Lustitalgute etendus

[Irve]

Sähke lugeda, tegime selle tänavuste Lustitalgute käigus rahva naeruks ära. Kunstitasemele ei pretendeeri, see on puhas rahvalik jant veidi õllesele seltskonnale.

=========================
I stseen: Avalugu kõrtsis
=========================

J:
Oh, issa-rahvas, kuulake!
Kord merenõid Gridükto rannakõrtsis istus Taga-Frantsusmaal
Head ja paremat ta ihkas näseleda, meresoolast puhata.
[Gridükto järab elajalikult midagi ja naerab rõlget õõva tekitava rämedusega]
Ta vastas aga istus Saatan, vaatke hoolega!
Seal kõrtsis õlu oli nimelt erakordselt rüve!
[S joob õlut ja purskleb seda röökvalt ja vahuselt laiali]
Oh Õud ja Hirm: kes tuleb sealt?
[siseneb Arthùr]
Üle linna kiidukukk, lakkekrants ja kakkelpea: Arthùr.
[istub lauda]
Ja otse nende lauda potsatab!
Oh õud! Oh, issand, palun halasta!

A:
[täiesti igapäevaselt ja üldse mitte teatraalselt]
Noh, mis passite! Tellige mulle õlut, või peksan teil näod üles!
Kas te ei tea, et ma olen selle linna kõige tugevam, vapram
ja kavalam päevavaras?
Ma olen nii kange mees, et möödujad hakkavad hardusest halisema!

[saatan ja Gridükto vaatavad üksteisele vandeseltslasliku irvega otsa]
S:
No tere, tsiribiribimmi. Õhtust, ülbe mees. Õlut, seda jagan, tsiribiribimm küll.
[lükkab oma toobi]
Munninahk ja persekarv, kange mees kui oled, tõesta seda: sõnad on ju ainult
õhk, mis laibasoe!

A:
[rüüpab õlut ja hoiab küsimust ülal]
Mis tõestada? Ma olen niisama ka igavesti vägev kuju.

S:
Kas tead, sa kärnane tsiribiribimm, et merenõid Gridükto, see putsiroe, kes torme
kutsub, laevu uputab siinsamas, mere põhjas, elutseb ja inimesi hävitab?

A:
Muidugi ma tean! Ma ise lasen tal elada! Raehärra ei olnud nõus mulle
makse maksma ja nii ma siis nuhtlen seda linna tema rumaluse pärast!

G:
Oo, kas tõesti? Väga huvitav.
[võigas demonstratiivne naer]

S:
Oh sa vituhais: kui on tõesti sedasi, siis teeme nõndaviisi:
Too mul merenõid Gridükto pea! Siis minult kotitäie kulda saad!

A:
Mul on raha nii palju, et isegi mina - selle linna kõige tugevam mees -
ei suuda kümnendat osa sellest ära tassida! Raha mind ei huvita!

S:
Ah sa persesitt! Siis võin kinkida ma sulle oma imelise ärakäiva pöidla!
[teeb pöidla äravõtmise triki]

A:
[ilmselgelt üllatunud]
Ohoo! Seda mul veel polegi! Olgu! Paari tunni pärast olen tagasi, ärge
kuskile minge!

[S ja G naeravad saatanlikult, saatan purskab õlut, A annab kõigile lõuga
ja lahkub]

S:
Oi sa rabe tsiribiribimm!

J:
Kas nõnda tõesti hukatusse satub me kiidukukk Arthùr? Mis plaanid
Saatan ja Gridükto tema vastu sepitsevad?

===============
II stseen: Surm
===============

J:
Arthùr siis nõnda sammud seadis sadamasse.

A:
Noh, mis siis ikka. Merenõid Gridükto: siit ma tulen!
[hüppab vette, maast tõmmatakse voblad ümberringi, A vaatab ringi]

A:
Hahaa, olengi vee all.
[liigub veidalt edasi koha peal, annab kalale lõuga]

J:
Kiidukuk Arthùr kas tõesti unustas et inimene upub ära vees?
Vaadake, kuis kalu tapab, ise samas ära upub!

A:
Ohoo!?!
[lämbub ja upub]

J:
Nii ots ju saabub meie lool? Kas tõesti tuleb jamalugu või on
Arthuril mõni trump ehk varrukas?

[saabub Surm, ehitud igasuguste hirmsate asjadega]
S:
[hirmutavalt ja õõnsalt]
Böhöhööö! Uuuu! Taas üks surelik on ära uppund, laentesse vaond.
Uhuuu!!! Öööö!!

A: [virgudes]
Kuule, Surm, mind on alati huvitanud ühe mõistatuse vastus.
Ma arvan, et sa võiksid mind aidata enne kui ma päris igavikku
ära lähen...

S:
Hästi, ma teen seda. Uuuu, ööööö!!!

A:
Kui ma ütlen: "Ma valetan!" Kas räägin siis tõtt või valet?

S:
Uhuhuuu! See lihtne on! Kui ütled, et valetad, siis räägid sa tõtt...
Või oot. [kimbatus] Oma jutu järgi sa siiski valetad! Mistõttu räägid
sa ikkagi tõtt ja ... valetad?!?
Oota üks hetk, ma mõtlen veidi.

J:
Te vaadake, kus kavalpea! Arthùr nüüd hiilib edasi ja
Surm see mõtiskleb. Nõnda vee all ellu jäädakse, kui kopsust
lõppeb õhk!

