Tervitused külastajatele!

[higgins]

Naine paneb kammi tekile ja tema ning Lana pilgud ristuvad korraks, kui ta uuesti patsi kallale asub.

Toidukorvi kõrval tekil lamab võimas kahekäemõõk.

[Duke]

kortsutab kulmu ja nihutab nii muuseas vasarat lähemale. Näikse neh, et miskine nekrosamune, pomiseb ta vaikselt vastuseks ja uurib kahtlustavalt uustulnukat.

Alkohol kaob hetkega päkapiku kurgust alla ja matsuv suu on selle loojale komplimendiks. Attäh, semu. Minu kord.

Ta viipab Maksukoguja suunas
Veel üits ring Duridinile ja noorele geroile!
ja lisab nii muuseas:
Julge mees ood, et raha perast lohet pigistassi. Vahel leheb tõisipidi. Ess raske teenistus oo kahte kaalu väert.

[Shadow]

Lana vaatab kiiresti mujale. Tal pole kavatsust kuidagi segama minna.

[Attila]

Vodka on tõesti kange. Kui esimesed tilgad suhu jõudsid, muutus see otsekohe soojaks nagu palava ilmaga nahksaabas seest. Suhu jõudes lendus osa vedelikku otsekohe jõudes terava torkena ninna ja hõljudes sealt veelgi edasi. Ja siis tuli maitse. Piiritus nagu piiritus ikka, aga tohutult puhas. Ja külm. Poleks ime kui selline jook paariks päevaks hääle ära ei võtaks.
Maksukoguja astub leti taha taas ning tuleb sealt välja uue 3 klaasiga.
"Eeks meeie giildil oole oomad niipid." Seerveering.
Siis märkab ta järsku päkapikku kelle karvane pea leti tagant välja paistab. "Vaabandust küüll, aaga meeil eei oole õõlut. Kuuid maa võõin paakkuda suulle mõõnda neendest üüllatusjookidest siin.", ning viipab klaaside poole, mis uuesti valmis segatud.
Nüüd kummardub ta Pansy kõrvale pisut lähemale ja räägib vaikselt kõrva. "Õõllega ooleks suul looomulikult võõimalus veeidike teeenida. Maa iise oolen siiin aametis uuus jaa ooleks tõõesti vaaja kuuskilt seeda määrjukest. Miis kõõrts seee muuidu oon. Ääkki suuudad leeida keellegi kees miind vaarustaks võõi ooled ääkki saa iise tooo aasjamees."
Maksukoguja pilgutab silma.

[Die]

Pähh... no anna siis miskit muud...kanget. Pansy jääb selle õlletranspordi jutu peale mõttesse. Raamatutes muidugi paladiinid säänset ametit ei pidanud, aga tema ei ole veel kunagi ära õppinud, kuidas 'lihtsalt niisama' toidu ja joogipoolist saada. Ja neid peidetud või tänutäheks antud varandusi ei jätku ka kogu aeg. Peale selle kipub varandusejahil rohkem nänni kuluma kui see värk väärt on. Nii et nüüdne pakkumine võtab mõtlema - ja pealegi aitaks ta sellega kah inimesi - tervet hunnikut õllejanuseid inimesi.

Niemoris oli küll suur pruulikoda. Ja hea õlu ja apsaluutselt parim kohalik vein. Eks sealt saaks tuua küll, kui rääkida.

[Aweron]

Misha kissitab esimese portsu peale mõnuledes silmi. Teise klaasi peale hakkavad ta silmad juba kergelt sädelema. "Njet, aitab" raksab ta rusikaga lauale "Alguses trenerovka, patom praznik." Natuke paunas sobranud, võtab ta välja veidra kanderihma taolise moodustise. Rihma hoolikalt ümber kirve mässinud, vinnab ta ägisedes relva õlale ja kinnitab selle enda seljale, käepide allapoole. Paar korda prooviks üles-alla hüpanud, jääb Misha rahule ning sammub ukse poole. "Skora tagasi, spakuha" viipab ta veel Duridinile ning astub välja.
Lävel korraks peatunud, vaatab ta ringi, samal ajal kui tema seljas oleva kirve teral avaneb Silm. Kitsa, pikliku pupilliga sisalikusilm libistab pilgu üle kõrtsisaali, pilgutab korra kavalalt ja kustub siis taas, sulandudes kirve teraga ühte.
Misha ise ei märka midagi, ringutab korra ning hakkab siis harjunud sammul jooksma ringiratast ümber asula, kirves seljas, ise laulu ümisedes.

[Alendreia]

[VincentArckharum]

Mephisto tõuseb oma asjadega üles ja liigub sinna nurga lauda kuhu istus neidis keepi mässituna ja lahke naeratusega küsib: Kas võib teie seltsis istuda?

[Alendreia]

Olge lahke. vastab neiu ja vaatab küsijat. Selle peale kellega tegu on neiu ei reageeri vaid küsib hoopis: Mis teid siiakanti toob? -Teiesuguseid näeb siin harva.

[Fire drake]

hi everybody your welcome and te can come.
Muidu lihtsalt pidu ja lõbu.

