Õudusunenäod.

[Taliesin]

Minu arust on ühed kõige koledamad õudusunenäod need, mis on niiii reaalsed, nagu oleks võetud stseen päris elust ja siis sinna õuduselement sisse surgatud. (nii et kolmemeetrised hekist väljahüppavad porgandikujulised sussid ei esine)
Hiljuti oli mul üks sarnane unenägu. Kõnnin kodust välja, lähen kooli/muusikakooli. Mõtlen kõndimise ajal asjade olemuse üle ja nii edasi (ma kipun seda alati tegema, kui mõni pikem kõndimisteekond ees on). Kõnnin, kõnnin ja vaatan et mingid pätikambad on kusagil tänavast umbes kümne meetri kaugusel, on neil seal mingi madin. Kõnnin rahulikult edasi, aga siis vaatan, et nad on hakanud nuge pilduma suvaliste möödakäijate pihta, nii nagu ajaviiteks, (kusjuures, anarhia ei ole vallal ilma peal, kõik on täiesti harilik argipäev) ja mulle tundub, et neil on nagu selline mäng, et keegi, kes mööda läheb, ei tohi ellu jääda. Vaatan, üks inimene, kes minu kõrval kõnnib, kukub, nuga sees (täiesti suvaline inimene, lihtsalt kõndime umbes sama kiirusega) Siis kukub teine inimene, kes mu kõrval kõnnib ja tundub, et mina olen nende järgmine sihtmärk. Pistan jooksu, ja siis läheb nuga mu jalgade vahelt läbi, mina pihta ei saa. (kusjuures peas kummitavad täpselt sellised mõtted, nagu nad päriskriisis kummitaksid (oh mu jumal, nad saavad mu kätte, nii mu lühike elu lõpebki, äkki pääsev mingi kergema vigastusega, äkki viskuks pikali ja mängiks surnut, aga järsku nad siis näevad, et verd pole ja tulevad teevad noaga lõpu kohe kindlasti peale jne, jne)) Jooksen edasi, nuga läheb kukla juurest kapuutsist läbi, kaelale pihta ei saa. Kusjuures situatsioon on selline, et kui mul õnnestuks joosta ühe putka nurga taha, mis on nii ütleme kümme meetrit edasi, siis putka nurk jääks minu janende vahele ja nemad ei saaski mind ära tappa. Aga jama on selles, et ma koperdan ja koperdan ja ei suuda seda väikest vahemaad läbida ja isegi kui ma putka nurga taha jõuan, siis koperdan sealt uuesti välja, kapuuts vaadet varjamas ja üritan tagasi putka taha töllerdada Kusjuures, noad vihisesid pidevalt ligidalt mööda. Täiesti Schrödingeri kassi tunne - kas ma olen nüüd järgmine sekund elus või surnud ja kas on ka võimalus, et ma sinna putka nurga taha jõuan/et keegi puuri avab.
Aga minu õnneks hakkas mu mobiil äratuseks piuksuma ja ma ärkasin õnneks üles.

[kesteine]

[keih]

Vist juba teist aastat järjest näen ma kas igal ööl või üleöö unes kahte-kolme vana klassiõde põhikoolist.
Muidugi on ka õudne hommikul mõelda, et kuristiku kohal oli latt ja ma pidin sealt üle kõndima.

[Kriku]

[Taliesin]

Selle kohta on olemas väljend "lucid dream" e "selge unenägu"
Sellest asjast rohkem ja täpsemalt on järgneval leheküljel





Ja minul on teile veel üks küsimus. Kas te olete kunagi viibinud unenäopaikades? (selline koht, mida päriselus olemas ei ole, aga unes olete seal mitu korda käinud)
MInul oli paar päeva tagasi. Sattusin kohta Tartu linnas, mida tegelikult olemas ei ole, aga kus ma unes varem olnud olin.

[Sull]

[1iYc]

