keel pyydleb yha suurema symmeetria ja systeemsuse poole tavaliselt, kui nyyd kõige yldisemaid muutuste tendentse vaadata (seega: võib arenguks nimetada kah, isegi praegust subkultuuride nomenklatuuri symmeetrilisemaks muutumist). kuid ökonoomia ja emfaasia vastastikuses mõjus on selge, et iga lihtsustus tuleb millegi arvel, yhe tasandi või yhe perifeeria lihtsustus tingib segadust teisel tasandil või teises perifeerias, kui nende vahel interferentsi tekib.
areng on praeguses kultuuris & ideoloogias niivõrd laetud mõiste, et selle hinnangutest vaba tarvitamine on sama hästi kui võimatu. muutumiseks nimetada on tõesti loomupärasem. eesti keeles räägitakse keele muutumisest tihtipeale kui arengust, kuid näiteks lapikeelses lingvistilises diskursuses on sarnases ymbruses valdav sõna rievdit 'muutuda'. selle yks põhjus võib olla darvinistlike & evolutsiooniliste teooriate monopol nõukogude humanitaarteaduses, mida õhtupoolsemates maades pole samaväärselt olnud.