Õudusunenäod.

[Yrgnaine]

[Kuldmari]

Nojah, veel all hingamiset ja lendamist ei pea ma sugugi õudusunenägude kilda kuuluvaiks. Pigem võib nende kohta öelda õndsusunenägu, kuna see lendamise tunne on ikka ekstaatiline küll.

Kaua ei ole ühtki õudukat unes näinud, ent lapsepõlvest meenuvad osad veel tänini:

olin lapsepõlves paras püromaan ja mulle meeldis omaette tuhatoosi lõket teha. unedes siis, mis kordusid painavalt sageli, hakkas see tuli siis tuhatoosist välja ronima ja õudustäratava aeglusega minu suunas roomama. Jälitas mind läbi terve elamise ja midagi nii lummavat oli selles, et jalad ei liikunud, kuigi tahtnuksin joosta, tormata ja ülepeakaela pageda. Siiamaani kerkib külm higi otsaette, kui meenub tohutu pingutus jalgade liikumasundimiseks. Tulemaagia.

Ja kukkumised. Tavalised, kuskilt kõrgelt, nt koduaknast, tornist, laevapardalt allakukkumised, täielikus aegluubis ja võimendatud hirmuga. Ei tea, kas minu lapsepõlveaegne kõrgusekartuse tulemus või tingisid hoopis need unenäod minu teatava arguse kõrgetes kohtades turnida.. Igatahes lõppes selline kukkumine reeglina ärkamisega voodi ees põrandal. Ehh.

[Taliesin]

[Aprikoosikivi]

[Dragonath]

Eriti vastik on selline unenägu, kus mingine joon tuleb vasakult ja läheb paremale spiraali. Sa tunned nagu oleks see joon ja selle liikumine sulle elutähtis. Ja siis hakkab see liikumine aeglustuma ja aeglustuma, ja samas sa kuuled iseenda südamelööke kiirenemas ja kiirenemas. PAANIKA, asi liigub nii aeglaselt edasi, sa kuuled ISEENDA põntsatusi kuskilt, ja see jõuab sulle järgi ja PAUHHH! Sa ärkad.
Enam pole õnneks selliseid trippe olnud eriti.

[Taliesin]

Väiksena olid mul sellised vastikud õudukad: Olen üheksakorruselise maja kõige kõrgemal korrusel. Treppide juures. Ainult see jama on, et trpid ja nende käsipuud on väga kitsastest laudadest (s.o puust) Hakkan kiiresti alla jooksma. Trepid minu taga vajuvad kokku. Muidu oleks asi päris fun ja adrenaliinilaksu saaks ka kätte, kui need trepid kiiremini ei laguneks, kui mina jooksen. Umbes 5-6 korruse juures saavad nad mu kätte ja ma kukun siis 5-6 korrust. Minu ümbrus on kukkumise ajal täis puulaudu, millest ma üritan kinni haarata, aga ka need on vabas langemises ja ma saan endale vaid pinnud pihku. Vastik
Ja mitte ainult üks kord. Sihandesi unenägusi on mul palju kordi olnud.
Kusjuures, ükskord mul isegi õnnestus alla jõuda. Higist leemendavana kõndisin jahedasse öhe ja nägin, kus ma olin. Ma tean seda maja. Ma ei saa teile kahjuks praegu täpset aadressi öelda, aga see on Annelinnas, praeguse Konsumi ja endise Rema 1000-e juures.

Asja ajab ilmselt hullemaks see, et ma kõrgusi kardan.

[Yrgnaine]

[Cunray]

Njah, mul 2 üli lahedat unenägu millest tahaks kirjutada.

1. Olin paar päeva vanavanemate juures linnas, ja unenäos ma vedelesin lihtsalt voodis kui mingid kääbused, mees ja naine sadasid uksest automaatidega sisse ja kukkusid lõugama. Nad nägid hästi tobedad välja ja ma nagu hakkasin mõtlema wtf? mingid kääbused? automaatidega? lärmavad ja mölisevad? Ja siis nagu koitis et see küll õige ei ole ja tahtsin nendest lahti saada, ja ma ei tea kuidas see küll juhtus aga mul oli nagu võluväel mingi M16 sarnane automaat käes, mingi tinatamine käis ära ja kui suits hajus oli neist ainult suitsevad saapad alles... rohkem nagu suurt sellest unenäost ei mäleta.

