Viimasel ajal on kõige õudsemad unenäod olnud seoses sellega, et teen kuidagi oma õelapsele viga (ilmselt mingi alateadlik hirm, kuna beebid nii õrnad välja näevad). Mingeid tagaajamisi, koletisi, kukkumisi jms. pole kunagi näinud (vähemalt ei mäleta küll). Sellised argised hirmud on tavaliselt - mõne lähedase surm, kuhugi hilinemine, mitu korda olen oma isa autoga ringi sõitnud (kuigi sõita ei oska) ja see on millegi pärast üsna jube olnud. Tavaliselt, kui unenägu on õudne, siis tunde või õhkkonna pärast, mida hiljem on raske kirjeldada. Aga üks õudusunenägu on küll meelde jäänud lapsepõlvest, mida nägin, siis kui mul palavik oli ja mitu korda. (Midagi sarnast on kirjeldanud ka Aprikoosikivi lk. 6). Seal polnud mingeid konkreetseid visuaalseid elemente, ainult tunne. Alguses on kõik ilus, rahulik, vaikne ja tühi. Siis hakkab tekkima mingi asi, mis läheb aeglaselt suuremaks. Ma olen kuidagi vastutav selle mingi hiiglasliku süsteemi korrashoidmise eest ja siis midagi läheb nihu ja ma üritan paaniliselt kõike korda seada, aga ei õnnestu ja siis see kasvab hiiglaslikuks ja ma ei suuda midagi kontrollida. Kõik on kaos, selline täielik paanika ja lämmatav tunne on ka. Ja siis läheb kõik jälle vaikseks ja tühjaks ja hakkab uuesti pihta. Kõige hullem oligi just see tunne..Nagu oleks vastutav kogu maailma hävingu eest või midagi sarnast. Arvan, et võib-olla oli mõistus siis paanikas, et keha sellises seisus on ja saadab selliseid paanilisi signaale, sest just selline kontrolli puudumise tunne oli ja palavikuga eriti pole tõesti kontrolli.
Üldiselt eelistan halbu unenägusid headele, ärgates on alati meeldivalt kergendunud tunne.