Tervitused külastajatele!

[Die]

Kääbik teeb nüüd silmad natuke rohkem lahti ja täheldab, et rääkija pea asub laual ja keha toolil ning nende vahelt on miski puudu. Kael, näiteks. Mis asub keha küljes. Mitte pea küljes.

Ummm, okei.... ütleb kääbikupiiga oma peas. On hullematki nähtud. Vist. Hunt igatahes magab, nii et miskit suurt hädaohtu ei saa siin olla. Ja Pansy on uudishimulik.

Kuulge, kas see... Ta takseerib pead. Ma ei taha ebaviisakas olla, aga kas....see oli teil juba kaasasündinud või juhtus kunagi hiljem?

Pansy'l tekib korraks pisike probleem otsavaatamisega. Väga imelik on jõllitada pead, mis istub lihtsalt laual, ja samas ei ole mõtet ka vist vahtida tühja kohta kaela kohal..... Nii et ta valib siiski pea, kuna see oli see rääkiv jupp. Igatahes.

[elavsurm]

Vahepeal on hakanud vihma sadama. Väljas möllab raju. Uks tõmmatakse lahti ja sisse vajub läbimärg noor mees. Näib, et ta on jooksnud, sest ta hingeldab ja on ültse väga kurnatud moega. Nii kui uks on kinni pandus mütsatab selle vastu midagi rasket. Mees suudab öelda vaid kolm sõna"Ma olen sõnumitooja". Peale seda langeb ta minestusse. Tema riideräbalatesse mähitud õlast hakkb voolama verd.

[Die]

Pansy ei jõudnud veel uuelt sissetulijalt midagi küsimagi hakata, kuigi ta tingimata tahtis - selle sõnumitoomise kohta. Aga siis vajub too matsuga maha ja kukub veritsema.

Pansy sikutab kõrtsileti tagant oma koti välja ning harutab säält välja rulli sidet ning alustab äärmiselt asjalikult noormehe lappimist. Sinna vahele pomiseb ta ka paar raviloitsu, mis peaksid hästi maitsema, või igatahes ei peaks külge mööda kah maha jooksma.

Mis põrgut seal väljas küll lahti on, pomiseb ta, kiigates Pea ja Mehe poole. Äkki need nüüd olidki noodsamad, kes sind tagasi ajasid, ahh, isand? Või missa arvad?

[Attila]

"Aaaaahh" Kiljatab kehatu pea laua pealt kui uks kolksudes lahti lükatakse.
Nähes, et tegu on täiesti tavalise hulkuriga.
"Kes teab. Kes teab. Minu arvates oli neid mitu tükki ja nad tundusid palju suuremad ja koletislikumad. Brr. Kui ma sellele peaks jälle mõtlema, külmavärinad käivad üle selja." Keha sügab oma selga.

[Die]

Pansy raputab pead ja asjatab noorsandi õla kallal edasi.

Eiei, sa said minust valesti aru, härra. Ma ei mõelnud, et see siin sind taga ajas. Ma mõtli, et teda ründasid ja haavasid äkki needsamad, kes sind jälitasid. Te ju mõlemad nii õkva järjest tulite kah....

Pansy vaatab mõtlikult ukse poole, ja siis tagasi Pea poole.

Eee...kas see uks on ikka korralikult kinni? Äkki sa kaed perra?

Hunt teeb alul ühe silma lahti, ja siis teise, ning vaatab äärmiselt kahtlustavalt ning vaikselt urisedes keha ja pead. Mis on elus. Ja millest vähemalt 1 osa räägib.

[elavsurm]

Noormees hakkab aeglaselt silmi avama. Nähes enda kohal kääbiku nägu hakkab ta vaikselt rääkima:"Trollid... Need on trollid. Neid on päris mitu. Ma olin teel kõrtsi, kui järsku olid nad mu ees, nagu kivimüür. Mul kästi öelda, et meil on järgmise päeva lõpuni aega kõrts maha jätta ja põgeneda, sest nad tahavad seda kohta endale. Homme õhtul nad ründavad. Just seda nad ütlesid. Nüüd tahan ma teada, kas meil on küllalt jõudu neile vastu hakata?"

[Die]

Umm..... Pansy mõtleb ja vaatab loetlevalt ringi. Meil on Peata Mees. See tähendab, täiesti peaga mees, see tähendab, et tal on pea täiesti olemas, ainult et see ei ole tema küljes. Mitte päris, see tähendab. Ja noh, mina ja Mustkõrv.

Hunt kergitab pead oma nime kuuldes.

Pääval oli siin küll igatsorti rahvast. Üks sihuke kapp sõjaväelane naine, ja Bandiit, ja miski haldjast maag või asi. Aa ja muidugi üks igavesti vägev Geroi või noh, seesamune - kangelane. Hiiglasliku kirvega ja puha. Üks sihuke tuli õhtapoole veel, ajas lahedat juttu ja värki. Aga nüid on kõik kuhugi jalga lasknud.

Eks ta alla käind koht ole või nii. Aga noh...päris trollidele jätta? Ja veel seokestele, kes teisi metsa vahel poolsurnuks hirmutavad ja liiga teevad.... See pole nüüd küll õige asi.

Pansy mõtleb.

Abiväga oleks tarvis....

[elavsurm]

"hmm kas sellel kõrtsil mingi tagauks on või midagi? Keegi peaks minema ja abiväge kutsuma. Eesuksest ei saa minna, sest ma tõesti kardan, et nii võib mõnele trollile peaga kõhtu joosta. Tunnel oleks veel kasulikum."

