Dragon.ee foorum

ytleks kah, et ega uutest info ei jõuagi minuni, kuigi huvi ilmselt tõesti oleks. vanu ja häid või muidu juba tykk aega tagasi ilmunuid soovitavad tuttavad. mullu lugesin näiteks läbi kaks Strugatskit, yhe LeGuini ja kaks Simmonsit, millest ykski polnud uus. tänavu pole ulmet yldse lugenud, eestikeelse raamatu kujul vähemasti mitte.

Mina saan uutest ulmekatest teada valdavalt ikka sõprade ja sugulaste kaudu. Raamatupoodidesse asja pole, sest näe, raha pole. Nii loodangi, et mu rikkad sõbrad/sugulased muretsevad endale raamatu, loevad selle läbi ja siis saan minagi pilgu peale visata.

Nimekirjast on puudu raamatukogu uudiskirjanduse riiul.
Täitsa tõsiselt.
Vahel ikka viitsin kiigata, ehkki aega praktiliselt pole ja ma olen võtnud ette lugeda läbi kauaks ootama jäänud hunnik ingliskeelset enam-vähem klassikat (või muidu atraktiivset kraami).

Samas ei pea ma selleks eriti pingutama, kyll usinad majahaldjad kannavad kõik iga-aastasse Stalkerite nimekirja kokku.

Tänavu, muuseas, ähvardab tulla William Gibsoni Kõik tulevased peod (ehk siis All Tomorrow's Parties). Kui hästi läheb, siis sygiseks, kui ei (kardetavasti), siis suveks.

Rasvasematel aegadel olen vaadanud igatsugu reklaami, mis mu elu ummistab. Apollo meililist, Ylikooli raamatupoe teated ylikooli listides, muu kola. Apollol on miski kodukiri ka. Neid raamatuliste tuleb mulle muidugi uputusena, iga paari päeva takka on mõni teade (väljamaa suurkirjastused, mingid autoriagentuurid, erialane kraam), ei jõua lihtsalt lugeda. Ja mis sa ikka vahid nagu põnn kõvasti lukkus kommipoe akna taga.

Tegelt on selline (vaid üks valik) küsitlus muidugi natuke jama, sest ega inimesed ju ühest kohast infot saa. Ma kaldun arvama, et kel huvi, see loeb nt ajakirjandust, kuulab sõpru tuttavaid ning võibolla lehitseb raamatut uudiskirjanduse letis. Või vaatab isegi BAASi, et mis seal kirjas. Raamatud kipuvad tänapäeval nii kallid olema, et vaid mingi umbmäärase kõlaka pinnal nagu ei julge ostma hakata.

Või mis siin arutada, eks see ole ju reklaami põhiline strateegia, et mida nähtavamale on asi tõstetud (tv, raadio, paber, võrk) seda paremini müüb. Heaks näiteks praegu Varraku poolt promotav "Õudne Eesti". Kõik kohad seda täis. Aga üldisemalt on ulme vist selline asi, et peamiselt tehakse sest juttu võrgus ja isiklikul pinnal (imelik on see, et paberajakirjandusse on ulmest peamiselt halavad ja poleemilised asjad jõudnud, sellise meedia häda ilmselt). Ja isegi võrguajakiri Algernon ka ei tööta (kuigi võiks ju) uute eestikeelselte raamatute tutvustamisel kuigivõrd.

Nii, et siis ulme leidmiseks tuleb peamiselt endal tööd teha ja ringi kolada...

Nagu ma aru saan, ei viitsi enamik kirjastusi ulmefännide seltskonnaga jamada.

Neid on vähe, myyginumbreid nad eriti ei mõjuta (lehest loevad niigi, milleks neile eraldi reklaamida? promoda tuleb asju neile, kes muidu ei ostaks, fännid saavad ise hakkama) ning, last but not least, kaklevad kah kogu aeg omavahel. Yks imelik kamp.

Eks võiks ju mõni algernoniit regulaarselt kirjastusi pommitada ja infot yles riputada, aga neil on kah mingi muu elu (ma loodan vähemasti, et on) ja see on yks kole tyytu töö - pressida infot välja inimestelt, kes sinuga suhelda ei viitsi.