[A lahkub]

=======================
III Stseen: Merekoletis
=======================

J:
Vee all ringi hulkus merekoletis, kes kole näljas, hirmus oli.
[saabuvad Gridükto ja tohutult paks kaltsu täis merekoletis]

M:
Tere, merenõid Gridükto!

G:
Tervitus, sa tormide personifikatsioon!
Üks uljaspea on siiapoole teel! Sa peata ta!
Ta ilma peata edasi ei saa!

M:
Ma võtan kõik! Nii pea, kui ülejäänud kõik!
Teda varitsema jään nüüd jalamaid!

[G lahkub ja M peitub, A saabub]

A:
Kurat, see merenõid on täiesti kadunud! Pekkis.
[istub, M tuleb välja ja hirmutab koledal kombel]

M:
[Möire nii, et seinad vappuvad, mingist ruuporist või tünnist äkist]
Ahaa!!! Nüüd oled sa mul peos!

[A hüppab üles, vaatab demonstratiivselt ringi, toimub tagaajamine
A paneb M-ile jala demonstratiivselt ette ja M kukub maha.]

A:
Ma olen sust nii palju kiirem, et sul ei ole lootustki!

M:
Aga mina olen sinust nii palju ohtlikum, et kiirus sind ei päästa!

[M hammustab A käe ära]

M:
Nämm-nämm! Sa võitled nagu mingi maarott!

A:
Kui mina maarott olen, oled sina juust!

[A lööb allesjäänud käega merekoletise ümber ja hakkab teda kägistama]

M:
Pai vapper mees. Ma annan tagasi sul sinu käe ja pealekauba annan sul
Ma imelise vahustaja-asja, millel vägev toime on!

A:
Olgu, teeme diili!

[lööb oma allesjäänud käe kokku, M oksendab käe tagasi ja annab vahustaja]

M:
[puhub]
Näe, nõnda töötab see.

A:
Normaalne värk!

J:
Arthùr siis kõndis edasi ja koletis see veeres sügavikku taas.
Kas tõesti imeline vahustaja-asi päästab päeva? Gridükto on ju
vaenlane, kes hirmus!

===================
IV stseen: Gridükto
===================

J:
On möödund tund ja teinegi.
Arthùr se ikka otsib merenõida.

A:
Ah, ei tule asja sellest huupi käimisest.
Nõid tuleks vist niisama välja kutsuda.
[publikule]
Ükskord mingi vana rääkis, et nõidade ja muude sääraste
Kutsumiseks tuleb neid kolm korda järjest nimetada!

Gridükto, Gridükto, Gridükto!

Paistab, et ei õnnestu.
[eriti publikule]
Ütleme nüüd kõik koos.
Gridükto!
Gridükto!
Gridükto!
Gridükto!
Gridükto!
Gridükto!

[ilmub Gridükto koleda tossu saatel]
G:
Keegi kutsus mind! Sa mait!

A:
Kurat, mis Sina olidki seal kõrtsis või?

G:
Jah, see nii.
[tõstab käe ja teeb igast ägedaid vehkimisi ja efekte, mille peale A
täiesti hirmsal kombel viskleb ja tõmbleb]

G:
Niiet sina lased mul elada, jah?
Vaatame nüüd hoolega.
[järjekordne kole spasmiloits]

[A võtab vahustaja ja puhub mulle]

G:
Oh, mis lumm. Ei suuda enam nõiduda.
Imeline vahustaja, miks nõnda kaunis oled?

A:
Halastage! Ma ei tahtnud teile tegelikult halba teha.
Palun lase mul minna.

G:
Minu vahustaja anna kohe siia!

A:
Teeme nii, et sina nõiud mu kõrtsi tagasi ja mina annan
sulle selle vahustaja.

G:
Hästi.
[saab vahustaja, teeb liigutuse ja näitab kõrtsile ümberringi]
Näe, kõrtsi merepõhja tõin! Sa minu vangiks jääd!

A:
Korras! Kohe hakkan kaklema!
[annab lõuga mingile vennale]

J:
Ja nõnda kadunuks jäi kiidukukk Arthùr ja tore kõrts, kus oleme.

Ma tänan, etendus on läbi.

[jack]

[Irve]

Njaa. Lavastamisega oli see, et kuna me ~1,5 tundi enne etenduse algusaega asjaga tegelema hakkasime, oli meil üsna pea selge, et peale Arthùri karakteri meil kellelgi teisel roll pähe ei jää. Seega lahendasime kiirelt ja räpaselt, mis tähendas, et jutustaja luges teksti (mõningate vigade ja mööndustega) hästi erinevate häältega ette ja näitlejad tegid mis nende võimuses. Õnneks lisas see üleüldisesse koomikasse palju, sest näitlejatel tekkis rõõm oma rollide ülemängimisest.

Kõige tegijamad asjad olidki need voblad, mis olid siis silmast läbipistetud takunööriga pulga otsa pandud surnud kalad, mille peksmine ja ringiujumine oli täiesti üüberhumooriline. Samuti oli vahustaja päris tore: vispel, mille asupaigaks oli piimakann fairyga.

Häältest oli nii, et Gridükto oli ligikaudselt Monty Pythoni vanaeide hääl, Arthùr sai selle hääle, millega teen harilikult drägonis hobuseid (selline madal ükskõikne mõmin), Merekoletis oli suhteliselt rögisev, nagu ka saatan. Surmal oli selline õõnes, ühüü, uhhuu hääl, sest ta tahtis kõiki hirmutada.