Tervitused külastajatele!

[Duke]

Päkapikk mõmiseb ja matsutab suud. Tema arvamus müriseb kindlasti Maksukogujani ja arvatavasti ka kõigi teisteni kõrtsi lähiümbruses.
Hüva juok, perõmees! Põrgujää on paslik nimi.

Misha jutu peale turtsatab teeline pooleldi lõbusalt, pooleldi uskumatult ja kissis silmad hindavad veelkord kirvest.
On siust nirumadki mehed lohesi tapnu, poss, ehki veiksemate relvadega. Oma silmaga oon ühte nähnu. Lohesi rohkembi, a nondega õi saand nii hästi juttu puhuda. Ta muheleb ja ajab selja sirgu.

Egass miskit, kui sinu jagu, siis sinu. Duridin Kivikämmal, semudelle Habe, vainlastelle Surm. Daamede ees.. Päkapikk noogutab Lana suunas ja heidab pilgu ka kassiga tüdrukule. ..kergitass kiivert, aga pole, nääd, tõist.

Kapp tõuseb suu juurde, et edasine saaks korralikult vaagitud.
Ikke tõsselt tahad geroiks saada, poss? uurib ta kulmu kortsutades. Tapper on tubli, hakkamist näikse ka ovvat, aga noor oled.. Ehk kuluss veel muretu olla, kuni oskad?


Sõjahaamer vaikib. Kuna päris tavalise muljumisriistaga ilmselt tegu pole, jääb ebaselgeks, kas relv ei oska või ei soovi vastata.

[higgins]

Laiaõlgne mees tassib künasse järjest vett. Küünist kostub heinasahinat.

Vaikne ja üksmeelne loomatalitamine.

[Shadow]

Lana istub lihtsalt vaikselt, jälgib vestlust, päkapiku noogutusele vastab sõbraliku noogutusega.

[Aweron]

Misha raputab ägedalt pead ja seletab siis pikalt ja laialt, kuidas tema Dedushka ikka ta kodust välja viskas, enne tapor andnud ja siis käskinud Geroiks saada. "Ei saa pazor perekonnale tuua, kogda öeldi, et Geroiks vaja saada, siis mne Geroiks vaja saada ka. Punkt i vsjo."
Medved samal ajal ootab kannatlikult vastust, peegeldades teravikult valguskiiri ning nähes kummaliselt.. puhevil välja.. Misha kiikab korra oma sõjariista poole ja vangutab pead.
"A sina, kak Geroiks said? Shto delal? Karudega maadlesid? Devushki spasal? Bandiitile po mordu dal?" pärib ta siis edasi.

[Die]

[Duke]

Habe kohendab end toolil ja võtab uue kapa joodavat, tundes, kuidas esimene sisemust soojaks teeb ja natuke häälepaelu pehmendab.

Et kuda mina.. See on üiks pikk ja seganõ lugu. Ega esiti poldki siukest plaani, et geroiks saada, alustab ta ja vaatab ringi, kas häält tõsta või madaldada. Aastate jooksul on päkapikk õppinud, et õlledefitsiiti tuleb kuulutada valjult ja uhkusega, endast rääkida aga ainult neile, kes kuulavad. Ja vaikselt silma peal hoida, et vale isik kuulama ei satuks. Ta rehmab sõjahaamri poole ja alustab:

Kõik algas, nääd, Lohetapjast. Ku mina veel peris noor olin, vaivalt enda sepakoja olin saanu, leiti mäe seest üits ilmatuma pirakas kristall, lausa lapse mõõtu. Punanõ kui veri ja kole kõva. Esiti vaatsid kaevajad, et väeriskivi rubiin, aga ei. Vai ehk on kah, aga miskit on sial sees veel, peris puhas ei ole. Eks kaevajad ollud kole pettunu, pirakas väeriskivi ju suur varandus, a ei selliss ähmast kristalle keegi osta. Toodi mulle kord kauba pääle, kui ühte väertuslikku turvist paekasin. Ütli, et näh, osaval noorel sepal hää tagumenti toetada. Aga ei mina kurtnu, nägin ära, et sess kena haamer tullõ.

