Tegu pole küll päris õudusunenägudega, kuid kummastavad on nad siiski..
Hmm, poolunes juhtub mul pidevalt sedasi, et näen unes kukkumist ja hakkan kuidagi huvitavalt tõmblema. Muidu täna hommiku sain magama
ca kella 2 ja 3 vahepeal. Unenägu sai ka huvitav.
Kõigepealt istusin ma Toompea linnuse hmm.. läänepoolsel küljel puu otsas. Ilmus Grimmu, kes hakkas mulle (jälle!) mõõgateooriat seletama. Ma kuulasin kusjuures äärmise huvi ning järjepidevusega, vahepeal vaatasin kella ning jahmusin sellest, et Grimmu oli juba oma kuus tundi rääkinud. Siis tuli Allan (Bernard) ka kohale, suure Adidase kotiga, mis nägi kahtlaselt minu oma moodi välja.
Me ronisime kolmekesi kindlusemüürist üles, Pika Hermanni tippu ning Allan tõmbas Eesti lipu alla ja pani Gondori Valge Puu selle asemel lehvima. Siis hakkas ta kõiki läheduses olevaid inimesi tühjade mahlapakkidega loopima, ise meile seletades, kuidas ta neid juba kaks aastat kogunud oli ja kuidas ta alati kogumist uuesti pidi alustama, kuna Nele oli kõik üles leidnud ja ära visanud. Kui kott tühjaks sai, ronis ta lipuvarrast (mis minu unenäos õige pikk oli) pidi üles ning karjus, et ta on jumal. Unenäos valdas mind harras tunne. Jabur. Grimmu oli vait ja jõllitas suurte silmadega. Siis lasi Allan vardast lahti ning kukkus alla. Või õigemini, ta heljus alla, õige aeglases tempos ning teatas meile, et nüüd on ta kuningas. Grimmu leidis, et me peaksime tornist alla hüppama. Ma ärkasin üles.
Seejärel olin ma Kassinurme linnuses ning rääkisin Taaviga (Celestial), kes millegi pärast soovis minuga duelli maha pidada. Minu keeldumise peale ta solvus ning läks orke nottima. Või nii ta väitis. Mina jäin müürile seisma ning järsku ilmutas mulle end Trexxx. Ilmutas seetõttu, et ta hõljus ning oli kahtlaselt läbipaistev. Ning ta nägi välja nagu Argeleb I. Asja iroonia seisneb selles, et ta hoidis käes pealuud. Esimesed sõnad olid: "Olla või mitte olla, see on küsimus." Ma vaid jõllitasin ja oli kohkunud. Siis ta pöördus minu poole ja rääkis, et tulemas on orkide varitsus ning et nende salaplaaniks on meid kividega loopida. Ma ei saanud millestki aru ning jõllitasin edasi. Siis ta hakkas leebel häälel seletama, et taktikaline vasturünnak oleks nende plaan pätsata ning ise esimene kivi heita. Ta käskis mul sellest oma pojale rääkida ning hajus vaikse urina saatel.
Ma olin segaduses ning läksin Taavit otsima. Loomulikult oli ta kõrtsis, kuhu ma esimesena suundusin. Ma teatasin talle, mida Trexxx öelnud oli ning panin tähele, et ta oli purjus. Mu jutt hämmastas teda niivõrd, et ta haaras uue õlle ning jõi selle ühe sõõmuga ära. Ta nägi huvitav välja.
Kuna mul hakkas vaikselt kogu sellest imelikust jamast üle viskama, lõin ma käega ning suundusin päkapikke kehastavate vendade juurde. Kui nad pärisid, mida üks inimene neist tahab siis ma teatasin, et mulle üldiselt meeldivad päkapikud ning minu arust on nad jube lahedad. Nende südamed sulasid ning mind võeti kampa. Mingil hetkel ilmusid orke kehastavad tegelased, kes oli väga lõbusad ja mõnusad tüübid. Üks nendest kraamis oma mantlitaskust välja 4-kordse kaardipaki, me võtsime ringi ning hakkasime
Linnade põletamist mängima. Äkitselt tuli lahingukäsk, orkid kehitasid kurvalt õlgu ning hakkasid meid taga ajama. Jooksin linnuse juurde ning ronisin müürist üles. Kleidiga. Taavi seisis juba koos kahe sõdalasega müüril ning selgitas neile kivide-loopimise-taktikat. Mind ei kavatsenud keegi tähele panna - niisiis leidsin ma, et võin sama hästi ka orkide sekka minna. Tegin nendega kokkuleppe, et mind nad ei puutu ning vastutasuks ma viin nende juurde hiljem Elrondi (no mis teha Peregrin, ise panid mulle selle mõtte pähe, nüüd näen unes kah
), kes neile torupilli mängiks. No ma ütlesin, et teen mis suudan ja läksin viimast otsima. Lebotas teine kõrtsis ning nautis elu. Ma siis rääkisin talle, et elu orkide juures on lahe, päevad läbi saab piipu tõmmata, torupilli ning
Linnade põletamist mängida ja inimeste vastu huvitavaid plaane haududa. Elrond oli väga rõõmsalt nõus, võtsime ühe orki saatjaks ja suundusime nende laagrisse. Sellega uni lõppes