Kord oli mull selline unenägu, kus olin kuskil arktilises tsoonis, vesi oli karge sinine ja jääpanku oli samuti siin-seal. Ise olin koos miskiste teiste inimestega laevatekil, laev oli tankerilaadne, tekk laius üle kogu laeva. Siis hakati üle reelingu ühele jääpangale ronima, miskise üpris laia ja ohutu kaldtee kaudu, kusjuures pank oli laeva kõrgune, umbes 50m. Kõik peale minu ja ühe teise tüübi olid juba pangal, kui tekkis midagi maavärinalaadset, jääpank hakkas lagunema ja inimesed röökides alla vette kukkuma. Mina hoidsin kinni kaldteest, kuhu olin siiski umbusklikult pärast teisi ronima hakanud. Viimaks lendas alla ka teine tüüp minu kõrvalt ning ma nägin, kuidas ta vette lendas; verd pritsis. kohe kukkusin ka ise alla, lend oli pikk ja ma surin momentaalselt, veepinnale maandudes (kui tavaliselt ärgatakse siis üles).
Koheselt oli kuulda väga vali heli, midagi väga õudse orelinoodi laadset ja minu ette tekkis mingi udu, kus verenirede moodi asjandustest moodustusid väga groteskse väljanägemisega sõnad: Sa oled nüüd surnud. Nägin veel midagi kuldset, kui unenägu lõppes; imelik oli see, et ma magasin edasi.
Veerandi jagu teadustasin ma endale unenäos olemist, ent taoline surm ja kirjeldamatult õudne peeaegu oreli moodi heli ja see, mis pärast seda juhtus, panid unenäo võimaluses kahtlema.

[Yrgnaine]

[Pool]

Eks õudukaid jah, ole esinenud. Huvitav, miks nii paljud unes raudteed näevad? Aga õudukate kohapealt, varem vast igatsugu roomajad ja sitikad ikka tekitasid unes kõhedust ja õudusfilmide (või muu meedia) ja raamatute lugemine keerab ikka fantaasia nii üles, et...

Ainult et peale seda, kui Ghost Masterit mängima hakkasin, pole õudukaid enam näind - saa sest aru. Positiveerimisel on ikka hirmus jõud. Ja kui tahate, et teie õudukad jätkuksid, ärge Kollide Kompaniid vaadake.

[ohpuu]

[Yrgnaine]

[Sull]

Tamtamtam, mina näen õudusunenägusid vahelduva eduga aga vähemalt iga 2-3 päeva tagant, kuid raudteed miskipärast olen vaid korra näinud ja sedagi mitte õudusunenäos.
Täna nägin, et mul lõigati mõlemal põlvel kõõlused noaga läbi ning siis hiljem haiglas arst ütles mulle, et ma ei hakka enam kunagi omal jalal liikuma.
Viimase nädala mood on olnud see, et näen inimesi keda ma tean ent olen nendega vähe suhelnud, nagu mõningad klassikaaslased või mingitelt üritustelt meelde jäänud näod.
Korduvalt olen näinud ka selliseid unenägusid, kus ma olen mingil lamedal jääpangal või mingi üliterava jäämäe otsas ja üritan küünte, hammastega kinni hoida kuid ikkagi tuul vms puhub mu minema kuristikku või merre või kuhu iganes.
Tagantjärgi vaadates olen ma neid kukkumise unenägusid juba nautima hakanud, sest nii saab harrastada ekstreemsporti ning maitsta magusat adrenaliini ilma end vigastamata või kukrut kergitamata.

[Raif The Mad]

[Die]

Viimane nn 'õudusunenägu' - (eriti õudne see ei olnud, kui just inimeste absoluutset taipamatust õuduseks mitte pidada...). Ma nägin detailselt, et ma surin - aga ma elasin edasi - st. ma võisin oma keha liigutada, alluda käskudele jne. Ja otse loomulikult mõelda. Minu jaoks oli tehtud kirst ja varsti pidid olema matused. Surnud olemist ma ei peljanud, see tundus kuidagi loomulik - ja surnud tunnet mul ka ei olnud. Mulle anti käsk kirstu heita - selline hübriid ilusast vampiirikirstust ja pikast kitsast pappkastist - valge satiiniga jne. Kitsas oli, ja lühike kah. Siis taheti kaant peale panna. Ma mõtlesin, oot kuulge, ma olen natuke klaustrofoobiline...ÄRGE TEHKE! Ja siis ma karjusin....ruumis ei olnud kedagi (näha) aga ma karjusin, et ma ei taha, et mulle kaan peale pannakse ja mulla alla maetakse. Et pange mind lahtisesse hauakambrisse, mis asuks maa peal. ( Ma nägin, et selline koht on olemas). Siis lihtsalt tõusin ja lasin sealt jalga...

Normaalseid unenägusid ma vist ei näe... ja horrorit ma naudin. Jubedad on teised asjad.

Kõige hullem mida näinud olen - ma jooksen, parima sõbra verine keha käte vahel, tean et ta on suremas ja ma ei saa midagi teha, ma karjun inimestele, et keegi aitaks, teeks midagi, aga kedagi ei ole ja ma tean, et ta sureb, nüüd ja kohe. Abitus on õudne. Seda ma vist kardangi enim maailmas. Absoluutset abitust.

[kesteine]