Tervitused külastajatele!

[Ghostwizard]

"Ma ei karda vampiire, ma isegi mingil määral mõistan neid. Ma olen nendega kokku puutunud ja need on olnud halvad kogemused, mida ma parem ei meenutaks." Poolhaldja näoilme on mõne hetke selline, et sealt pole lihtsalt võimalik midagigi välja lugeda, tundub nagu eksleks ta mõtted minevikus ning seejärel vastab ta samasugusel toonil nagu ennegi: Ja mind pole vaja haldjahärraks nimetada, minus on sama palju nii inim- kui ka haldjaverd. Ma usun, et paistan teile tõesti rohkem haldjana, samas kui nemad näevad hoopis vastupidi.

[Duke]

Päkapikk muheleb.

Minu ema ütli mulle ikke, et üiss õige mees enda nime ei häbene. Ma võin teid inimeseherrass ka hüida, õgass too miskit ei muuda. Mina, näite, oon Duridin, nagu te ka mainisite. Teite nime ei ole ma veel kuulnu.

[Die]

Pansy kuulab poole kõrvaga juttu ja sügab ise hunti kõrva tagant, ning mängib sõrmedega looma tihedas karvastikus, hunt aga näksab teda nii mänglevalt, ja kogu kupatus päädib sellega, et kääbik ja hunt maas hullavad, kord üks peal, ja teine all, siis jälle vastupidi.

[Ghostwizard]

Cairdan Shadewell, õpetlane ja endine diplomaat, nagu ma ülejäänud kõrtsirahvale juba mainisin. Ausaltöeldes ütleks enda kohta pragu pigem lihtsalt rändur. Ja riiulil istuv ronk on Mustsulg," vatab poolhaldjas, samal ajal raamatu sulgedes ja kotti pannes Siis vaatab ta taas päkapikule otsa ja jätkab: "Ja teil on õigus, te võite mind kutsuda kummaks tahes, see ei muuda tõesti midagi. Lihtsalt ma ei tunne end kummagi rahva juures just koduselt, kuid eks see ole asi millega peame me varakult harjuma."

[Attila]

Maksukogujast kõrtsmik võtab ette klaasid mis, kuid riiulil tolmunud. Laua alt lapi hankides. Kriuksudes hakkab käsi klaaside ääri poleerima. Kõrtsmik ise aga kuulab. Hämmastav. Ta polnud kunagi kuulamist proovinud.
*Kriuks kriuks kriuks*

[Shadow]

Lana sirutab jalgu ning ringutab. Ta pilk liigub vaikselt ühelt rääkijalt teisele, ilma et ta ise midagi vahele kostaks.

[VincentArckharum]

*Sisse astub mees , kes jubedasti koliseb varustuse järgi ning vaatab üle kõrtsi inimesi pansyt vaadates võpatab korra , kuid siis pöördub mõne vaba koha juurde ning istub maha.Mees kannab musta keepi ning kapuuts on peas, mõned vereplekid siin ja seal ta riietel. Tal on suhteliselt rikka mehe riided, tundub ,et mõni krahv või keegi muu.
Kapuutsi alt on paista veripunaseid juukseid, nahk on lumivalge ning tal on mingil imelikul kombel matkakompsuga kaasas labidas...

[Attila]

Maksukoguja laseb silmadega kõik külastajad üle. Kedagi ebatavalist silma ei hakka. Jooki nagu ka keegi ei viipaks. Hoolikalt asetab ta käesoleva klaasi oma kohale tagasi ning astub leti tagant välja. Otse Lana juurde. Oma tavalise deklameeriva häälega kummardab ta esiteks naise ees ja sõnab seejärel:"Luugupeetud Daaam. Muul ooleks eehk teeile töööd paakkuda. Muulle tuundub eet tuunnete vaajadust piisukese teeenistuse jäärele."
Igaks juhuks hoiab Maksukoguja oma kätt mõõgal ja kaks meetrit vahet.

[Shadow]

Lana kergitab kulmu ja vaatab maksukogujat. Esimene mulje mängib tihti kaua rolli ning pakutava töö iseloomu kohta on tal ka teatud aimusi. "Ma kardan, et mu eriala pole päris see. Aga meil on siin teisigi naissoost olevusi, kellele pakkuda võite."

[Die]

Pansy lükkab viimast sisenejat takseerides hundi enda pealt ära, sügab teda korra kõrva tagant, ning patseerib siis tulija manu ning uurib teda vähe eemalt. Selgeks teinud, et too ehk haavatud on, jääb kääbik tundmatu ees seisma ja küsib viisakalt:

Tervitused. Kas vajad abi, aulik isand? Ma vaatan, sa oled haavatud.

[VincentArckharum]

*ehmatab jubedasti ning võpatab*

*üritab silm sided vältida*: Eino, ei ole ... ehh... mnjah...

[Die]

Kääbik ei saa muidugi aru, miks teine nõnda ära kohkub, sest ennast ta selle põhjuseks ometi pidada ei saa, nii et ta vaatab ilmsüütu näoga mehele otsa, paneb käe julgustavalt tolle puusale (nii, nagu seda pannakse harilikult õlale) ja kõneleb leebel häälel, nagu rahustaks väikest kääbikulast või muidu õrna olevust:

Ära nüüd kohku. Siin on kõik sõbralik rahvas. Ei tee keegi sulle liiga. Näe, Misha on oma armsa kirvega, ja siis on ilus ja tark Lana, ja poolhaldjas - tark mees, loeb raamatuid ja puha - ja selle suure tapri omanik on igavesti vägev kangelane ja lohetapja. Ning minu hundut ei tasu kah peljata, ta on täitsa ohutu, ja kuulab ilusti sõna. Ja näe, seal on see endine bandiit või miski, jagab jooki ja puha.

Säravad sinised silmad puurivad keebi varju võõra nägu.

[Shadow]

Lana ringutab veel korra, tõuseb ning läheb välja. Tuli pole tavaliselt eriline hulkuja, aga oma hobusel silm peal hoida tasub alati.

[VincentArckharum]

Oh jubedust! Sina neist kõigse hullem, sind ma ju tunnen oo Pansy... üritab nägu katta ja eemalduda kääbikust* OH jubedust , ma oleks pidanud eemale hoidma...

[Die]

Pansy saab nüüd oma hämmelduseks aru, et mees mitte ainult tõepoolest ei pelga teda, vaid ka tunneb teda. Või vastupidi. Igatahes tekib kääbikul paras segadus. Ja siis tuleb veel Mustkõrv ja vaatab mehele otsa ning lõriseb, ja kääbik üritab hunti tagasi hoida.

Kuule, kes sa oled? küsib ta võimalikult asjalikult, ja hoiab ise kahe käega hundi kaela ümbert kinni, et too meest ei...ründaks. Sa isand väidad mind tundvat, aga mina sind hetkel ei mäleta. Ja sa oled ennast ka nii sisse pakkinud, et silmagi ei seleta.