Tervitused külastajatele!

[Crata]

Tüdruk kuulab kääbiku jutu ära ja selle tulemusena näeb veel rohkem segaduses välja kui enne, siis aga märkab ta rääkivat lindu ja ta kulm tõmbub kortsu ning mõtted näivad kihutavat tormilise kiirusega. Järsku hüppab ta pingilt maha, astub Misha ette, kummardub pisut poisi süles oleva ja nüüd püsti seisva kassi poole ja küsib Percylt tõsiselt: "Miks sina minuga kunagi ei räägi?" ning vaatab uuesti Mustsule nime kandvat ronka natuke pettunud pilguga.

Percy ei tee esialgu juurde lisandunud seltskonnast suuremat välja, kui piilub neid natuke (juba tavapäraselt) ühe silmaga. Kui aga ronk niivõrd tema lähedale lendab ja seal patseerima asub nagu see oleks tema koht, tõstab Percy pead ja kogu tema seni rahulik lebotav hoiak on kui käega pühitud. Ta tõuseb tasakesi püsti, sirutab pisut, silmis säramas jahikihk. Ohoo, tundub, et siin läheb päris huvitavaks.. Ent siis avab ronk oma noka ning räägib päris inimkeeli. Percy jääb teda hetkeks nõutult jälgima ning näib kaaluvat juhtunu tähendust, kuid tema seljakumerust ja üldist olekut vaadates tundub olevat otsustanud, et Liha on liha. Ta astub pisikese sammu ja alustab hüpet.. kui järsku seisab tüdruk ta ees ja ta peab pidurdama (lüües seejuures küüned Misha põlve) Mida sa teed, tüdruk!? Kas sa ei näinud siis liha! Alati peavad need inimesed kõik asjad ära rikkuma! Percy ei ole asjade sellise käiguga üldse rahul ning seda on ka tema saba järskudest jõnksudest väga selgelt võimalik aru saada. Kui ma sinuga rääkida tahaks, oleks ma seda ammu teinud. Loe mu sabast, mida ma hetkel sulle ütleks, mõtleb Percy ärritunult ning jälgib ära lendavat ronka näljase pilguga.

[Teemon]

test

[Teemon]

test2

[Ghostwizard]

Ronk tõuseb õhku ja lendleb kõrtsitoa all ringi, igastahes jääb talle silma kass ja justkui kassi narritamiseks lendab ta kähku kassi eest läbi ja maandub ühel kõrgemal riiulil. Poolhaldjas jäi aga hetkeks Misha kummalise kõnepruugi üle mõtlema, püüdes samas aru saada osadest tundmatutest sõnadest nagu nt. geroi ja savsem. Ta on seda keelt vist varemgi kuulnud, kuid ei sa öelda, et ta seda õppinud oleks. Igastahes jõuame tema kõrvu ka natuke sosinast, ta saab aru, et see on suunatud tema isikule ja ta ütleb omaltpoolt: "Kui teid huvitab minu isik, siis võite seda minult otse küsida."

[Die]

Vot selles asi ongi, et kui ma oma hundu siin üksi miskit otsima saadan, siis tekib rahval miskipärast paanika. Teevad veel talle liiga - no leidub selliseid kurjameid.

Mees kaob. Pansy vaatab kaevu poole. Aga ÄÄÄÄMBER?! Kääbik ohkab raskelt. Oh jah... ei ole kerge see paladiini elu. Konda aga mööda võõraid maid, tee head ja looda, et kohalik rahvas ka näpuotsavõrra tänulik on...

Ta vaatab hundile otsa. Jajah. Ma hangin sulle miskit joodavat. Ainult ma ei vastuta täna, MIS see on.

Ta jalutab uuesti kõrtsi ukse juurde, lipsab sisse, kõnnib kiirelt ja kellelegi tähelepanu pööramata läbi ruumi, kaob kuhugi tahakambrisse, kust kostub tükk aega kolinat, ning ukse vahelt tuprub tolmupilvi, saabub siis tagasi võidukalt ja tolmusena, hoides ühes peos lapikut pudelit, ja teises loppi löödud plekk-kaussi, ning kaob välja.