[Die]

Pansy kergitab kulmu ja vahib võõrast pika ja pineva pilguga, kehitab siis õlgu ja pomiseb enese ette:

No mette ei saa aru, mis keel too nüüd oli.... Igavesti imelik kuju kah... Muudkui räägib enese ette oma naljakat keelt. Heh. Mul ema ikki ütles, et kui miskit tarka öelda pole, siis ole vait, väike pägar. Aga neh... Äkki tal polegi ema? Ei tia....

Ja kääbik kehitab veel korra õlgu ning sukeldub kõrtsi taharuumi, lootuses sealt miskit karastavat leida.

[Ichman]

Vahepeal on kõrtsi sisse astunud Ichman, täiesti tavaline muistse Rävala mees, kohendab seljas suurt pauna ja tahab juba kõva häälega õlut tellida, kui kuuleb kääbiku ja kõrtsimiku vestlust.
Lööb käega ja istub lähimale vabale pingiotsale. Sobrab natuke paunas ja toob nähtavale nahklähkri, millest mõnuga rüüpab. Vaatab veidi ringi ja pomiseb omaette: Ei teandki et siinkandis selline koht on, oleks pidanud varem läbi astuma.

Vaatab veidi ringi, tuvastades mõned tuttavad tegelased noogutab neile sõbralikult ja mekib rahuga oma jooki.

Veidi aja pärast on lähker tühi. Kõrtsis veel veidi ringi vaadanud, sirutab Ichman jalgu ja lahkub. Läheb tagasi sinna tuttavasse Taasesitamise foorumiossa, kust teda kõige sagedamini leida võib.

[Attila]

On öö. Pimedus. Tuul ulub väljas ning logistades püüab lahti sikutada hobusetalli suurt ust. Hetkel kiirustavad üle taeva veel ainult mõned üksikud pilvetutid, kuid taamal on näha juba tumedat pilvemassiivi millesse helendavad välgud helendavaid lõhesid rebestavad. Veel heidab täiskuu oma valgust üle niitude, kuid juba jooksevad üle maa suured pimeduse laigud. Äike tuleb. Viimased vahtralehed kakutakse lahti majakese kohale kummarduvalt vahtrapuult ning nüüd jääb see ootama härmatist ja lumevaipa.
Klippadi-kloppadi-klippadi-kloppadi on kuulda ratsu galoppjooksu mööda teed. See läheneb ruttu. Alles talli ukse ees, peatab ratsanik oma loome ning hüppab sellelt osavalt maha. Üks käsi avab laia laudaukse ning talutab hobuse kiirelt sisse. Kolks lüüakse uks taas kinni ning tundmatu kõnnib väga kiire sammuga kõrtsi ukse juurde. Silmnähtavalt kiivalt hoiab ta mingit kompsu oma kaenla all.
"LASKE SISSE! RUTTU!", hüüatab ta valjult ning prõmmib uksele. Kõrvalseisjale oleks hääl kindlasti imelikult "madalalt" kostunud, kuid see selleks. Veel paar rohmakat koputust ning uksele ilmubki haigutav, veel pilusilmakil kõrtsmik.
"gnõh? Paalun tuulge sisse", sõnab ta ning astub ukseavast eemale.
Uks mürtsatab kinni ning kõrtsmik süütab üksteise järel tõrviku. Ta pöördub tundmatu ratsaniku poole...
"Mind jälitati! Vist... Vähemalt ma arvan nii... Mingi pime must kogu, seal. Liiatigi on torm tulemas. Õnneks pääsesin seekord. Siin on nii hubaselt valge. Palun tooge mulle mingit sooja jooki. See tuul on tõesti jäiselt külm...", ütleb ratsanik ning asetab oma kaenla all hoitud pea lauale.
Kõrtsmik saadab selle uudistavaid silmi pika unise pilguga ning sokke mööda maas lohistades aub ta leti taga hõõgveini kuumutama.
Laua peal olev pea üritab kiigata igale poole, isegi laua alla piilub ta oma käte abiga. Selle suu sõnab ettevaatlikult: "Tõesti hubane... ma mõtlen, et õnn et tolle jälitaja käest pääsesin. Mõelda vaid kui oleks mingisugune värdjas pervert olnud..."
Või seesugune siis, mõtleb kõrtsmik omaette.

[Die]

Magav kääbik ajab pea uniselt hundi turjalt ning vaatab tulijat vähe rähmaste ja vägagi uniste pilkuvate silmadega:

Ehh? Mis toimub? Kes jälitab? Mis jälitab?

Helesinised silmad on uudishimulikud, nagu ka ülejäänud jupid Pansy Smallburrows'ist. Hunt uriseb unes ja siputab tagajalga.

[Attila]

"See, et ma ei tea... keegi igatahes jälitas mind sealt metsa vahelt läbi tulles või vähemalt kuulsin ta hingeldamist ja sammusid. Neid võis täitsa vabalt ka olla oma mitu tükki. Võibolla olid needsamused vampiir päkapikud kes kesköödel oma koobastest välja tulevad või hoopis verejanulised libarebased. Ma ei tea. Pime oli ju. Õnneks saab nüüd rahus istuda. Brrr", vastab laual lamav pea. Keha samal ajal sirutab toolil istudes jalad pikalt ette ja üritab käsi kukla taha panna. Need ebaõnnestuvad, sest kukal on natuke teises mohas, ja saavad veidi veriseks.
Tuul läheb tugevamaks.