Ei tea, kas on siia kedagi veel alles jäänud, kes oskaks mulle midagi põnevat selle kohta öelda. Või, kellele ma seda ise öelda tahaksin.
Aga kellegiga peab ju jagama, kui oled kokku kuuetist-tunnisel maratonil ära näinud yhe elu parimatest filmidest/seriaalidest/animatsioonidest.
Erakordselt värskendav on nähe idamaist eepikat, täiesti häbitult ja lääne stiilitajust ja narratiivist julgelt erinevalt oma silmade ette lendamas. Läbi tõepoolest õnnestunud tegelaskujude ja, mis vast kõige tähtsam - rõve hea metafyysilise maailmanägemusega. Tore on, kui mehed julgevad pystitada ambitsioonikaid teoreema maailmast. Veel toredam on, kui need usutavad näivad.
Olen nõus oma rikutud lääne stiilitaju hetkeks kõrvale viskama ja virutama vaat, et täiusliku 10 sellele tykile. 26 episoodi pluss tunnine film. Klassika! Ja siiamaani parim anime, mida ma näinud olen.
P.S. Ei saa kuidagi mainimata jätta ka Rei Ayanami tegelaskuju, kelle võiks pystitada, kui monoliitse stiilinäite HEAST näistegelaskujust kogu kinematograafia ajaloole.
P.P.S. Ega ka seda, kui lõputult, põhjani seksuaalselt sugestiivne Evangelion on. Kogu see "merging of the souls" teema oma kohutava, yletamatu yksindusega ja "I am the lowest of the low" masturbatsiooni-stseeni lõpus, haiglavoodi ääres koomas magava punapäise Asuka kõrval...