Seal laotab ta kausi hundi nina ette, maadleb tükk aega pudeli korgiga, ning kui see mõigata ei taha, virutab pistodaga kaela pihta. See mõikab. Ta nuusutab ollust. Õunavein. Ja kallab selle kaussi hundi nina ette.

Niih. Joo aga. Kulub sulle ära kogu selle reisu peale.

[Shadow]

Kuna Lana otsa päris mitu silmapaari korraga vaatab, vastab ta kõigile järjest ja enam-vähem ühe lausega, et igaüks endale sobiva osa vastusest välja nopiks: "Lihtsalt teeline. Prints? Ei usu, siis oleks ihukaitse ees ja taga. Ja kirvest puutun alles siis, kui ta mind oma nõusolekuga austab. Ei inimesele ega loomale meeldi, kui iga vastutulija neid näperdama tikub... paladinidele... vaat ei oska öelda," lõpetab ta delikaatselt kääbikut pilguga ukseni saates.

[Aweron]

Lana sõnade peale hakkab kirves aktiivselt krigisema, Misha kuulab relva natuke, nügib siis viimast õrnalt ja irvitab laialt: "On skazal, et kui sa ütled, mis su mõõgal täna õhtul v plane, siis võid teda sügada küll nemnoshka. Shutid nuh" Pöördudes siis poolhaldja poole, mõõdab viimast pikalt pilguga, sügab oma olematut habet, pärides "Nu patsan, govari siis, kes oled, otkuda tuled? Ded mul vsegda govarilm "Kui ilusat meest videsh, i on ne drug, kohe po mordu, ili vsje devushki tema juurde begut" Misha naeratab laialt ja sõbralikult. Tundub, nagu oleks tema esialgne suur mure Geroiks saamise pärast hetkel ununenud.

[Florian]

[Ghostwizard]

"Cairdan on mu nimi, Cairdan Shadewell. Mu kaaslase nime te juba teate. Olen ametilt õpetlane ja endine diplomaat, seda viimast olin ma küll vaid mõnda aega. See amet ei sobinud mulle eriti." lausub poolhaldjas rahulikult. Lehte pöörates jätkab ta: Ja ilus? Kuidas kellegile. Eks minu päritolul ole omad head ja halvad küljed. Ja vabandust kui ma nüüd valesti oletan, aga te vist kardate et napsan teie eest kõik neiud ära. Seda te küll kartma ei pea, mul ei ole hetkel erilist soovi mõne kohaliku neiuga suhet alustada, ega ka lähiajal mitte. Nii, et minupoolest võite nad kõik endale saada.

[Attila]

Maksukoguja maalib. Keel suust väljas on ta kusagilt oma kotisügavustest leidnud veidi värvi ning kõrtsinurgast saadud puuplaadile tõmbab ta nüüd erilise hoolikusega tähti. Järsku märkab ta kedagi enda poole lehvitamas. Mingi ettekujutus tal oma alustatavast ametist küll on ja seega vastab ta poolhaldjale, kes oma nimeks Cairdan ütles:
"Õõlu oon meeil ootsas aaga võõin paakkuda veeini, kaangemat jaa veeel neei huuvitavaid eelamusi siiin. Gaaranteerin teeile lõõbusa õõhtu seeoses viimastega."
Käsi maalib salaja tahvlit edasi.

[Duke]

ÕLUT! kostab ukselt kannatamatu möire ja põrandalaudade nagisedes astub kõrtsi päkapikk, haamer õlal.

Ta on päkapiku kohta võrdlemisi suurt kasvu, sellest hoolimata on pikkuse ja laiuse vahekord ilmselt tavapärane. Tumepruun patsi punutud habe, kus sees terasem silm võib märgata piisavalt halle karvu, ulatub tulijale vöökohani. Seljas on tal nahast neetidega vest, ilmselt pigem kaitse kui silmailu eesmärgil valmistatud, selle all lihtne linane särk, mis kunagi on ehk valge olnud, nüüd aga pigem pruunikashalli poole kaldub. Püksid on samast materjalist, ent rändurile sobivamat tumepruuni tooni.

Mõne hetke piiluvad vilkad tumehallid silmad kortsus kulmude alt kõrtsis ringi, otsides isikuid, kes tema suunas õllekappa toimetaksid. Veendudes, et neid ei leidu, mõmiseb teeline kurjakuulutavalt ja astub edasi, rautatud saapad põrandale suuri mudaseid jälgi jätmas.

