad langenud kivisambad. Puudest on alles jäänud vaid kännud ja kivialtar kildudeks. Rinnust kaikub hüüd:
“Loki, sa nurjatu!”
*
Laman haavatuna pühapaigal. Kõik virvendab. Laman omaenese vereloigus. Ei toimunud mitte mingisugust võitlust. Need nurjatud deemonid ründasid mind selja tagant ja ma ei suutnudki end kaitsta. Olin ma alles loll!
Nüüd pean ma ekslema mööda Gröönimaad. Noil laanteil, kus sündisin. Ei pääse enne Valhallasse varjule, kui olen kinni püüdnud mõrvarid, deemonid, keda juhtis Loki.
Mida halba temale küll tehtud sai? Lahkusin Gröönimaalt, kas see oligi põhjus minu karistamiseks? Miks Thor mind ei hoiatanud? Või Odin? Või Odin…. ta ei teadnudki! Aga Thor?
Valukramp läbib minu keha. Oigun valust. Keegi kummardub minu agoonias rabeleva keha kohale. Mu silmad on küll avatud, kuid ma ei näe. Pimedus on need katnud.
“Sa oled nüüd neetud, kallis laps.”
See on Frigg. Ma soovin midagi öelda. Soovin olla taas elus, kuid ma ei suuda end liigutada. Veel kord see neetud kramp tormamas läbi sureva keha. Silmad löövad tuld. Viimset korda tõmblen valu käes ning seejärel rahunen. Tunnen, kuidas Frigg suleb minu avatud, verd täis valgunud silmad.
*
Olen sada aastat seigelnud oma kahe truu kaaslasega mööda Gröönimaa laasi. Ja sadu aastaid ratsutan mööda maad veel. Ma ei väsi kunagi. Mul ei ole vaja toitu ega ka vett, et ellu jääda. Otsin igavesti Lokit, et kätte maksta või siis deemoneid, et neid põrmu saata. Ma tahan, ma p e a n kätte maksma. See on mu igavene elu. See on mu needus, mu ainus lohutus, teadmaks, et ei pääse ealeski enam Valhallasse.
Olen surnud ja liigun vaimuna elavate seas.
(by Sophia Memphis, aprill, 2004)
Mu ümber sirutab end teva poole kõrgele sügavrohelised metsatukad, raputades end nii mõnegi tunni möödudes vabaks sest äsja langenud lumest ja nagistades oma raskeid oksi minule, kui kadunule tütrele, tervist. Ikka ja jälle ma kuulen iidsete puude karjeid kriiskava tuule käes. Nende nutt, nii vali, rebib minu hinge põhjatu kuristiku. Surun oma kirjuis, kuid õhukestes kindais käed kõrvadele. Palun teid, ärge laulge oma kurba laulu, palun! Ma ei suuda, enam mitte!
Nad ei kuule mind. Ei mind, ega mu mõtteid. Kunagi ehk see tõesti nii oli, siis kui olin nõnda noor, et puuvaimud omal vabal tahtel minu hingemaailma tungisid. Kuid nüüd, kui olen läbi elumere tormide seilanud, ei suuda nad enam läbi lukustatud väravate murda. See maagia, mis minu võimuses väljaspool neid külmetavaid piire oli, katkes ning teatud hetkel ma kaotasin selle üle kontrolli. Ma pidin võimalikult kiirelt lahkuma.
*
Olin Iirimaal, Shannoni jõeäärsetel aladel. Rändasin mööda kallast, näidates end vaid sel juhul inimestele, kui mind häda külla ajas. Siiski tavaliselt hoidusin lihtsatest inimestest ja talupoegdest eemale. Vältisin konflikte. Sellegi poolest sain enesele hüüdnime. Mind kutsudes või needes kasutati kaht nime, olenes piirkonnast, kus ma parajasti tol hetkel viibisin.
Esimene nimi, mis minu kõrvu paitas oli Banshee. Banshee oli aga nimi, mida kasutati iiri traditsioonilise haldja bean sidhe tähistamiseks. Olin meelitatud ning alati seda nime kuuldes, tõmbusid mu põsed tahest tahtmata roosaks.