Hirmkõva on too kraam, kass kuud tahusin vasarapääd muu töö ääre pialt ja ikke polnu lõppu kuskil. Lõpuss vaatsin, et, nääd, läheb raud kuumaga pehmemass, ehk läheb too ka. Kuumutsin siit ja säält, ei tolku miskit. Kutsusin siis linnast maagi abissama, too posis oma veikse leegi püsti, aga kuuma, nii et kojanurgas tahtis juogivesi tündrest ää aurata. Pika oraga susisin kristalli sinnapoole. Vaivalt sai kristall leeki puutu, kui tuli oli läenu kõige kuumusega. Aenult kristall helennas hämaras toas imeperase kumaga. Ei ollu mina miskit seesugust eales nähnud, vana maag oli kaa näost plass. Ütli, et too on väega kristall, olla leegi endasse imenu. Käski, et ma ligi ei lähess, tema tulla homme raamatu seltsis tagasi ja ütleb, kas ja kuda too leegi võim sialt välla saab.

Kapp tõuseb suule ja rääkija muheleb kavala pilguga.

Ei mina teda ootama jäänd. Töö vaja teha, mõtsin, et veidi tahun veel, õige pisut. Panin siis peitli vasta kristalle ja andsin haamriga veikse matsu. Hia, et käess ilma ei jäänu... Veikse haava sain.

Rohkem enda kui teiste jaoks võetakse kapp korraks teise kätte ja Habe uurib pikka sügavat armi üle vasaku peopesa.

Kui olin käe kinni sidunud, leissin haamre ja peitli ka üles. Üks ühes, tõine teises nurgas, lapikud ku tinaplönnid. Ja kuma oli kadunud. Järgmine hommiku siis näitasin niid maagile. Seletsin, et ma uurisin välla, kuda tolle väe sialt ära saab. Hurjutas tõine mind pikalt-laialt, tahtis kristalligi ää võtta, a ei ma andnud. Mis minu jagu, see minu. Ess ta sai aru ka, et tollest üks hüva haamer tullõ. Räekis, et tavaliss leeki, nääd, ei kustutanu, aga positud imes kohe ää. Näekse, kristall kogub posimise võimu ja annab löögi ajal ää. Terane vanatoi oli too.

Egass miskit, tegin lahinguhaamre valmis, maag pani tollele kristalli eest ilusa nime, Lohetapja. Oless ma siis teadnud, mis sest tullõ, ehk poless lasknud. Vaevalt pool aastat sain veel sepaametit hoida.

Olivad teise mäe rahvas pääle sattunud uinuva lohe koopale ja tolle rumala pääga üles aanud. Tuld ja surma purskas lohe, lõhkus varisend kaljust välla ja hakkas rahvast murdma. Tahnud oma vara tagasi, uut juure vai muidu kurja teha, ei mina tea. Mitu väge läinuvad ta vastu, ei keegi tagasi tulnu. Saadeti siis minu juurde, andku ma väega haamer, üsskõik, kas ise kaasa läen. Ei noid huvitanu, kas nimi oli asja vai ilu perast, ess neil oli surm silme all. Minul kõhe hinges ka, aga kaasa läksin. Ega too lohe oless nendest küll saand, perast veel oma mäe rahva kallale.

Tõise mäe rahvast oli na kiduravõitu, ei jaksanu nende rammumehed mu haamert vega viibutada ja egass ma pikalt lasknud pusida ka. Ku ma jo seal olin, siis tullõ töö ää teha. Sepakätel sitkust küll, harjutanu ka veidi. Kakskümmend sõdalast saatsivad lohet nägema, mina sinna otsa.

Lohe koopas oli rõske ja tummine õhk. Laternatega läksime ja suud pidi tõmmasime hinge, kuni jõudsime hiigelsuurde koopasse, ei ollud ülemiss võlvi napis laternahelgis märgata. Mõtsin veel esiti, et katsuss lohele juttu aada, lähess too unele tagasi, aga ei ollud sess mahti ega midagit. Teretuse sain varamäe manu hüüda, ku lohe möergas ja jalgile tõusis, kullased mündid soomuse asemel, ja kaskümmend meest ku üks kadus kaljunukkade varju. Õi old mul keskile pääsu. Helepunane leek tuli lohe lõugade vahest ja mina mõtsi, et nüid on kõik. Haameri sirutsin veel leegi poole, silmnäo varjasin varrukasse ja ootsin kuuma. Lohetapja, nääd, päästis. Sumises hirmsat moodu, vars oli tuline ku hõõguv süsi ja jättis märgid pihku, aga kõik püüdis kinni. Ku jälle vaadata sain, kumas koobas kirkalt punasess valgusest, Lohetapja helgiss võis võlvid ja kõik ää näha. Hirmus vägi oli sees.