[elavsurm]

Noormees tõuseb vaevaliselt püsti ja vaatab kõrtsis mõtlikult ringi. "Mu õlg on küll valus, aga ma usun, et ka mina olen rünnaku ajal võitlusvalmis." Ta keebi varjust tuli nähtavale mõõga käepide.
"Ja selle ukse peab ära barrikeerima. Trollid tulevad sellest üpris lihtsasti läbi."

[Attila]

Kõrtsmik astub leti juurest oma toimingu lõpetatuna peatu juurde ning paneb klaasi lauale.
Peata mees võtab klaasi kätte ja rüüpab sellest sooja hõõgveini. "Hmmm. Arvan et meil on siin parajalt hea ja soe sees. Mina õue enam kül lei lähe. Praegu pole ju midagi kuulda."
Ta väristab end korra ning kaela juurest hakkab nirisema punast vedelikku, ilmselt veini.
"Ahjaa. Minu nimi on Peatta Bon. Kahe t'ga"

[Die]

Barrikadeerima, parandab Pansy automaatselt sõnumitoojat. Ja vastab viisakalt Peatta Bon'i tutvustusele:

Minu nimi on Pansy Liivaurkel, teie ja teie perekonna teenistuses.

Ta jääb mõttesse ja arutab valjult.

Nu mai' tia. Mis me hakkame pihta nende trollidega.... Ideid?

Ta vaatab ringi. Pea tundub natuke lekkivat. Mitte tema pea, st. Bon'i pea.

[elavsurm]

"Vabandage minu väheseid teadmisi kirjateadusest ja õigest sõnakasutusest."
ütleb noormees ja noogutab Pansy poole.

"Minu kohta öeldi mu kodumaal Felico. Keegi mainis kunagi, et sellel nimel on mingi seos õnnega."
tutvustab ta nüüd ennast.

[Olorin]

Enne kui Felico oma nime tagamaid täpselt jõuab tutvustada tekib hetkeline vaikushetk ja just sel hetkel kuuleb kõrtsirahvas koputamist, kuigi hääl on summutatud väljas möllavast lumetormist. See lakkab hetkeks ja siis kõlavad uksel mõnevõrra tugevamad löögid, küllap lüüakse jalaga.
Pagan võtaks, keegi seal ju ikka on! kostub õuest hääl, mis arvatavasti kuulub mehele.
Hei! Kas keegi avaks palun! Hei!

[Die]

Pansy hüppab üles ja lippab ukse juurde ning tõmbab selle krapist lahti. Küllap Felico selle kinni tõmbas. Mõni ime ka, kui trollid taga ajavad.

Näedsa, abiväed! kuulutab pisike heledapäine ja sinisilmne kääbikuplika, mungarüüd rohkem vöö vahele sikutades. Hea, et ei jõudnud veel miskeid barrikaade ehitada.

Tule aga õkva sisse, tule sisse, hüüab Pansy heledal häälel üle tormi ning virutab ukse võõra taga uuesti kinni ning sulgeb selle.

[Olorin]

Sisse astub läbimärg haldjas, kes on endale keebi ümber tõmmanud ja kapuuts varjab ta nägu. Seetõttu polegi alguses temast muud näha, kui et ta väga pikk on. Pikk haldjas astub kiiresti edasi lähima laua poole ja võtab sügavalt välja hingates istet. Ta lükkab kapuutsi taha ja nüüd näevad kõik ta nägu (mis pole haldja kohta just väga vana), ta rohelisi silmi ja väikest suud, tema pikki tuhmblonde juukseid, mis hetkel läbimärjad on ja tema pikki teravaid kõrvu. On aru saada, et ta on väga väsinud ja enne jutu alustamist tõmbab ta korraks hinge kuni kõik teda uudishimulikult vaatavad.
Oeh, alustab ta.

Mõtlesin juba, et ei saagi öömaja, kaotasin juba lootuse, aga suured tänud teile, kes te sel hilisel kellaajal veel võõra sisse lasite. Ma pean tunnistama, et sattusin siia kõrtsi juhuse läbi. Nimelt olin ma karavanis, mis teel ühest linnast teise, mõlemad siit väga kaugel, kuigi mitte nii kaugel, kui mu kodumaa. Tee peal ründasid meid trollid ja neid oli nii palju, et vastupanu oli mõttetu. Kõik panid eri suundades ajama ning trollid ei järgnenud - küllap nad said oma tahtmise. Mina jooksin kuis jalad võtsid ja olingi äkitselt metsa eksinud. Varsti leidsin ma ühe tee ja olin oma arust kindel, kus suunas on lähim linn. Seda linna, mida lootsin leida, ei tulnud aga niipea. Jõudsin hoopis teie kõrtsi ukse ette ja et trollide rünnakust pea kaks päeva oli olnud, olin ma loomulikult väsinud ja näljane. Ja olen ikka veel. Sellepärast palun sind, kõrtsmik, kalla mulle üks kange ja ära muretse, sest küll minul ka raha maksta on. Kui teil veel toitu järel, siis ei ütle ma sellestki ära, aga öömaja on muidugi kõikse tähtsam.

Haldjas on ilmselgelt rahul, et lõpuks võib end kolde ees soojendada ja sooja toitu süüa. Äkitsel meenub talle midagi.

Näed siis, unustasin end tutvustada! ütleb ta väikese naeratusega ja kummardab siis. Minu nimi on dan Learevan ja ma tänan teid külalislahkuse eest. Olgu elu teie kõrtsis alati muretu!