Postitas Aikuman 20:42 18. Jaan 2005
ükskord nägin ka mingit õudusunenägu kui ma mingi 4 aastane olin vist umbes. Kõik ümbrus oli nagu paksu udu täis ja all oli nagu mingi soo või mingi mulisev hape, ma ei mäletagi enam mis aga igastahes alla kukkumine tähndas kindlasti surma või midagi. ise olin mingite torude peal mis igatepidi sealt välja tulid ja kõik oli neid torusid täis. eespool läxid need järjest kõrgemale ja me liikusime koguaeg edasi mööda neid torusid turnides, see oli väga ohtlik ja õudne tegevus ja iga liigutus oli vaevanõudev, vanem õde oli minust natuke maad eespool ja ma hakkasin talle järele jõudma. Vanem vend oli ka seal, tema oli kõige ees. Ta hüüdis meile tagasi, et me ei hakkaks enam edasi tulema, sest torud on juba päris roostes ja nõrgad ning võivad katki minna. Mina aga kõige väiksemana mõtlesin, et minu raskuse all niikuinii katki ei lähe ja läksin juba õest mööda ja lähenedes vennale järsku kas toru murdus või libisesin, igastahes kukkusin alla ja siis mingi üllatuse läbi, kui ma nagu julgesin silmad lahti teha avastasin, et järsku olin tasasel maapinnal muru peal, mis paiknes ümber selle kohutava muliseva soo ja mille keskel palju torusid. see muru oli aga ainult mingi kitsas rada ümber selle ja väjapoole ringi ei näinud, sest udu oli liiga paks. Järsku hüüavad eemalt mulle õde ja vend, et ma jookseks, põgeneks. ma hakkasin jooksma ja vaatasin seljataha, kus olid kolm jahimeest kes ajasid kõik mind kaheraudsete jahipüssidega taga ( sellistega nagu minu isal siis veel oli ) ma joolsin lõigest väest, nagu ma elusees polnud jooksnud kuid nad jõudsid koguaeg mulle lähedamale ja tundsin juba ennast väga jõuetuna nende vastu ja just kui nad olid väga lähedalöe jõudnud juba mu selja taha hüüti KÄED ÜLES!!! ja see oli niukene šokk, kõik toimus hetkega - hüüd, lask, minu käed olid ka samal hetkel peakohale ülesse paiskund nagu refleksist ja see, et ma ärkasin üles hingeldades ja higisena.
Metsatöll