Dragon.ee foorum

Maakeele&kirjanduse eksamiks ettevalmistama peaks eksamivihiku-nimeline väljaanne seletab ka ulmekirjandust kui just sci-fi'd.

Mõnedes raamatukogudes on sci-fi ja fantasy koos "fantastika" nimetuse all, horror "õuduskirjandus".

Sci-fi suhe ulmega on nii nagu õuna suhe puuviljadesse. SF-i all peaatakse ka juba angloameerika regioonis sageli speculative fictionit silmas. Ehk siis eestikeelse sõnaga ulme. SF ei pruugi (aga võib kohati) kattuda sellise asjaga nagu science fiction. Ehk siis SF=Ulme=(sci-fi=teaduslik fantastika , õudus=horror jne). Veidi segadusseajav kohati nagu tundub...

Eesti ulmerahvas on seda asja mitu puhku selgeks vaielnud ja enamasti on sõela peale jäänud selline struktuur:

ulme=horror + sci-fi + fantasy

Kahjuks ei ole nad eestikeelse terminoloogia paikapanekust eriti kedagi teist teavitanud ja/või nood pole huvitunud kah. No mida tahab yks keskmine oskar kruus või jan kaus nii madalast sopakirjandusest teada? Võimalikult vähe. Ja kui on kunagi vaja möödaminnes kirjutada, siis teab ta kõike teadmistväärivat niigi (ehk siis ei midagit). Ja nii ad infinitum.

tõime õuduse eraldi välja sellepärast, et õudus on ulme osahulk, aga mitte alamhulk...

...ehk siis on ka sellist kirjandust, mis on kole, kuid fantaasiavaene.

Võib ju ka seatappu nii kirjeldada, et sydame pahaks ajab.
Ja nii seitsesada korda järjest.

See on, jah, selle tavapärase ulmeskeemi kõige nõrgem koht, et lisaks supernatural horror'ile on ka täiesti natural horror.

mis on ulme? Need valemid mulle üldse ei meeldi "ulme = sci-fi+..." - täielik jama. See üldrahvaliku määratluse vili, et kui on taldrik, mis leviteerib ja surnu, mis käed ette sirutab, siis on juba zhanr nõude täitnud! No way! Ulme tuleks mõtestada kui teatav režiim, mis moodustab lugusid naiivse moonutuse kaudu (tapjatomomatid, tulnukad, zombid - sest neid on aegajalt vaja argipäeva huvitavaks kruttimisel, et see kokku ei variseks). Näiteks Spielbergi "E.T." on ulmedraama. "Total Recall" ja "MIB" on ulmemärulid (kuid erinevad zanrid). "Vaprad ja ilusad" on aga rohkem ulme, kui need kõik kokku, sest sisuliselt on ta üleni eikuskilt välja imetud, üleni täielik tulnukas. Seega ulme väljamõeldisega vürtsitatud teatava suunaga (futurismi) kunsti tükkide liik. "Matrix" on sama palju sci-fi kui "Väike Buddha", sest neil on reaalsuse ja illusiooni suhted samas vahekorras. Hollywood meid žanrimääratlustes tegelikult ei aita, kuna ta on üks suur mikser, mida võib lõputult üritada määratleda ja ikka lipsab ära - sest enamasti on see meelelahutus, mingi kergendus, et "nii võib ka mõelda ja teha". Ja seal on kõik otsapidi ulme sees.

Et õudus on ulme alamliik, on iseenesest nonsens väide. las ta olla teemana niiviisi üleval, st las olla mõlemad suure tähega, väga hea. nad on võrdsed, aga neid ei saa valemitesse toppida, sest nad erinevad põhimõtteliselt. hea on kui kõike suudetakse eristada, aga halb, kui selle tõttu lõksu jäädakse. õud on teatav lävi, mille ületamine võib teda sootuks hajutada. Siis ei ole õud... siis ongi juba argipäeva ulme ja ohjeldamatu kordus, mis üritab pinget kruvida, aga jääb alati lihtsaks, naiivseks...

Leida üles hirmu, ilu, headuse vormid (ja tuvastada uusi vorme) on kunsti pidev ülesanne. industriaalkunst kipub neid aga tühistama, taandama neid nõrka ja asjalikku elutegelikkusse (ja saavutada manipulatsiooni staadiumid). nii me siin Eestis elame, hollywoodi (eikellegi) mehhaanilistes ulmades, ilma et oskaksime filme vaadata.

