Omaloomingut
Postitatud: 2:39 30. Dets 2002Sattus kõvaketast sirvides selline lugu näppu, mis ta ikka niisama kopitab, parem raiskan inimeste aega 
Kolli lugu
Päikesetõus muutis lagendiku Tema peas ähmaseks ning virvendavaks roheluse virvarriks. Jälle oli aeg otsida pelgupaik päeva surmava haarde eest. Mõttes päikest kirudes tuli kollil taas Udurahnu alla roomata. Sompus ilmaga oleks saanud ju vähemasti puude varjus või hoopis teeäärse puhmastiku taga Nendeni hiilida et seal oma isu pisutki leevendada.
Ka päev ei tundunud lootustandev: putukasumin võttis isegi kivi all pea aurama ja hirmsal kombel valutama. Nii tuligi Tal kivi all õhtut ja toda Suure Tamme varju oodata, mis päeva venides tasahilju kuumaks köetud rahnule peatuma pidi jääma ning seeläbi taas liikumise võimalikuks tegi.
Seekord olid Tema mõtted taaskord päev läbi Nende ümber keerelnud.
Ettevaatlikult ümber kivi piiludes tegi koll kindlaks, kas õhk on Neist puhas -- oma kodu asukoht tuli hoida kiivalt saladuses -- ning puges siis küüniste ja tokerja karva kahisedes kivi alt välja. Ta nuusutas õhku. Öö lõhn hakkas vaikselt välu servadesse kogunema ja see tegi talle sedavõrd heameelt, et ta paar kohmakat tantsusammu tegi ja lagendikul uinakut teinud kitse pakku ajas.
Tuli minema hakata -- veri kutsus. Koll polnud üldse kerge olla. Lisaks kohutavale päikesele tuli arvestada ka mitmete ohtudega -- näiteks Nende kombega Tema kivide ümber pihlakaid istutada. Säärasest nõiatembust ei saanud mitte keegi, keda ta teadis ei üle ega ümbert. Tuli uus kaitsev kivi otsida, või keegi tema kivi alt välja ajada. Isegi Vana Roheline oli pidanud oma Hiiurahnu alt välja pugema, kui Nemad selle ära rüvetasid.
Sääraste mornide mõtetega jõudiski Ta hämara saabudes kohale. Vargsi eemalt jälgides, kuidas Nemad oma kodade ees omi väikesi asju ajades voorisid, liibus olend krobelise puutüve vastu. Tuttav lillakas vine oli veelgi sügavam kui eelmisel õhtul. Veri -- varasemal ajal olid nad talle pelgalt anumad olnud, nüüd juba ammu mitte. Sidumissõnad, Valusõnad, Tõrjemärgid. Nii juhtub, kui ohjad käest lased. Aga need siin on Uued, nad ei tea midagi, see on meeldivalt värskendav kogemus. Küll nad kunagi õpivad, kuid seni on vähemasti hea.
Oot, sealt tulebki üks! Vaikselt, vilistades, otse minu peale. Sulan varjuga ühte, natuke vasakule. Nii, läheb mööda, kohe virutan, ei, veel mitte. Nüüd!
...
Veri. Hea, et mees külast eemale jooksis. Nüüd on aega jälitada. Kuidas nad küll ei mõista, et nende jäljed auravad jahedas metsas nagu kutsuvad virvatulukesed soodel varanduseotsijaid.
Ta läks eksimatult, aeg ajalt peatudes ning maha tilkunud verd kokku lakkudes. Öö karge lõhn, nahkhiir pea kohal, tähed. Siis nägi Ta oma sihtmärki. Mees oli ilmselgelt saatusele alistunud. Ta oli toetanud end vastu puud, silmad pungis, suu pooleldi avatud, küüned kramplikult samblas sasimas. Koll ajas end sirgu, hingas sisse hirmu, mis lillaka vinena kõikjal puu ümber lehvis. Veel, veel! Ta kummardus lähemale, ning ahmis seda ka suhu, pikad kollased kihvad mõne vaksa kaugusel. Väike urin ning ta näkku lõi pahvak veelgi maistsvamat. Süües kasvab isu, küüntega rebides tuleb täiesti sinist hirmu, teadis ta. Ning kui hambad rindu lüüa, võib lisaks verele imeda ka helesinist surmahirmu. Peagi jäi Ta ainsaks elavaks hingeks lagendikul. Öö lehvis Ta ümber kõigis oma värvides, einest kannustatuna oli tegutsemistahe tagasi, mõtles koll endamisi.
Ta tantsis kastel, lendas mõttes koos öökulliga üle kuuskede, uuris allikast peegelduvat kuud, sügas nõlval kasvavat kännujuurikat ning vaatas sipelgate öist askeldamist. Hommiku saabudes seadis Ta taas oma sammud Udukivi poole.
