Rapiiri servad olid harilikult teravad. Lõikeserv ja nö falso serv. (tihti oli sealt teritatud ainult 20-30 cm tipu pooslest otsast)
Kuna rapiiri kasutusele võtmisel oli oma osa ka tulirelval siis alustan sellest. Tulirelva tulekut üritati alguses kompenseerida turvistega - kuna aga puudus piisav tehnoloogia valmistamaks turvist mis oleks jalaväelase poolt (või üldse) kantav ning samas kaitseks siis loobuti turvistest pea üldse. Kasutusse jäid kiivrid ning mõningatel juhtudel ka haubergid (rinna/selja plaat).
Teine põhjus oli tehnoloogia areng. Vajalik metallurgia oli olemas juba varem ja ka vajaliku termikaga saanuks meistrid hakkama ent siiski laiemalt kättesaadavamaks ja odavamaks muutus rapiir seoses suurtöökodade tekkega.
Kolmas faktor oli (üllatus, üllatus) mood - mood muutus peenemaks ja rafineeritumaks, kadusid rasked keskaegsed rüüd ning samuti muutus ebamugavaks (ja matslikuks) kanda rasket mõõka. (Tegelikkuses mõjutasid tollal relvastus ja mood teineteist vastastikku.)
Seega kasutati rapiiri keskkonnas kus valdav osa võitlusi mõõgaga peeti turvistamata ja üsna kergelt rõivastatult. Lõiketera kasutati võrdselt torkega. Lõige on turvistamata võtluses ÄÄRMISELT ohtlik. See on situatsioon kus pelgalt puudutus on haavav või isegi surmav (noavõitlejad teavad millest räägin). Kõik ülejäänud võiksid mõelda sellele, et läbilõigatud lihased ei tööta enam ning läbilõigatud närvid halvavad terveid kehapiirkondi. (ning selles valguses oma arusaamad ohtlikest vigastustest ümber mõelda).
Kes ikka veel arvab et lõikerelvad pole ohtlikud võib vaadata järgmisi pilte - ETTEVAATUST!!! MITTE NÕRGANÄRVILISTELE - (Pildid pärast reaalset noavõitlust kiirabis, kõik haavad on lõikehaavad.)
Niipalju kui mina ajaloolise vehklemisega (16-19 saj.) kokku olen puutunud, käsitlevad pea kõik autorid lõiget (mitte lööki vaid lõiget - ei tohi segi ajada) võrdselt torkega.
Kuna polnud vajadust rasket rauda läbi raiuda siis loobuti väga kiirelt suurtest ja kohmakatest teradest mille distantsiline eelis oli minimaalne. Kuigi nendega võis kõvem mees hobuse pooleks raiuda ei olnud tal mingeid šansse kiire ja duellides ning lugematutes recontre'des karastunud vehkleja vastu.
Larbis peaks rapiiri käsitlema nagu iga teist larbimõõka - tuleb võrdselt kasutada lööke ja torkeid ning vajadusel parreerida, kas kahe käega või võimalikult käepideme lähedalt.
Vanakarul ja UL'il on õigus kuna tehnoloogia tõttu ei ole ei massis ega aerodünaamikas olulist vahet siis tekib situatsioon kus kahekäeline mõõk kaotab oma puudused ja rapiir oma eelised.
Võitlus nende kahe vahel on nagu iga kahe larbimõõga vahel - suhteliselt tasavägine. See kes veidigi parem võitleja on või kellel veab, võidab.