Matmiskombeid uurides on ju juba ammu arvatud, et inimesi maetakse sellepärast, et nad siia ellu enam teed ei leiaks. See pidada olema pärit sellest ajast, kui inimesed ei suutnud seletada nt koomas olekut või peale varjusurma uuesti elule ärkamist ( tänapäeval ei tekitaks see õieti mingit õudu ju enam). Aga muistse inimese jaoks ei olnud selline inimene enam inimene vaid ellu ärganud surnu.
Ja kombed jagunesid kaheks - oli rahvaid, kes kartsid surnuid...
näiteks:
1) peitmine - austraallased peitsid surnukehad tyhjadesse puutüvedesse ja torkasid igaks juhuks veel selle puutyve odaga läbi
2) põletamine - tuhast ei tule ykski surnu tagasi
3) maha matmine - võimalikult sygava augu ja võimsa kääpaga
... ja oli rahvaid, kes ei kartnud, vaid vastupidi ootasid surnut ellu tagasi (Egiptuse muumiad nt), sest sel oli veel palju yllaid tegusid teha.
Lisaksin siia veel midagi Iiri matusekommetest:
1) Surnukeha pandi kirstu, naelutati selle põhja kinni ( jalgadest ja õlgadest siis ilmselt), et ta ei pääseks välja
2) tema silmad seoti, et ta ei näeks tagasiteed koju
3) ja suured varbad seoti paelaga kokku, et ta ei saaks kõndida
4) krist tõsteti majast välja läbi akna ( või lammutati maha terve sein ), mis hiljem kinni myyriti - siis pidi surnu, kui ikka kuidagi koduni jõudis, selle taha tammuma jääma ja mitte majja sisse pääsema
5) matuserongkäik käis siiruviiruliselt, hästi pikalt ja võimalikult rasket teed pidi - ikka selleks, et surnut eksitada
6) kui surnu oli hauda asetatud, talitus peetud ja ilus kääbas peale tehtud, siis...
... siis pani rahvas üksteist nügides tuhatnelja jooksu surnaiavärava poole, sest usuti - kes viimasena väravast välja pääseb, see on järgmine mineja.
Kui tahad teada, kuhu tee viib, küsi neilt, kes vastu tulevad...