Sellised lepingud on paraku seaduse ees kehtetud - süüdi jääbi ikka ja alati vigastuse tekitaja ning kaudselt ürituse korraldaja.
Saab alla kirjutada ainult lepingule et "oldi teadlik ohtudest" - et pärast ei saaks öelda ma ei teadnud.
Küsimus on kas seda realsimi alati vaja on. Võib korraldada (ja on korraldatud) mänge kus ohutusnõuded on leebemad. Samas keskmisel mängul peaks igalühel võimalus olema.
See ongi rollimängu võlu, et soovi korral saab ka õbluke tütarlaps kanglaslikku võitlejat mängida (asi mida ta päriselus kohe kindlasti pole). Minnes väga "realistlikuks" kaotame osa rollimängust (endast erineva tegelase kehastamisest) surudes inimesed nendesse füüsilistesse raamidesse milles nad niigi päevast päeva on.
Kui aga tegelane peaks arg olema ja mängija ikkagi karjudes vastasele peale jookseb, siis on tegu kesise näitlemisoskusega ja seda ei paranda üldjuhul ka reeglid.