Vladivostok

[Tanel]

Uurisin järgi .. 1 klassis on läpakate jaoks olemas küll mingit stepslid.. (elekter mitte internet ofc)

ja ma ei tea.. minu arvates on siin natuke üle pingutatud venemaa kriminaalsusega.. ega sa ju linnapeal käi läptop näpus ja suurelt peale kirjutatud et "väga kallis asi, seda varastades saad järgmised kolm päeva ennast süstida"

[ohpuu]

[Marat Sar]

[Cygnus]

[uuk]

Olin varem läbi kooliaja 8-ndast kuni 11-nda klassini nii ca kuu-poolteist iga suvi Venemaal. Mingi ettekujutus taustast ja keel algelisel kujul olid olemas.

Oli aasta 1988-89 või 89-90 kui ma seal pikemalt käisin. Igatsusest ja kurat teab millest kantuna. Akvarium ja Grebentshikov. Piiter. Jõudsin välja Mongoolia piirini (Ulan-Ude ja Baikali-tagune kant), siis tuli kohutav koduigatsus peale. Ja pöördusin tagasi. Kole imelikke ja värvikaid olukordi juhtus sel edasi-tagasi teel. Ennenägematuid ja imelisi asju nägi silm. Täiesti vapustavaid. Kohati vedas hullupööra. See ON väga pikk jutt.
Suurlinnad ongi ohtlikumad kohad, ent see on üle maailma ilmselt nii. Tõenäosus, et Sind kuskil külas mingi ketas-saemees ründab oli sama suur kui siin Eestiski.

Jutt Survival Skillist pole päris alusetu. Samas polnud see tollal nii kohutav, kui Oopi poolt maalitud pildis. Ja puudutas põhiliselt ametivõime (kippusid teised spioone jahtima, kohati see ei olnud naljakas). Tõeline ja siiras külalislahkus käis käsikäes ülesandmisega. Samas püüdsid nad väljamaalasele head muljet jätta - ma ei tea kuidas on praegu. Siis polnud nad mingist Eestist mitte mõhvigi kuulnud. Liiduvabariik olemine ei tähendanud tühjagi - keegi polnud sellisest kohast ööd ega mütsi kuulnud.
Ehk siis pealtnäha enesestmõistetavad asjad ei kehti.

Venet on vaja osata. Juba siis oli vaja. Lihtinimene ei oska midagi muud. Rõhuv enamus on vägalihtinimesed. Kuigi mina õppisin rääkima seal, reisidel. Samas, nõuka-aegse lapsena olin seda keelt kogu kooliaja saanud ja enne ka veidi käinud - et õppisin kiiresti. Aktsent polnud oluline - peaasi, et Sinust saadi aru ja ise said aru mida öeldi.

Reeglina peeti mind hispaanlaseks või itaallaseks (dokumentidest loeti nimeks Pablo või Paolo, eesnime peeti üldse mingiks asjasse mittepuutuvaks koodiks või trükiveaks). Mul oli võimalus kaasaelada ühele sellel teemal peetavale arutelule. Miilitsajaoskonna Üldkoosolek otsustas, et selline nimi ei ole võimalik. Avaldati kaastunnet ja anti uus. Et lihtsalt Pablo ja kõik - isanime leiutamiseks olid nad siis juba väsinud. Ja välismaalasel võib vabalt ka ainult üks nimi olla. Nagu koeral või kassil. Mul jätkus piisavalt arukust sellesse mitte sekkuda. Sahtlipõhjas säilitan siiani dokumenti Pablo nimele, pildiga ja puha. Mingi traktoristitunnistus. koosolekul räägiti hämmastavalt palju Hispaania kodusõjast ja Franco vastu võitlemisest. Kõik olid minu poolt. Üldse, dokumentide osas on venelased lummavad ja ületamatud - mul on ka (ilmselt siiani kehtiv) Suure Isamaasõja veterani tunnistus.
Ehk siis pealtnäha enesestmõistetavad asjad ei kehti.

Ma loodan, et nende hoog ei ole vahepealsete aastatega raugenud - saad paljude täiesti ootamatute ja ennustamatute elamuste osaliseks. Otseste kurjade kavatsustega enda suhtes puutusin kokku nii kolme kuu jooksul paar korda (Moskvas ja Minskis). Üldiselt olid venelased tollal väga südamlikud ja abivalmid võõramaalasest noormehe vastu. Kole uudishimulikud, küla jooksis kokku, et imelooma näha. Ohtlikuks kiskus asi kui keegi Sus fashisti-raiska kahtlustama hakkas.

Rongide sõiduplaanid ei kehtinud. Kaasanist Omskisse läks rongiga 7-8 päeva. Täpselt ei mäleta, peab vanad märkmed üles otsima (on teised maal, vanemate juures, kusagil kastis). Vaevalt, et neist praegu mingit tolku on (ka nimed ja aadressid on ca 15-aastat vanad, enamaltjaolt ühikad ja kommuunid). Siberi-inimesed olid üpris-väga sõbralikud. Kesk-Venemaal oli nii ja naa. Kontrastid olid päris suured regioonide vahel juba siis. Võõramaalastesse suhtumine on ilmselt muutunud - ma ei tea, pole kaua Venemaal käinud, kahjuks. Kardetavasti on vahe Piiteri, Moskva ja muu Venemaa vahel veelgi võimendunud, ning näiteks turismilinn Piiteri kogemustega pole mujal mitte midagi peale hakata.