Ega mul suurt mahti plaani pidada olludki. Lohe läss veel kurjemaks, römises raevuga, ää tahtis lömastada. Õnnega sain kõrvale ja valasin tubli mataka kullase jala pihta.

Päkapikk peab taas pausi, et kurku kasta.

Ei ole ma eales nii kõva häält kuulnu, ku tookord. Ess lohe oli kole kuri, ei teadnud ta seesugust taplust oodata. Posimise vägi, mis ta oma tuless sain, pidi tublisti rohkem valu tegema, ku minu käte ramm. Möirgas pikalt ja vaimuga, sirutas tiibasi ja rammis tõise jalaga kullakuhja. Aga too oli alles algus. Peris pikalt mengisime taga sääl kõutsi ja hiirt, rumala pääga puhus mulle veel tuld korda üks-kaks, siis sain minagi kõutsi osa katsuda. Peris napilt sain mõne korra ää põigata, ja riivamisigi tegi tublisti haiget, ess hiljem sai loetud, mitu konti lohe mul seesmuses puru lõhkus.

Ku lohe pää lõpuss varakuhilale kukkus, olid tõised kassküd ka platsis. Pika oraga veel suskasid, et kindel oless. Suured peod peeti, mind ja haamert veeti käte pääl igale poole, ega ise polesski jaksand perast taplust. Lohe vara jaotsid kahe rahva vahel ära, ei keski ilma jäänd. Aga mulle ütli kõik, ei Duridin sinuss seppa saa, piad jäemagi rahvass abistama.

Ei antud säält piale enam mahti sepatööd teha, küll oli röövleid, küll tõisi vaja takistada, aiva kaugemalt tuldi otsima. Lõpuss ütsin, aitab. Ku ma seesorti töö pial oon, lähen teekäijaks, aitama sääl, kus tõised ehk ei saa. Ja siin ma nüid olen, aastid perast toda korda, palju üht ja tõist nähnu.

[Die]

See oli üks igavesti vahva lugu, ütleb Pansy ja naeratab sõbralikult Lohetapja omanikule. Ma pole ise ühtki lohet küll mujal kui pildiraamatus näinud, aga noh....eks ma ole jälle muud näinud. Amatsoone ja, vampiire ja...

[Attila]

[Aweron]

Misha kuulab huvitatult habemiku jutu ära ning sügab lõuga: "Hmm, togda mul lohet vaja on? Nu kust saada? Ma karudega proovinud maadelda, nu oni ainult sõbralikult na golovu patsutavad i mett pakuvad. Ne hatut maadelda. Bandiidid tapor nähes metsa putkavad i põõsast nooltega lasevad" Misha surgib hajameelselt auku oma kuues "Ili piki mordu annavad selja tagant. Kto teadis, et Geroiks nii keeruline stat on."
Vaikselt püsinud kirves krigiseb korraga valjult ja pikalt, Misha läheb näost punaseks, virutab relvale matsuva jalahoobi ja käratab "Shto znachit, miks sina minusugusega kokku said!?... Ne minu viga, et medvedi maadelda ne hotchut!... Nu malenki medved lõksus oli! Nada bõla aidata!"

[Shadow]

"Kannatust," lohutab Lana. "Kõik suured geroid on kunagi väikesed olnud. Suured kirved pole kunagi väikesed olnud, nad ei tea."

[Crata]

Misha järsu jalahoobi tulemusena kaotab tema põlvedel püsti seisnud Percy ajutiselt tasakaalu ning peaaegu libiseb maha, ent suudab end siiski tänu (Misha hinnangul ilmselt väga) teravatele küüntele säästa piinlikkusttekitavast kukkumisest. Ta heidab Mishale etteheitva pilgu eriti lootmata, et too aru saab, sest inimesed on ju nii taipamatud. Ta vaatab veel kiiresti ringi, püüdes kindlaks teha, et keegi ei märganud seda vahejuhtumit ja näeb seejuures midagi, mis teda tunduvalt rohkem häirib. Üks kõrtsikülastajatest, nimelt hunt, ei ole just Percy lemmikute hulka kuuluv. Ühed koerad ju kõik, mõtleb ta põlastavalt ja otsib ohutut võimalust välja pääsemiseks. Ta vaatab Misha poole näoga, mis võiks olla tunnustav naeratus, kui keegi oskaks seda mõista ja näha, ning hüppab enesekindlalt poisi sülest maha ning jalutab pisut ähvardaval kõnnakul ukse poole. Ukselt viskab veel pilgu üle toa justkui kindlaks tehes, et kõik on nii, kuis peab, ja kaob praokil ukse vahelt välja päikesepaistesse.