Kõndimise pealt asetab teeline hõbedaselt läikiva varre ja poolläbipaistvast punasest kristallist peaga kolesuure sõjahaamri Misha relva kõrvale ja astub kindlameelse pilguga maaliva Maksukoguja poole, võtnud sihikule joogikandiku.

Üsna ühemõttelise Attäh saatel haarabki ta alusest ja pöörab pilgu tagasi relvade suunas. Too tapper nägi välja, nagu oleks selle omanikuga paras juttu puhuda.

[Attila]

Maksukoguja tõstab pea oma töö pealt. Vaatab päkapikku, kehitab õlgu ja joonistab edasi. Nood joogid kandiku peal olidki ju peamiselt reklaamiks. Surin peas andis märku, et kokteilid mis valmis segatud said olid tõeliselt head. Ja kanged. Ta ise oli neid ainult vilksamisi maitsnud. Praegugi kippusid laulud suule. Õllekeldri luuk oli kenasti mehe enda selja taga. Ajaaa. Maksukoguja sukeldub alla, rassib, tõstab 4 tünni luugi alla, ning siis tarib nad ähkides üles. Taas tuli mängu taskurätt mis oma bakterikolooniaid laubahigiga toitis. Maksukoguja lükkab luugi kinni ja pöördub uuesti oma puuplaadi kohale.

[Duke]

Päkapikk jõuab vaid paar sammu astuda, kui talle äkitselt midagi meenub. Kaisutades ühe käega hellalt kandikut edasi, surub ta teise vööl rippuvasse kukrusse ja tõmbab välja mõned hõbemündid. Suur kämmal asetab need matsuga lähimale lauanurgale ja muheda muigega piilub habemik veel korra rassiva Maksukoguja poole.
Ütle, perõmees, ku ma nood olen ää joond. Siis jätkab ta oma teekonda.

Jõudnud kahe suure relvani, on jälle käes aeg altkulmu ringipiidlemiseks.
Ei nää ma siin miist, kes toda tõsta jõõaks, väidab ta karmilt kirvele osutades ja vaatab ükshaaval läheduses istujate otsa, et oma sõnade mõju tugevdada. Ta räntsatab Misha läheduses toolile, mis sellise ülekohtu all natuke nagiseb, ja pöörab näo noormehe poole.

Poss, kuhu taprimiis läks?
Küsimise vaev korvatakse kurgule tubli sõõmuga ühest kapast.

[Attila]

Jook vajub kurgust alla nagu laava keset peatänavat tipptunnil. Esiteks aurustab see kurgu pealmise limaskesta ära. Siis saadavad kõiksugused maitsenäsad täisvõimsusel ajju kõikvõimalikke infokilde joogi maitse kohta. Kannu poolvedel põhjasade vajub ühtlaselt suhu, kattes ära kõik kahjustused ja tekitades sinna nüüd juba mõnusjaheda kihi mis õrnalt kihelema hakkab. Keel võib veel ahnelt huultelt kadunud maitset tunda saada.
"Niimetasin seelle Põõõrgujääks," ütleb Maksukogujast kõrtsmik lauaplaadi kohalt.

[Aweron]

Misha vaatab haamrit. Vaatab siis kapitaolist lühikest habemikku. Vaatab veel haamrit. Ja siis uuesti habemikku. Ta silmad löövad särama. Kui see pole Geroi, siis kes on?
"Oi, privet! Sina Geroi, mis? Suur relv, suur mees, tolshen bõt Geroi? Kak sa said Geroiks ah? Tapor on minu, nu ei jõua ennem kasutada kak polosheno. Vanaisa govoril, et ennem Geroiks pean saama, siis tapor kergeks muutuma.." vuristab noormees, ägedalt kätega vehkides ja karvamütsi kuklasse nihutades.
Kirves vaikib hoobilt, kui sõjahaamer tema kõrvale asetatakse, tundub siis kuidagi viimasele lähemale nihkuvat ning tähelepanelik kuulaja võiks peaaegu pea panti anda, et järgnevad kriginad kõlavad kui küsiv "ASL".