Vastik uni oli täna öösel:
Ma olin ära eksinud mingisse metroojaama, väljapääsu ei leindud, ja wc-d olid kõik remondis
Ei, päriselt oli vastik.
Kuid mu elu jubedaim õudusunenägu, mis siiani eredalt meeles püsib, on pärit lasteaia-aegadest (täpsemalt küll suvevaheajast, vanust ca 4-5). Unenäos tapsid kaks lasteaia kõige kraaklejamat poissi ära mu vanaema ja pidid järgmiseks minu ette võtma. Kusjuures vanaema juurde tuppa said nad läbi väikese augukese tapeedis, mille mina olin igavate-kohustuslike lõunauinakute ajal sinna nokkinud.
Oi neid süümepiinu!
Kui sügisel lasteaeda tagasi läksin, siis neid poisse enam õnneks meie rühmas ei olnud.
Õnneks on mu unenäod reeglina rõõmsad ja värvilised. Mingeid tõelisi jubedusi ei mäletagi näinud olevat.