Pikapeale harjusin, kuid täielikuks harjumiseks ei anatud mulle võimalust, sest see nimi ununes peagi. Banshee asendus Morriganiga, kuigi tõsi on see, et mina tema tegelikult kohe mitte ei olnud, vaid see tõeline Morrigan külastas mind minu rännakutel nii mõnigi kord. Minule üllatuseks oli tema aga meelitatud, et just mind nimekaimuks valiti.
Morrigan, mõnel pool aga Morrigu, oli hirmus sõja ja lahingusurma jumalanna. Ta ilmutas end lahingus sõdalasena, kes võitles oma lemmikute poolel. Kõige sagedamini aga lendas ta võitlejate peade kohal kui kaaren või vares, kriisates ja rapsides sõdijate hirmutamiseks tiibadega või ennustas lihtsalt kellegi peatset lahkumist. Küllap seetõttu, et kandsin enesega kaasas alati pikka kaheteralist mõõka ja minu reisikaaslaseks oli kaaren, kes siiani mind truult teenib, peetigi mind selle uhke ja kapriisse nime vääriliseks.
*
“Morrrrigan! Morrrrigan!” kuulen kellegi põrisevat kraaksatust. Rebituna lahti kaugetest aegadest ja rännakutest, võtan käed kõrvadelt, panen need põiminuna risti rinnale ja toetun rõdu eendile silmitsedes kaugusesse.
“Morrrrigan! Morrrrigan!” korratakse.
Viin pilgu kividest laotud aiapostile, millele kasvanud kollakas roheline sammal on läbinisti härmatunud jäälilledega kaetud ning kus istub hiiglaslik kaaren. Tema paremast tiivast välgatab õhtuhämaruse käes valge sulg. See ei ole minu Vaak, kes on kaks päeva kadunud olnud.
“Huginn, mis sind siia toob?” hüüan kaarnale vastu.
“Odin! Vaak! Valhalla! Vigastatud!”
“Valhalla vigastatud? Ja mis Odinil minu Vaagust?”
“Odin! Sinna!”
“Huginn, kõnele mõistlikult.”
“Sinuga on lootusetu.”
“Me palju koos rännanud.”
“Tunned mind liiga hästi.”
“Mitte kunagi pole liiga.”
“Uudised.”
“Kõnele.”
“Ärgem raisakem aega.”
“Ärgem!”
“Vaak vigastatud. Valhallas. Odin kutsub. Uudised. Uudised. Halvad, halvad uudised.”
Huginn tõuseb lendu ja kaob tuisusesse õhku. Ajan end sirgu, tõmban käega läbi lahtiste lumivalgete juuste ja astun tarre. Eks peab siis Valhallasse minema.
*
Majast väljudes märkan, et tuul on vaibunud, niisamuti ka lumesadu. Piemedus on hõivanud lumeväljad ja taevasse on löönud üksikud tähed valguseviiru. Kõik on vaikne, isegi vaimud puudesalus ei ohka. Tõmban oma hundinahkse kasuka tihedamini õlgade ümber ja panen tare ukse kinni. Kellel siia ikka asja on…
Vilistan. Alguses vaikselt, peaaegu kuuldamatult. Viisijupp valjeneb järkjärgult. Langeb jälle. Katkeb mõneks minutiks. Ohkan ning vilistan nüüd järjekindlalt, seni kuni kuulen tuule laperdamist lipuvardasse heisatud lipust. Astun suurte rauast kaunite nikerdustega väravate juurde ja lükkan need jõudu kokku võttes lahti, mis avanevad valju krääksatusega. Seisatan keset teed, sulen silmad. Hingan sügavalt sisse ja välja. Veel ja veel kord. Tuul minu ümber tõuseb taas. Täna öösel ta ei vaiki. Küllap vist.
Kuulen summutatud hirnatust. Keegi hingab mulle selga. Pöördun, et silmitseda sissetungijat. Kohkun hetkeks tagasi, sest minu ees kõrgub suurt kasvu hõbehall kõrb. End kogunud, astun sammuga tema kõrvale. Silitan pikka, pehmet ja lainelist lakka. Mu käsi upub sellesse. Võtan ta kaela ümbert kinni ning tunnen energiavoolu läbimas keha. Temagi tunnetab seda, sest raputab mind vabaks ja kepsleb mõnevõrra eemale. Hing on tal veel noor.
