vibu...

[Üksik Rajaleidja]

Käisin siis linnapeal. Kõik muu sain kätte, aga kui klaasriiet küsisin, siis tehti ainult lolli nägu... Googeldasin ka natuke ja klaasriidest oli juttu ainult autode tuuning foorumites. Et kust seda saaks osta? Käisin Decoras, värvi poodides ja Bauhofis. Elan viljandis.
Ja juhul kui seda kuskilt ei leia, siis kas saab äkki midagi muud ka kasutada? Decoras nägin näiteks mingit kasvuhoonetaimde katmiseks kile- riide vahepealset asja?

[Bernard]

Mina pole klaasriiet viimasel ajal müügil näinud - enda tarbeks tellin klaasriide välismaalt (EI ma EI VIITSI hakata kellelegi siin kontakte otsima või tellima - tehke natuke ise kaa tööd).

Kui klaasriiet ei leia, osta siidi. Kui siidi ei leia, osta tugevat linast, kui linast ei leia, osta villast, kui villast ei leia, osta puuvillast.

***

Klaasriiet kasutatakse ka mudelite ehituses (mudellennundus nt.). Tartus on Joalate perekonnapea minu teada kõva mudelite meisterdaja, kes ka fiibriga mässanud on. Siin foorumis on tema kasutajanimi Issi - võid proovida talle PS'i saata ja viisakas vormis oma mure ära rääkida.

Kui tal viitsimist või võimalust siis saab tema _võibolla_ sind aidata.

[Irve]

Mina nägin klaasriiet viimati Saku metsas koristustalgutel

Lihtsalt pidin mainima..

[Üksik Rajaleidja]

Olgu, tänud.

// Klaasriiet leidub Automoto poes. 40.- väike pakk. Viljandis Valuoja pst 13a.

[bricrius]

Mul oleks ka paar küsimust millest siin teemas juttu ei ole olnud, et kas vahtrast saab ka mingi normaalse vibu mis ei jää kiirelt nõrgaks ja laseks ka umbes 50 meetrit? Ja siis see et kas mänd sobib ka vibu tegemiseks ma mõtlen just neid männilaudu mul neid suur virn kuuris. Need ligi 3 aastat seal juba seisnud peaksid kuivad olema. Ja kas ehitusnöörist(teate küll see punase valgega nailon nöör) saaks hea vibunööri ka või oleks mõtekas mingit korralikku nailonit osta?
Hetkel kõik.

[celecirion]

Ei tea, et vahtrast head vibu saaks - aga proovi.
Männilauast sa kindlasti head vibu ei saa - mänd ei ole painduv ja ta on suhteliselt hõre puu - läheb kergesti katki. Eriti lauast lõigatud.
Nailonöör enamjaolt venib järgi kahjuks, sama teevad paljud kapronnöörid , millega ma proovinud olen.

[bricrius]

Nonii ma tegin umbes 1.80m vahtrast vibu väga kaugel ei lase noolt, aga see nool oli mingi enamvähem sirge puutoigas. Peale seda tegin lihtsalt mingi 1.20m shortbow tegin seda nii, et ma võtsin prussi tüki, tegin käepideme ja panin kaks vahtra juppi sinna peale kiirliimi ja toruteibiga enne panin toruteipi ja siis liimi ja siis kaared ja uuesti toruteipi, et saaks pärast suuremad või paremad asemele panna siis ei pea jälle käepidemega uuesti jamama see lasi ikka päris korralikult kuigi oli palju väiksem kui eelmine. Aga see suurus vist ei loe niipalju ka.
Igatahes nöörina kasutasin ma mingit väga kiulist ja sellist hargnevad aga vastupidavat nööri, sellele nöörile tulevad sellised suures karvapallid vahepeal peale kui veidi kasutada. Nöör ise on vist see heinaplli sidumis nöör. igatahes ma mõõtsin sammudes ära ja viimase kaadervärgiga tuli oma 25 sammu otse lastes ja kaarega tuli miskit 35. Aga öelge mis lehtpuidust veel saaks hea vibu teha või kasvõi okaspuidust ja mitte saarest. sest see pidavat looduskaitse all olema.
Oeh küll tuli pikk tekst.

[Bernard]

Ma ei saa aru mis teil noortel paju vastu on.

Paju on väga tegus puit esimeste vibude tegemiseks. Nii mõnigi minu pajuvibudest on lõdvalt selle 50 meetrit mida sa soovid, välja lasnud. Paju on odav (loe. tasuta) sest kasvab võsa kujul veekogude läheduses. Alustuseks piisabki ühest sirgest randmejämedusest pajuoksast, mida vibuks voolida.

