*Terry Brooksi Shannara-seeria. Klassikaline.
*Põmst on haldjate sugulased nii Moorcocki Corumi- kui Elricu-seerias. Kunagi iidammu lugesin yht Erekose-raamatut, seal on nad natuke tyypilisemad, aga
dark on see ikkagi. Oi, kui
dark.
*Christopher Paolini
Eragoni pole ma lugenud. Peaks olema Põhja haldjad jällegi.
*Wendy ja Richard Pini koomiksiseeria
Elfquest siis omakorda indiaani kontekstis.
*
Dark urban on Holly Black:
Tithe on võrratu ja selle järg
Valiant on kirjastusele yle antud.
*Ise pole lugenud, aga Emma Bulli
War for the Oaks on minu jaoks asjatundlike inimeste poolt taevasse kiidetud.
*Terry Pratchetti
Härrasrahvas muidugi.
(Ei, tegelikult omajagu päris hea teemakäsitlus.)
*Haldjaist ristiemasid on näiteks Asprini paaris viimases eestikeelses köites (okei, ristiiisad) ja mingis Pratchetti köites, kus muinasjututeooriat arendati.
*Edmund Spenseri
Faerie Queen loomulikult.
*William Shakespeare,
Midsummer Night's Dream.
*Michael Draytoni
Nimphidia, the Court of Faery kohta kirjutatakse "a most joyous and graceful little epic of fairyland" ja "perhaps the best thing Drayton ever wrote" - "it is quite unique of its kind and full of rare fantastic fancy".
*Lord Dunsany,
The King of Elfland's Daughter.
Ja siis muidugi kogu D&D-ilukirjandus. Ehkki suures osas
Forgotteni-kirjandusest ei ole neil muud vahet kui et veel yks rass (umbes nagu "näe, kili!" - "mhmh."), rohkem eristuvad haldjad
Dragonlance'i lugudes.
Midagi peaks olema ka
Shadowruni ja
Warhammeri raamatuis.
Teaduslikumast kyljest peaks loherahvale sobima Evans-Wentzi
Celtic Fairy-Faith.
Eesti mytoloogia haldjaist pole kyll suuremat kuulnud. Imelik tegelikult.