***
Päikesetõus muutis lagendiku Tema peas ähmaseks ning virvendavaks roheluse virvarriks.
Kolli lugu
Päikesetõus muutis lagendiku Tema peas ähmaseks ning virvendavaks roheluse virvarriks. Jälle oli aeg otsida pelgupaik päeva surmava haarde eest. Mõttes päikest kirudes tuli kollil taas Udurahnu alla roomata. Sompus ilmaga oleks saanud ju vähemasti puude varjus või hoopis teeäärse puhmastiku taga Nendeni hiilida et seal oma isu pisutki leevendada.
Ka päev ei tundunud lootustandev: putukasumin võttis isegi kivi all pea aurama ja hirmsal kombel valutama. Nii tuligi Tal kivi all õhtut ja toda Suure Tamme varju oodata, mis päeva venides tasahilju kuumaks köetud rahnule peatuma pidi jääma ning seeläbi taas liikumise võimalikuks tegi.
Seekord olid Tema mõtted taaskord päev läbi Nende ümber keerelnud.
Ettevaatlikult ümber kivi piiludes tegi koll kindlaks, kas õhk on Neist puhas -- oma kodu asukoht tuli hoida kiivalt saladuses -- ning puges siis küüniste ja tokerja karva kahisedes kivi alt välja. Ta nuusutas õhku. Öö lõhn hakkas vaikselt välu servadesse kogunema ja see tegi talle sedavõrd heameelt, et ta paar kohmakat tantsusammu tegi ja lagendikul uinakut teinud kitse pakku ajas.
Tuli minema hakata -- veri kutsus. Koll polnud üldse kerge olla. Lisaks kohutavale päikesele tuli arvestada ka mitmete ohtudega -- näiteks Nende kombega Tema kivide ümber pihlakaid istutada. Säärasest nõiatembust ei saanud mitte keegi, keda ta teadis ei üle ega ümbert. Tuli uus kaitsev kivi otsida, või keegi tema kivi alt välja ajada. Isegi Vana Roheline oli pidanud oma Hiiurahnu alt välja pugema, kui Nemad selle ära rüvetasid.
Sääraste mornide mõtetega jõudiski Ta hämara saabudes kohale. Vargsi eemalt jälgides, kuidas Nemad oma kodade ees omi väikesi asju ajades voorisid, liibus olend krobelise puutüve vastu. Tuttav lillakas vine oli veelgi sügavam kui eelmisel õhtul. Veri -- varasemal ajal olid nad talle pelgalt anumad olnud, nüüd juba ammu mitte. Sidumissõnad, Valusõnad, Tõrjemärgid. Nii juhtub, kui ohjad käest lased. Aga need siin on Uued, nad ei tea midagi, see on meeldivalt värskendav kogemus. Küll nad kunagi õpivad, kuid seni on vähemasti hea.
Oot, sealt tulebki üks! Vaikselt, vilistades, otse minu peale. Sulan varjuga ühte, natuke vasakule. Nii, läheb mööda, kohe virutan, ei, veel mitte. Nüüd!
...
Veri. Hea, et mees külast eemale jooksis. Nüüd on aega jälitada. Kuidas nad küll ei mõista, et nende jäljed auravad jahedas metsas nagu kutsuvad virvatulukesed soodel varanduseotsijaid.
Ta läks eksimatult, aeg ajalt peatudes ning maha tilkunud verd kokku lakkudes. Öö karge lõhn, nahkhiir pea kohal, tähed. Siis nägi Ta oma sihtmärki. Mees oli ilmselgelt saatusele alistunud. Ta oli toetanud end vastu puud, silmad pungis, suu pooleldi avatud, küüned kramplikult samblas sasimas. Koll ajas end sirgu, hingas sisse hirmu, mis lillaka vinena kõikjal puu ümber lehvis. Veel, veel! Ta kummardus lähemale, ning ahmis seda ka suhu, pikad kollased kihvad mõne vaksa kaugusel. Väike urin ning ta näkku lõi pahvak veelgi maistsvamat. Süües kasvab isu, küüntega rebides tuleb täiesti sinist hirmu, teadis ta. Ning kui hambad rindu lüüa, võib lisaks verele imeda ka helesinist surmahirmu. Peagi jäi Ta ainsaks elavaks hingeks lagendikul. Öö lehvis Ta ümber kõigis oma värvides, einest kannustatuna oli tegutsemistahe tagasi, mõtles koll endamisi.
Ta tantsis kastel, lendas mõttes koos öökulliga üle kuuskede, uuris allikast peegelduvat kuud, sügas nõlval kasvavat kännujuurikat ning vaatas sipelgate öist askeldamist. Hommiku saabudes seadis Ta taas oma sammud Udukivi poole.
***
Päikesetõus muutis lagendiku Tema peas ähmaseks ning virvendavaks roheluse virvarriks.