Libistan oma käe taskusse. Sealt võtan välja punapõskse rohelise õuna. Tõstan oma suu juurde, suudlen ja seejärel kükitan. Flemr liigub kahtlevalt minu poole. Tõusen järsku, pole mul aega siin mängida.
“Noh, tule nüüd, vanapoiss. Ei ole mul aega. Vaagule vaja järgi minna. Kipun juba mure pääle. Kui halvad uudised, siis halvad uudised.”
Hobune silmitseb oma suurte mustade silmadega mulle otsa. Hirnatab. Tuleb siis lausa minu juurde ning minagi annan talle oma viimase õuna. Egas mul kahju ole. Sõbrale jääb alati viimane pala.
“Säh võta,” ütlen mina ja kiirelt saab õun minu peopesast ära napsatud. Mõne hetkega on seegi harv maiustus otsas, kuid nüüd hakkas Flemril samuti kiire. Temal väljendub see kummalisel moel: hakkab tagumikku keerutades, justkui mõni mannekeen, minu ümber ringe tegema. Tavaliselt ajab see mind naerma, kuid täna õhtul küll mitte. Küllap on kärsitus ja mure minu tavalisest rahulikust minast võitu saanud.
“Seisa vanapoiss,” annan käskluse ja tema seisatabki. Hüppan saduldamata loomale selga, pööran ta ümber, näoga värava poole ja löön kannad Baldri külgedesse. Kihutame kohutavate aiapostide vahelt läbi, tuul kõrvus vilistamas. Mu merevaiguliselt kumavad juuksed ümber pea lipuna lehvimas, sööstame õhtukumasse.
*
Ratsutan mäest alla Bifrösti juurde, vikerkaar maise maailma ja Valhalla vahel, ja peatan oma vahva ratsu.
“Seis, tundmatu!” karjatab keegi oma tuttavliku hääletooniga.
Pöördun. Omaenese suure ja tugeva ratsu seljas istub Heimdallr, Bifrösti valvur ning tema on see, kes Odinile teatab Ragnaröki algusest.
“Heimdallr…,” alustan kõnelemist. See peatatakse käeviipega.
“Oo võõras, mis on teie nimi ja mis põhjusel sisenete Odini valdustesse?”
“Olin Barri.”
“Barri? See nimi on tuttav.”
“Olin Barri, keegi teine nüüd.”
“Kes? Kõnele võõras!”
“Kaua aega on mööda läinud meie viimasest kohtumisest, Heimdallr.”
“Lausu oma nimi!”
Heidallr muutub järjest kärsitumaks.
“Morrigan,” lausub naisehääl.
Heimdallr ja mina, nimetatu, silmitseme Baldri kõrval seisvat naist. Nägu on varjatud. Tulen hobuse seljast maha ja astun tema kõrvale. Naine pöördub ja võtab rätiku õlgadele.
“Frigg,” karjatan üllatunult.
Võtan tema õlgade ümbert kinni, üritades teda emmata, kuid Frigg lükkab mu julmalt eemale.
“Morrigan, mul pole aega. Sul pole aega.”
“Aega on mul küllaga.”
“Kuula mind!”
“Kuulan.”
“Roni hobuse selga ja kappa Odini juurde.”
Heimdallr, kes oli vaikides kuulanud ja jälginud mõtliku pilguga meie vestlust, ütleb üleolevalt:
“Enne ei lahku siit keski, kuni teada pole võõra nimi!”
“Võõra nimi on Wicca.”
“Wicca?” küsib mees ja ajab selja sirgu.
Frigg noogutab, vaatab minu poole ja sügavale hingemaastikulegi. Seal on torm keset lumist aasa. Tugevast männipuust rist, millele löödud õhukesse linasesse riidesse mähitud noor neiu. Tema põske katab inetu haav, millelt veri voolanud huulile. Mina ja minu nektar. Aegadel, mil olin veel Wicca.
