Dragon.ee foorum

Fantasy-teemast inspireeritud. Minu jaoks oli kahtlemata J.Arraku illustreeritud lasteraamat "Suur Tõll". See oli ikka nii jäledate piltidega, et minu arvatavasti 4-aastane aju nõudis raamatu peitmist raamatukapi kõige alumisele riiulile kõigi teiste raamatute alla ja õhtuti kapiukse lukustamist. Tänaseni avan ma seda raamatut tõsise ebamugavustundega.

"Põhjakonn", Elavsurma nimetet eesti muinasjuttude pisike kogumik "Rehepapp ja vanapagan", "1001 ööd" (mis on ajuti ikka päris päris jube, lapsele vähemasti), Lindgreni vendade Lõvisüdamete hiiglaslik koletis ja mardused meenuvad ka kohe esirinnas.

Jup. Õppisin varakult lugema, veerimise jätsin vahele. Ja selleks ajaks, kui teised lugemiku kallal nahistasid, oli hunnik kahtlast ja eakohatut kirjandust juba läbi loetud. Enfant horrible vanaema raamaturiiuli kallal.

Minu jaoks oli samuti «Suur Tõll» väga hirmutav raamat. Kuid ometi vaatasin selle läbi. Aga mingil ajal, aastaid hiljem tuli multikas, vaat see oli rõve.
Põhjakonn ei tekitanud üldse õudust.
Rehepapp koguni meeldis. Lindgrenil polegi ühtegi õudsat asja. Malahhiitlaegas meeldis ka Eriti see sisaliknaine, oli ikka?

Shadow, jah, ühe on ta teinud. Ja see on hea. Tähendab, ma ei ole ekspert eks, aga mulle meeldis. See on Viljandimaal, mu meelest osa folgi kontsertitest toimus seal kirikus?

Mina alustasin ôuduse lugemist klassikaliselt: "Darculaga". Alles hiljem tulid teised, nagu näiteks "Nägu udus" ja "Ahvide planeet".

Mingi õhuke, valgete paberkaantega, halvale paberile halva trükivärviga trükitud õudusjuttude kogumik. Pealkirjaks oli vist "Kabelilood" või "Kabelijutud" või midagi sarnast. Lugesin seda vist 9-10 aastasena ja oli päris õudne küll.

muudatus: Arraku illustratisoonidega tõlluraamat oli ka minu jaoks lapsepõlves parajalt hirmus raamat. Multifilmi vist ei näinud õnneks, oleks vist liiga shokeeriv olnud, siil udus oli juba piisavalt õudne.

Ottfried Preussler "Krabat"
ma vast olin miskit 12 13 võibolla kui seda lugesin
esimene kogemus õudusega (kui tõllu sirvimine välja jätta)
omalaadne raamat...kuid midagi ikka nagu temas on

Malahiitlaegas oli ju lihtsalt väga hea, Krabat ka. Arrak on vähemasti ühe altarimaali teinud, neh. Mitte, et see eriti tema teistest teostest erineks...