Määratlused on olemas seetõttu, et nad on abiks. Sõna tass on kasutusel seetõttu, et ta on abiks igapäevasel suhtlemisel. Seda, kui me hakkame kuidagi tassi olemusega tegelema, võib filosoofilises plaanis küll huvitav ja isegi õpetlik olla, aga kasutuse ja funktsionaalsuse jaoks pole sest kahjuks kuigi palju abi. Seega siis - suhtlemiskoha pealkirjana võiks olla sõna teatav funktsionaalne piiratus kasulik. Ja loogika (Ulme=SF=sci-fi v horror v fantasy v [igasugused alamliigid sinna juurde]) annab meile vähemalt omavaheliseks suhtluseks teatud võimalused. Muidu, kui igaüks peab ulme all oma uidu silmas, muutub vestlemine praktiliselt võimatuls. Mis on lõbus, aga mitte kuigi tagajärjekas. Ilmselt selles siis oligi küsimus, oletan.

Kulla filoloog! Miks peaksid minema mu teate peale nõnda leili? Võtan seda vaenuliku suhtumisena, samas kui sa võiksid põhjendada oma teooriat ja oma seisukohti, miks ulme ja õudus ei sobi. Sa loe oma teade uuesti üle ja ütle siis, kas sellised retoorilised nipid, millega sa mind vist kõrtsijoodikuks üritad nimetada, kes elufilosoofiat (sinu jaoks võibolla mõttetu) mullitab, annavadki õigupoolest sinu allkirjastatud eksperthinnangu.

Mida sa koolis õppisid (peale mütoloogia ja teiste heade asjde, milles ma üldse kahelda ei soovi), me paraku keegi ei tea ja sinu allkiri on sinu enda, mitte minu või kellegi teise jaoks. Mis su akadeemiline karjäär siin tähendab (hoia endale oma "filoloog"), kui sinu vastuväide seisneb su emotsionaalsel hoiakul, et "raTsu jaoks on kõik ulme, mis ei ole kriitiline realism või naturalism" - sinu sõnad, sinu üldistus, sinu loogika.

Esiteks, see on foorum. Teemaks nimelt zhanrite määratlus ja olemus (esineja aethralis paistis ka unustavat, et teema on tõstetud just olemuste kohta, seega just filosoofiline), mida võiks selgitada, kuna kellelgi on tekkinud küsimus, miks ulme ja õudus koos käivad...

Teiseks, kirjandusest otseselt näiteid tuua on iseasi, umbes nagu ma tõin filmidest. Siiski ei ole foorum määranud siin muud kui Looming/Ulme ja Õudus/ Teema pealkiri/ esimene teade Krikult just sõna kallal, küsimus tuumse selgituse järele...

Tõesti, kõik pole kindlasti ulme. Teemat tahetakse vaidlusada tema esitatud vormi pärast. Irve andis sellele mu meelst eespool juba piisava ja lühikese vastuse, ent see ei puudutanud teatavaid teemaga seotud küsimusi. Võibolla on siin kellelegi talumatu, et toon rida näiteid, mis ei vasta kellegi koolituse omadele. Kahju tõesti, kui siis kellegi filoloogia mõte kohe kahtluse all on, nii et unustatakse kiiresti, millest jutt, et oma vahe või nüri mõistus lagedale tuua. Asjad ei ole nii, Tribulant. Sa eksid!

Tahan veelkord öelda, et kui teema on Õudus ja Ulme siis nad sobivad just teatava paralleelse zhanrilise ülalpidamise ja kõrvutatavate plaanide tõttu kokku. Katsed teatavaid konjunktsioone rakendada ja "selgitada" ulme positsiooni õuduse suhtes teatavas valemis (mis mulle viljatu tundus) vajavad siiski rohkem tööd. Niimoodi tekstianalüüsi seminarides tegema ei õpetatud, neid konjunktsioone õpetati just analüüsima. Vastasel juhul jääb peale kellegi retooriline tõekspidamine ja valem "Ulme=miski" lõppeb sellega, et ulme võrdub miski ja õudusest võibki rääkida alamliigina, mida on tarbetu teema all eraldi märkida. Ühesõnaga: miks Ulme ja Õudus, aga mitte Ulme ja õudus, või koguni lihtsalt Ulme? (See pole poliitiline ega retooriline küsimus, see on küsimus, mida võiks arutada ja justnimelt filoloogiliselt ja kriitiliselt, arvestades, kuidas Kriku ta püstitas ja mida teised on seejuures lisanud)

Ma siin ennetavalt ütleks, et täitsa huvitav aruelu, aga ärge väga leili minge.