Võpatan. Silmitsen hetkeks Frigg’i ja ronin seejärel Flmri selga tagasi. Heimdallr juhib suksu minu ratsu kõrvale ning ütleb:
“Või siis Wicca. Tuleb tõesõna tõdeda, et oma nägu minu tarre näitasid aastaid tagasi. Kus oled sa küll olnud?”
“Olin Iirimaal Morrigani juures õppimas.”
“Morrigani?”
“Jah, lahingusurma jumalanna juures.”
“Wicca, sa pead minema,” katkestab mind Odini veetlev abikaasa.
“Ei enam Wicca,” nähvan vastuseks.
“Sa pead jätma Morrigani. See on minevik.”
“Ma ei saa, Frigg, ei saa.”
“Saad küll, kui vaid tahad.”
“See on vale!”
“Sa ei kuula. Vaata end, Wicca, pöörad oma pale kõrvale. Oled muutunud.”
Tõsi ta on, keeran pilgu ratsmeid hoidvaid värisevatele kätele. Silmitsen neid mõne hetke. Löön kannad Flemri ja sööstan paigast. Kuulen, kuis Frigg hõigub mulle järele:”
“Ole valmis, Wicca!”
Valmis milleks?
*
Peatume Odini maja ees. Ronin vanapoisi seljast maha ja seon ta ratsmeid pidi hiiglasliku samba külge. Libistan kasuka enese õlgade pealt maha ning asetan oma sõbra turjale. Tõmban käega üle musta laigu tema koonul ja patsutan tugevale lihasteis turjalegi.
Astun esimesele trepi astmele. Võtan kiivri peast. Valge kleidisaba laperdamas ümber põlvede. Ohkan ja silmitsen talve ümber minu. Mulle tunduks, justkui oleksin kusagil mujal. Minu hing hõljub ja lõhub vastu tugevaid trelle. Täna öösel olen ma vaid viiking.
Märkan, uks on paokil. Tuul vihisemas sisse koos sajava lumega, rünnates seda, kuid uks jääb nii nagu ta on. Keeldub avanemast rohkem ja sulgumaks kinni üldse. Astun trepist üles ja libistan end selle vahelt kõrgesse sammastatud koridori.
*
Odin istub oma uhkes tugitoolis. Tema silmad on kinni, hingmine rahulik. Tukastab. Huginn ja Muginn niisamuti, kumbi kummalgi õlal. Tõmban mõõga tuppest ja lasen valju kõlksatusega vastu kivipõrandat kukkuda. Jumal Odin ärkab võpatusega, kaarnad kraaksatusega.
“Sa kutsusid mind,” lausun rahulikult.
“Tõsi ta on,” kostab tema.
“Ma olen nüüd siin.”
Laiutan käsi, astun troonile lähemale, kummardun sügavalt maani.
“Milles siis asi, oo kõigevägevam?” küsin.
“Vaak.”
Üks sõna tema huulilt ja ma tean. Midagi kohutavat on juhtunud, kuid ma ei suuda tunnetada, mis. See jõud on tundmatu, kuid ometigi nii tuttav.Kahvatun. Silmisse valgub tühjus. Ma vaikin, kuigi peaksin kõnelema. Ma ei soovi raisata sõnu. Raisates sõnu, raiskan ka aega.
“Wicca?”
Vaikin. Ei vasta.
“Wicca?”
See pole mina, keda hüüab tema.
“Morrigan!” käratab Woden.
Pöördun tema poole ja jään siiski veel vaiki.
“Sul on vale nimi, mu laps.”
“Pole tal häda midagi.”
“Sina, vapper viiking ja võimas druiid, oled omaenese sisemaale vangistatud. Omaenese vea tõttu. Omaenese võimu tõttu. Seepärast sa lahkusidki, jättes mineviku, minnes vastu tulevikule.”
“Ma ei jätnud kunagi teid! Ma ei jätnud kunagi oma jumalaid!”
“Ma ei kahtlegi selles.”
“Mis saab edasi? Mis saab edasi, nüüd kui olen tagasi?”
“Sa pead vabanema ahelaist.”
“Ma ei suuda…”
“Sa suudad. Sa võta omaks oma nimi.”