2. Ise elan maal oma majas ja unenäos olin ka parasjagu oma majas ning tekkis mingi jõhker soov minna keldrisse uurima et mis seal on. Kelder meenutas väga nagu mingi dungeoni mille lõpus oli suur must kaarega uks. Läksin sinna ja avasin ukse ning sealt vaatas mulle vastu nagu mingi peletis. Nägi välja nagu Starcraftist zerg ainult et musta värvi. Loomulikult panin jooksu et oma peret hoiatada et jookske majast ära et "pimeduse hordid" tulevad, aga isa pani vastu et jääme siia ja võitleme. Ma mõtlesin et mis siis ikka, sai voodi alt jälle automaat võetud ja vapralt vastu astutud. Natuke aega käis mingi taplus kuni mina vana coward panin jooksu. Maja keldrist ilmus mingi hiigelsuur põrnikas (nagu starship troopers-is oli) kes purustas maja ja sõi kogu mu perekonna ära. Mina jooksin oma sõprade juurde et neid hoiatada. Esiteks läksin pinginaabri juurde aga kui sinna jõudsin oli tema korteri uks lahti ja zerg sees. Avastasin et lasen raisa maha aga mu automaat oli muutunud nokia 3310-neks. Zerg hüppas minu poole ning kukkusin selili... üles ärkasin oma voodi kõrval põrandal, selili.

Ahjaa, hiljuti oli mingi LARP-i unenägu et võitlesin mingi jorsiga ja minu ülilahe 2. gen boffer muutus diivanipadjaks ja temal oli mingi hiiglamasuur kirves, arvatavasti oleksin surma saanud aga ärkasin üles kuna õde pani arvuti käima ja muusika kogemata liiga kõvaks.

[marks]

[SophiaM]

[Die]

Ahaa, nüüd ma siis aiman, kust Sophia oma lugude jaoks ainest saab - unenägudest, ikke unenägudest Gotcha!

[SophiaM]

hahahaaaa
ei tea, tegelikult on rohkem nõnda, et lood tekitavad unenägusid;)
see on ühe horror jutu järgne reaktsioon;)

[Taliesin]

Ma kirjutan siin ümber veidike Prätsu "Hogfatherist" Seal veidike õudusunenägudest:

"What're you doing here?" he shouted. "Who are you?"
"Ah, I'm glad you asked. I'm your worst nightmare!" said Teatime cheerfully.
The man shuddered.
"You mean.....the one with the giant cabbage and the sort of whirring knife thing?"
"Sorry?" Teatime looked momentarily nonplussed.
"Then you're the one about where I'm falling only instead of ground underneath it's all-"
"No, in fact I'm- "
The guard sagged "Awww, not the one where there's all this kind of, you know, mud and then everything is blue-"
"No. I'm-"
"Oh,shit, then you're the one where there's this door only there's no floor beyond it and there's these claws-"
"No," said Teatime. "Not that one." He withdrew a dagger from his sleeve. "I'm the one where this man comes out of nowhere and kills you stone dead."
The guard grinned with relief. "Oh, that one," he said. "But that one's not very -"
He crumpled around Teatime's suddenly outthrust fist. And then, just like others had done, he faded.


Nii, lõik läbi. MInu arust näitab suurepäraselt, et õudusunenäod ei ole reaalsed hirmud.

SophiaM, muuseas, mina olen läinud ka sarnast unenägu, kus koletis koolis inimesi tapab ja mina olen nii rahulik, et jube kohe.
Täpsemalt võttes oli see tiigis elav koletis, meremadu, maru pikk, kes hüppas tiigist välja ja pures neljandal korrusel kellegi surnuks ja sulpsas siis tagasi. See tiik oli täis igasuguseid jubetisi, lendavad koerad ja delfiinid, kõik hallid, hallid toonid, musta polnud üldse (kusjuures, see oli mustvalge uni) Vihma ladistas. Kõik oli nii hall. Ja mina ja mu pinginaaber kõndisime koridoris ja vaatasime tiiki, kus need koletised olid. Nad oleksid võinud ühe hüppega välja hüppata, akna purustada ja meid tappa....
Aga seda und nägin ma kaua aega tagasi. Detaile ei mäleta.

[Die]

Ühesõnaga, kui te kunagi näete unes midagi täiesti haiget, naljakat (ja perversset), siis ärge kartke - see pole midagi unikaalset ja kordumatut - Pratchett on sellest juba kirjutanud, ja kirjutab edaspidigi

[SophiaM]

irw
uskuda on:)