Proovima võid kohe hakata - korja hunnik pajuritvu, need mis katki kuivavad viska minema - raha ju ei maksa. Aga parem on võtta maha talvel, kui mahlad puust väljas.

[Tamerlan]

Toetus Bernardile. Paju on hea asi. Ise eelistan tavaliselt sarapuud, kuna see on toorena kergesti töödeldav ja kasvab suht pikaks ja sirgeks, samas ka peeneks. Aga paju on tõesti hea, ise voolin tavaliselt toorelt ja panen siis kuivama. Kui olen kuskil väliharjutusel või lihtsalt rahvaga looduses, voolin vibu ja kuivatan tulel näiteks. Tulega annab vibul ka pisut kuju muuta, kui on vaja, painutada teda ühes või teises suunas, aga ise olen seda kasutanud pigem noolepuude õgvendamiseks.

Talvel maha võtmist mina jällegi ei soovita, tuginedes omale kogemusele. Kuidagi kergemini kipub pragunema ja killunema ja igasugune temperatuuri järsk muutus ei mõju kah just hästi. Voolimiseks peab puu aga olema soe.

Minu pajust voolitud vibu tuli sedavõrd hea ja nägus, et korraliku (isetehtud) noolega lasin kergesti 100-120 meetri kaugusele - mõistagi mitte boffernoolega. Kui keegi mäletab, siis Uue Ilma Alatskivi mängul tegin sellega vibutiiru ja lasin rahval mänguraha eest kätt proovida.

Huvitav on seegi, et tänapäeva noorpõlvel on käelised oskused kuidagi madalal tasemel. Omal ajal sai lihtsalt võsaserva mindud, oks lõigatud ja vibuks tõmmatud, voolimine oli harv nagu kuuvarjutus. Ja sellise madalakvaliteedilise piuksuvibuga polnud muretki, et 70-80 meetrit välja ei laseks.

Ja vibunöörist - isegi ühepuuvibuga võib vabalt päev otsa ringi käia, nöör peal, ei juhtu temaga suurt midagi. ja kui juhtub, saab alati uue vibu teha. Asjad on mõeldud ju kasutamiseks, kas pole? Kas vibu saab kasutada, kui nöör maas? Ega vist. Kui näiteks olla mängul valvemeeskonnas vibuga, siis peab ju nöör peal olema, võib-olla mitu tundi järjest ja kui vibu sellest tuksi läheb, siis polnudki suurem asi. Aga vibunöörina sobib kasutada ruloo/kardina kerimise nööri, see on selline hea ja mitte eriti veniv.

Ja ma pean lisama, et kõiki eelnevaid postitusi ma läbi ei lugenud, lehekülgi oli liiga palju. Ma ise kaldun arvama, et ühepuuvibu on algajaile parim variant. See hööveldamine-kleepimine on rohkem selline kunskopp-värk ja palju kergem tuksi minema. Kui läheb ühepuuvibu nahka, võtad lihtsalt uue puu.

Mina võtan noa, lähen metsa ja tulen vibuga tagasi. Kleepimise-hööveldamisega aga...

Ma ei teagi, mida selle kleebitud vibuga taotletakse? Ajastutruudust ilmselt mitte, sest vanastigi tehti Euroopas vibusid keppidest ja stepirahvaste vibu... No seda meest tahaks tõega näha, kes selle Eestimaal valmis on teinud. Sest neid pole siiani just palju.

[Bernard]

Vat just (kui juba heietamiseks läks) - tavaline vibutegu võttis nooremast peast (loe. teievanuselt) aega 5-10 minutit. Otsisid sobiva kaika, natuke noaga nüsisid, tõmbasid nööri peale ja lasid. Kui katki läks, tegid uue (mõni ei läinudki katki ja lasi hea mitu aastat, enne kui kuhugi unustusehõlma kadus).

Esialgu pole mõtet liiga anaalseks minna - elu pakub selleks hiljem ise piisavalt võimalusi.

[Üksik Rajaleidja]

Mind lihtsalt huvitab, et kui Te 'vanadel- headel aegadel' metsas kohe vibu valmis voolisite, kas see siis natuke seistes praguliseks või isegi katki ei löönud? (kuivades mõtlen).

[Teemon]

kui l2ks katki, tegid uue. lihtne

[Bernard]

Mõnikord läks, mõnikord ei läinud. Keda kottis. Kui läks - nagu Teemon ütles - tegid uue.