“Mul on nimi. Morrigan.”
“Ei, see ei ole õige. Kas soovid salata meid ja oma kodumaad? Gröönimaad?”
“Oh ei… seda mitte!”
Minu silmi uputavad pisarad. Liig piinarikas minu hingele.
“Liiga kaua olen aheldatud enese sisse. Tahan vabaks… Liiga kaua…”
“Saagu su hing vabaks! Frigg!” kärgatab Odini hääl.
Tema selja tagant astub nähtavale Frigg, kelle järgi ta just äsja oli hõiganud. Viimast korda tungivad jumalanna nõiduslikud silmad minu hinge.
On tõusnud tuul. Torm. Ümber risti lõõmavad jääleegid. Limpsates minu paljaid jalgu, liiguvad nad ülespoole. Silmad on avatud, pärani ja suu. Suu avatud karjeks. Ometigi ei kuuldu sealt ühtki häält. Olen taas elus.
*
“Wicca?” küsib Frigg toonil, mis mind rahulikuks sunnib.
Pööran pilgu troonil istuvalt jumalalt mind kõnetanud kogule.
“Jah, mu emand?”
“Tule minuga!”
Noogutan. Kummardun mõõka võtma, kuid Odin lausub:
“Jäta see.”
Küsiv pilk minult.
“Lihtsalt jäta.”
Järgnen Frigg’ile.
*
Kõndinud läbi mitmeid koridore, rühkinud üles mitmest trepist, peatume väiksema mõõduga ukse ees, kui nad muidu siin tavaliselt on. Seest kostub kellegi vaikne, katkendlik hääl. Jumalanna minu kõrval avab ukse ja annab käeviipega märku, et loovutaksin temale oma kiivri ning astuks seejärel ruumi sisse.
Teen nii, nagu kästud. Looovutn kiivri ja astun sisse. Ruum on väike. Sellest ka see väiksemõõduline ukseava ja seda kaitsev uks. Selle keskel on ümargune puidust laud ja ümber selle mõned toolid. Ukse vastas seinas asub väike aken, mis on ühtlasi ka ainsaks valgustajaks ruumis.
Ühel neist massiivsetel toolidel istub seljaga minu poole mees. Uks minu järel sulgub vaikse metalse kõlksatusega. Silmitsen kogu. Tema sõjakiiver uhkete valgete sarvedega on asetatud lauale. Pikad lainelised kuldsed juuksed katmas laiu jõulisi õlgu. Tooli vastu toetub hiiglaslik haamer.
Elav kuju kõneleb poolsosinal, poolkõneledes. Minuni kostuvad vaid poolikud laused, üksikud sõnad:
“Vaene väikene… tuleks hoiatada… jõud… Olgu need raisad neetud… võita ka enam ei saa… sinuga, sõbrake… Kohutav mäng…. Loki…”
See on Thor. Mjölnir ja tema Thor. Thor ja tema Mjölnir.
“Thor,” lausun iseenese arust piisavalt vaikselt, kuid sellegi poolest kärgatab mu hääl kõuena üle terve toa istuva kõuejumala kõrvu. Üks toolgi raksatab pilbasteks. Thor tõuseb püsti ja sõnab:
“Isu, truu lahingukaaslane. Nõnda vist parem.”
Astun ümber laua ja enne istumist märkan laual kaetud pundart. Sisehääl ütleb, et see on olend, kuid surnud. Istun ja seda teeb ka Thor.
Sõnagi lausumata tõstab katte pealt. Seal lamab Vaak. Pigimust ammunool on läbinud tema parema tiiva. Murtud ots lebamas tema noka kõrval. Mu pilk klaasistub. Seal on teinegi nool, läbi erksa, kuid nüüdseks kustunud südame. Thor pistab oma jämeda nietisõrme kaarna külje sisse ja lükkab ta nokaga minu poole. Sulelise vasemale pea poolele on tehtud noahaav. Veri selle servil kuivanud ja mustjas. Vaagu ajud on välja rebitud. Väikesed mustad nööbisilmad avatud ja ma võin raudselt käe anda, et sinna on jäädvustunud tundmatu jõud. Vaenlane, kes on veel võitmatu. Mu vaene truu kaaslane. Mu vaene vaak.
