Yhtäkki paelub kõrtsirahvast väljast kostev vali vilin ning paukumine.
Need, kes kummalist müra kartma ei löö ning välja vaatama julgevad minna, näevad eriskummalist pilti: pisike metalse läikega nagu tagurpidi pööratud "taldrik" hõljub hädiselt meetri kõrgusel maa kohal ning tekitabki seda meeletut lärmi. Hetk enne maandumist jääb kõik äkki vaikseks ning kaadervärk kukub mürtsuga maha, hetk hiljem prahvatab pealt lahti luugike ning sealt pistab pea välja kummalisem olend keda te eales varem näinud olete:
Suur pea ning veel suuremad silmad, milledest peegeldub sõbralikkus ning tagasihoidlik lihtsameelne uudishimu/hetkel varjatud suurte ning naljakate lenduriprillide taha/ peast turritavad välja veel kaks kentsakat suurt kõrva, mis võbelevad ning pöörduvad iga väikseimagi uue heli peale /olend suudab tajuda ka tavainimesele kuuldamatuid helisi/
couh.. couh.. köhib hallikaspruuni karvatu nahaga tegelane suitsu, mida immitseb natuke ka luugi vahelt, roninud üleni luugist välja, võite märgata et mehike on ilma muude riietusesemeteta välja arvatud kaelas rippuv pisike karbike ja käsivartel rihmadega kinnitatud arvukad vigurid ning tal on kolmesõrmelised käekesed ning ainult kaks varvast, mis on üsna pikad ning lisavad ta liikumisele kohmakust.
Libistanud end mööda metallpinda alla maapinnani, asub tegelane murelikult uurima oma masina mingeid kohti ning jääb siis lõpuks üsna nõutult ümbrust silmitsema...
Silmanud kõrtsi ja ukse peal jahmunud nägusid, näpib ta oma karbikest kõhul ning ütleb seejärel ... erglent ... ja jääb huviga vastust ootama