Tüdruk, kes oli seni suuril silmil äsja saabunud habemiku juttu kuulanud, märkab järsku oma kassi lahkumist ja kargab ka ehmunult toolilt püsti: "Percy? Kus sa kadusid? Percy?" Märgates ukse vahelt vilksatamas kassi saba, jookseb ta laudade ja pinkide vahelt läbi sinnapoole ning kaob kassi järel. Hetke pärast avaneb uks uuesti ja säravalt naeratades hõikab plika: "Nägemist." Heledahäälne hüvastijätt, mis ei olnud nagu otseselt kellelegi suunatud, samas oli mõeldud kõigile, jääb kõrtsiseinte vahele sihitult ekslema, kuni hääbub vaikselt tahmase lae all.

[Ghostwizard]

Poolhaldja pilk ei ole enam kinnistunud raamatusse, vaid pöördub relvadele, nii kirvele kui ka haamrile. Mustsulg uurib haamrit eemalt, kuid Cairdani pilk pöördub Mishale ja ta lausub: "Eks maailmas leidu palju võimalusi enda tõestamiseks, või millegi uue õppimiseks. Ehk oleks teil kõige parem kusagil teenistust leida, kasvõi mõneks ajaks. Varemgi nii juhtunud, et mõni kuulus seikleja või kangelane mõnel võrdlemisi lihtsal kohal alustanud on. Isand Duridini lugu on ehk üks hea näide sellest." Sel hetkel teeb teeb Cairdan väikse pausi, justkui lohetapuloos pisut kaheldes ja jätkab:"Olen nii õpinguaastate, diplomaadiameti kui ka rännakuaastate jooksul näinud paljutki kummalist, kuid kahjuks midagi enamat ma öelda ei oska. Lihtsalt minu ametite juures on relvadel võrdlemisi väike osa. Tarkuses ja teadmistes peitub minu jaoks jõud, mitte relvades või kangelastegudes. Siiski, eks me kõik kõnni oma radu." Cairdan heidab pilgu Pansyle, samal ajal talle öeldes: "Aga palun teeme nii, et me vampiiridest eriti ei räägi, üleme lihtsalt halvad kogemused nendega..."

[Attila]

"Neeil kuuradeilt oon jõõle raaske miidagi väälja piigistada. Õõnneks leiidubmeeil oomi niippe seellistega tooime tuulemiseks", kostub leti tagant, kus Maksukoguja paar uut jooki valmis segamas on.

[Shadow]

Lana saadab mõtlikult pilguga kassi järel minema putkavat plikatirtsu. Tal on tunne, nagu oleks ta midagi olulist tegemata jätnud, kuid ta ei taipa ise, mis see päriselt on. Vahest ta lihtsalt ei oska. Neist aegadest, mil ta sihukeste plikadega tihedamalt kokku puutus, on palju aega möödas. Ehmatavalt palju. Ning tal on tunne, nagu oleks ta midagi tähtsat ära unustanud.

[Duke]

Habe kiikab sõbralikult Misha poole.

Eipõle lohedes asi. Nagu haldjaherra ütli, hääd tahet saab mitmet moodu näidata. Küll võimalusi tule, julguss piab olema, et noist kinni hakata. Ja oidu nõndapallu, et elu alles hoida, aga mitte veel kartlikuss muutuda. Tark pää ja lohedega taplemine vast tõessi kokku ei käi, ooss ma veiksena tead, ku suur üits lohe on, põless ehk nina ka tõise mää poole pistnu, ku just kurjamist meilegi suuremat häda põless tulnu. Ehk vaagime sulle mõistlikuma moe geroiks saamisess.

Siis pöörab pea Cairdani poole.

A toda ma ütlen tõile küll, haldjaherra. Ku te oma tarkuss veel suuremass teha ihkate, ärge peljake räekida assadess, mis hirmsad tunduvad. Õi eales tea, kes sulle tolle vainlase pihta mõne kavala vingerpussi õpetab. Ku vainlass häste tunned, muutub too pallu vehem ebameeldivaks vai hirmsass. Selle nurga päält on haamremehe ja õpetlase tarkus küll teitsa ühtemoodu.