*
Torman läbi tühja saali, Thor minu kannul. Haaran jooksujalu oma kaheteralise mõõga ja uhke sõjakiivri ning torman välja, trepist alla. Köidan Flemri vabaks, viskan hundinaha lumme ja hüppan ratsu selga. Viha on mind pimestanud.
Surun kiivri pähe. Surun sõrmed tugevamini ümber mõõgapideme. Pööran Flemri ringi, kes tõuseb tagajalgele ja kuulen veel Thori, kes hüüab minule:
“Ole valmis, Wicca. Ole valmis lahinguks. Ole valmis võiduks või igaveseks tühjuseks!”
*
Olime ratsutanud piisavalt kaua. Olime peaaegu kohal, kui Flemr kokku kukkus. Silitan tema lakka.
“Ära heida meelt, kallis sõber, palun sind. Ära heida meelt. Luban, et tulen tagasi. Kõik kolm, ükspäev saame kokku taas!”
Tõusen püsti. Tajun tundatuid enese ümber. Taganen. Haaran lumme kukkunud mõõga. Meeleheites karjun:
“Minge eemale! Kaduge siit! Veel pole aeg! Minge!”
Taganen ikka veel. Pöördun ümber ja jooksen paljajalu mööda mäekülge edasi. Mu jalatsid jäid Flemri alla. Poleks ma oma jalgu kätte saanud, kui oleksin jalanõud jalga jätnud.
Rühin lumes edasi. Mööda minu turja leemendab higi. Suur ümargune täiskuu katab suure osa tähist taevast enese alla. Lumi ulatub vöökohani, kuid see mind ei heiduta. Olen valmis elu viimaseks võitluseks!
Jõudnud mäkke, liigun lagendikule, mida ümbritsevad langenud kivisambad. Puudest on alles jäänud vaid kännud ja kivialtar kildudeks. Rinnust kaikub hüüd:
“Loki, sa nurjatu!”
*
Laman haavatuna pühapaigal. Kõik virvendab. Laman omaenese vereloigus. Ei toimunud mitte mingisugust võitlust. Need nurjatud deemonid ründasid mind selja tagant ja ma ei suutnudki end kaitsta. Olin ma alles loll!
Nüüd pean ma ekslema mööda Gröönimaad. Noil laanteil, kus sündisin. Ei pääse enne Valhallasse varjule, kui olen kinni püüdnud mõrvarid, deemonid, keda juhtis Loki.
Mida halba temale küll tehtud sai? Lahkusin Gröönimaalt, kas see oligi põhjus minu karistamiseks? Miks Thor mind ei hoiatanud? Või Odin? Või Odin…. ta ei teadnudki! Aga Thor?
Valukramp läbib minu keha. Oigun valust. Keegi kummardub minu agoonias rabeleva keha kohale. Mu silmad on küll avatud, kuid ma ei näe. Pimedus on need katnud.
“Sa oled nüüd neetud, kallis laps.”
See on Frigg. Ma soovin midagi öelda. Soovin olla taas elus, kuid ma ei suuda end liigutada. Veel kord see neetud kramp tormamas läbi sureva keha. Silmad löövad tuld. Viimset korda tõmblen valu käes ning seejärel rahunen. Tunnen, kuidas Frigg suleb minu avatud, verd täis valgunud silmad.
*
Olen sada aastat seigelnud oma kahe truu kaaslasega mööda Gröönimaa laasi. Ja sadu aastaid ratsutan mööda maad veel. Ma ei väsi kunagi. Mul ei ole vaja toitu ega ka vett, et ellu jääda. Otsin igavesti Lokit, et kätte maksta või siis deemoneid, et neid põrmu saata. Ma tahan, ma p e a n kätte maksma. See on mu igavene elu. See on mu needus, mu ainus lohutus, teadmaks, et ei pääse ealeski enam Valhallasse.
Olen surnud ja liigun vaimuna elavate seas.
(by Sophia Memphis, aprill, 2004)
Ning üldiselt üks Sophia tugevamaid kirjatükke.
