Minu kogemused (praegu 4. leivategu).
Juuretise sain sõprade käest, lausa kahe käest korraga ja segasin siis kokku. Kärab korralikult, tainas kerkib lausa 100% juurde, võrreldavalt pärmitainaga. Elab külmkapis klaaspurgikeses, mille kaant kõvasti kinni ei keera. Lõhnab nagu peab, st. hapupiima järele.
Kasutan , töötab väga hästi. Ostsin suurimad keeksivormid, mida Tartu Kaubamajast leida õnnestus ja praegu on poole pealt ääreni täis kerkinud kaks vormi (kogused samad, mis temal). Vorme tasub kindlasti määrida tema kombel või, mitte õliga, sest viimasel juhul kipub ikkagi külge võtma (miks, pole aimugi). Ainuke asi, millest ma videos aru ei saa, on see, miks ta laseb juuretisel öö läbi mullitada ühes nõus, aga tainast teeb hoopis teises ja siis valab neid kokku. Mul mullitab ta öösel suures savikausis ja suurema jao jahu valan hommikul sinna otsa ja segan tainaks. Aga kui inimesele meeldib nõusid pesta, mis siis ikka.
Bernard hoiatab ülal roostevaba metalli kasutamise eest - aga too tädi segab tainast lausa metallpotis. Jälle ei oska kommenteerida. Samas, minul kerkib ikka kõvasti rohkem kui temal
Rukki täisterajahu ostan Tartu Turuhoone taga otsas olevalt tädilt 12 kr. kilo.
Leiba teen sellessamas ahjus, millega tuba kütan. Tainas kerkib ahju otsas, kus on eelmisest päevast soe, ca. 5 h. Ostsin kokku 4 vormi ja praegu panin kahele, milles tainas on, kaks teist tagurpidi kaaneks peale ning neile omakorda rätiku ja paksu kampsuni. Kui panna kohe rätik, võib juhtuda, et kerkib rätikuni ja määrib selle ära. Üldiselt piisab, kui pind, millele vormid asetada, käega katsudes soe tundub. Tsellofaani kasutamist vormide katmiseks kerkimise ajal nagu pean perverssuseks.
Üldiselt tasub teha nii suured pätsid kui vormi mahub, sest mida raskem päts, seda kergemini kukub ta pärast vormist välja.
Pärast siibri sulgemist läheb minu ahjul 220 kraadini jahtumiseks 1,5-2 h. Kütmisest jäänud süsi ega tuhka enne leiva ahju panekut välja ei viska. Ahju temperatuuri mõõdan . See on üleüldse üks lahe asjapuu.
Ahjus on leib tund aega, mille jooksul ilmselt ahi jahtub sarnase kõvera järgi, mida tädi oma videos kirjeldab. Igatahes ei tasu temperatuuri reguleerimisse küpsemise ajal nii väga tõsiselt suhtuda - see ju puhas elektriahju teema. Saadi vanasti ilma hakkama, saadakse nüüdki. Kui varem keerasin küpsemise ajal poole pealt vormidel otsad ümber, siis seekord jätsin keeramata ja mitte mingit vahet kummalgi pätsi otsal ei ole. Ilmselt ei ole see oluline. Võimalik ka, et koldetäis schamotti hoiab ühtlasemat soojust, kui praeahi.
Valmis leiva maitse on meeldivalt hapukas, mida poest ei leia ja koorik krõbe. Ära sai söödud ka esimene katsetus, mis nätskeks jäi. Olen katse mõttes ka lisanud soola erinevates kogustes, praegu läheb esimene leib ahju, kus soola ei ole, kuid on köömned. Köömneid ostsin ja olen rahul. Lõppude lõpuks võib soola ju igaüks leiva peale juurde panna. Koostises niisiis ainult jahu + vesi + juuretis + maitseained või terakesed.
Tegemist on lihtsa tööga, millega saab hakkama igaüks, kes enam-vähem rahuldavalt kartuleid praadida suudab. Jätku leiba!