[Tamerlan]

Praguliseks kuivamine pole minu jaoks kunagi probleem olnud, pigemini on probleemiks näitseks sarapuu juures spiraalselt või muidu kõveralt kasvanud süü. Kui puidu süü jooksmist valesti määrata ja lõigata vibu välja, võib see peatselt propelleriks kuivada, ehk siis õlad tõmbuvad teine teisele poole kiiva. Pajuga tuleb seda harvemini ette.

Nõndaks - võtsin praegu ette oma viimase vibutooriku, mille lõikasin juba viis aastat tagasi ja mida pole veel lõplikult vibuks teinud. Tehtud on voolimine õlgadele, siseküljed on lihvitud, teha on vaja vibule nöör, otsad ja korralik käepide. Viimistlemine, sõnaga. Mingeid pragusid ei märka igatahes, kuigi aastakese vedeles voodi all, paar aastat erinevates sahvrites-hoidlates.

Puu jämedus oli 4 cm, nagu mainitud, voolisin toorelt, kasutades vaid Glocki tääki, klaasikilde ja liivapaberit. Voolimise juures ei maksa lootma jääda pealtnäha sümmeetrilisele lõikamisele, toorikut on tarvis pidevalt painutada, et näha, kuidas õlgade jõud jaotub ja vastavalt siis ka voolimisega jätkata. Kui enam-vähem piisav painduvus on saavutatud, tuleb asuda klaasikilluga kraapimise kallale ja samuti veenduda aeg-ajalt, kas vibu paindub ühtlaselt. Selleks võib kasutada põlve ja käsi, või siis kahte pinki, mille peale õlgu toetada ja siis keskelt suruda.

Voolin ma selliselt, et vibu õlgade väliskülg (vist öeldasse ka selg) on lihtsalt kooritud ja kergelt lihvitud puu. Õlgade lõikamisega liigun üsna kiiresti üle säsi (käesoleval toorikul u 10-15 cm käepideme otsast) ja õlad on suhteliselt õhukesed. Töövõte on selline, et toetan kaika otsa vastu maad, teise otsa vastu kõhtu ja tõmban noaga kahe käega (nagu palki koorides). Pärast esimest 20 min on selge, mida juurde vaja läheb (kindad, pehmendus kõhule jne), aga saab ka ilma.

Arvestada tuleb sellega, et mõõtes õlgade pikkusi ja käepideme asukohta, peab alumine õlg õige pisut lühem tulema, et nool saaks joosta kaare keskelt. Käepideme osa lõigun tavaliselt ergonoomilisemalt õhemaks - noh, nii umbes, et käepideme õhukesus jääks risti õlgade õhukesusega (oli kenasti segane, eks?). Otste kujundamine on selline isikliku maitse küsimus, ise eelistan sälke kahel pool õlga, et võimalikult vähe puud vigastada, sälgud olgu lõigatud selliselt, et järgivad vinnastatud vibu nööri suunda. Sälkude alt mähin kenasti nööri paar cm ja ots ongi valmis. Samuti mähin nööri ümber käepideme.

Targutasin nüüd pisut ja teen seda ka edaspidi. Aga minu arvates on nuga, klaasikild jms käepärane kraam kõige tõhusam. Sest see on lihtne (kui käed just valest kohast välja ei kasva) ja isegi minu esimese voolitud pajuvibu puhul väga kiire meetod. Isiklikult ei kavatse iialgi hakata tegelema selle kleepimise-lihvimisega, sest seal on asjade tuksiminek lihtsam, mõju suurem, kulud suuremad, materjali defektid raskemad avastada ja nii üha edasi. Pealegi on selleks vaja omaette tööpindu, riistu, imenimedega liime, värve ja klaasriiet, noh, tagasi ikka juurte juurde, sõbrad vibulased!

Kui tahta tõesti head vibu, siis on mõistlik lasta see teha professionaalidel ja maksta neile raha selle eest. Uskuge mind, see tuleb ikka lihtsam ja odavam. Midagi epohhiloovat ei suudeta ise selles vallas enne aastaid praktiseerimist küll korda saata.

[Bernard]

Eriti oluline oli Huki viimane lõik. Ärge tahtke endale ise supervibu teha. Ise tehakse vibusid vibutegemise rõõmust või totaalsel rahapuudusel - mitte selleks, et head laskeriista saada. Hea laskeriista eest tuleb maksta head raha.

Kui aga on soovi, tõsiselt vibutegemist õppida, siis on kõige kasulikum ennast mõne meistri juurde tööle munserdada. Eestis näiteks Falcosse (kui olete nõus väikese tasuga ja teete tublilt tööd siis küll nad nõus on).