Soovitaks minna kas kellegagi koos või vähemalt hankida endale mingigi tuttavate liin. No, et on koht kuhu sissejuhatuseks minna "aklimatiseeruma" nii nädalaks. Vanasti oli variant hipide ja muude alternatiivide kaudu nö "käest-kätte" rännata. Mina alguses nii tegingi.

See, et silmatorgata ei maksa kehtis juba siis. Iial ei või teada millised on mingite noortegrupeeringute omavahelised suhted ja ilmavaade. Väga soovitav on välimuselt mittemillegiga seostuda. Äärmiselt silmatorkavad olid kõik värvid peale halli ja pruuni. Ideaalis on nad luitunud ja kulunud. (Huvitav kuulda, et see ikka veel nii on, samas nagu ei üllata eriti).
Nii saad natukenegi valida kellega ja kuna suhtled.

Isiklikult arvan, et kui venet ei valda läheb suure tõenäosusega keeruliseks.

Ära seda "ei saa keelest aru" asja aja. Eriti halb mõte on see võimuesindajatega asjatades. Siis hakkab keegi Sinuga tegelema. Kuidas see lõppeb on täiesti ennustamatu.

Aga see Marati tümitamine ei olnud ilus ega naljakas. Ma saan aru, et sellel on juures moment, et las parem saab vastu hambaid siin, Foorumil, kui kusagil Venemaa nimetus kolkas. Siiski ja ikka ei olnud ilus - lamajat ei lööda.
Igatsus MaailmaÄäre järele ei ole minu silmis naeruväärne. Osad meist peavad seal kord ärakäima.
Kusiganes see ka ei asuks ja misiganes ei oleks siis põhjuseks.

[Irve]

Marat, palverännak on ilus mõte, edu sulle. Tule tagasi.

[ohpuu]

[Starfild]

Alati on keegi, kes vingub. Seekord mina. Sellesuvine kogemus näitab, et Moskva Eesti saatkonnas võiks asjad paremad olla. Hädaolukord, mis minul valitses oli tõsine ja mis vanainimeste jooksutamine seal toimus oli päris nõme. Lisaks sellele ei olnud kella 1st 3ni mitte ühtegi saatkonna inimest majas vaid lõunal. Telefonile vastas umbkeelne venelane, kes ütles, et kedagi siin ei ole. Nii et pigem soovitan Marat'il mitte jamasse sattuda, sest isiklik kogemus ja ka kuuludused ei jäta Saatkonnast eriti head muljet. Annaks jumal, et ma oma jamadega lihtsalt halval ajal sattusin sinna... Moraal oleks siis, et kõige jaoks, mis seotud Eesti Suursaatkonnaga Moskvas varu aega.



Muidu edu siis...

[oop]

[uuk]

Tegelikult on Oopil õigus. Algusest lõpuni.
Esimest tretti ei maksa teha üksinda. See sihtmärk on esimese korra jaoks liiga kaugel. Mina ei suuda ega oska Sulle mingeid kehtivaid soovitusi anda. Enda liikumine Baikalini toimus liiga ammu. Maailm oli siis täiesti teistsugune. Sattusin meenutama õndsaid aegu. Suhtlemisest ja kogemustest kaasaegsete Piiteri linnavenelastega pole mingit tolku ülejäänud Venemaal. Üldse on selliseid reise arukam teha soojal ajal - üks oluline lisahädaallikas vähem (no, et ei leia ööbimiskohta jne.)
Suvel on lihtsam, suvel on sõltumatum.

PS. Ja igasugune üksinda minek, ükskõik kuhu, lõppeb praegu Sinu hävinguga. Hävinguga kõikides tähendustes ja täielikult. Tuleta meelde oma Tartus olemise katset. Mini-Pets (:D) on venemaal võrdne leebe ja meeldiva lillelõhnaga. Et lihtsalt kujutle , et see kaks nädalat järjest rongis toimub tüüpide keskel, kes temast niiöelda "algavad". Saaksid hakkama? Kuidas end tunneksid? Valiksid tema enda reisikaaslaseks?
Vot viimane küsimus on oluline ja arvestab Sinu teadaolevate kogemustega. Kuni Su kujutlustesse ei mahu idee koos Mini-Petsiga tehtavast kuu-kahe pikkusest rongireisist (kenasti temaga kaheses kupees lukutaga näiteks), seni pole Sul Venemaa sügavustesse asja. Sama ka juhul, kui selline visioon tekitas väikseimagi tõrke. See on hästi leebe näide.
Et kasuta seda näidet oma suhtlemisküpsuse ja olukordadehändlimisvõime testimisel.

Turismireisid on ka väga toredad. Nii Piiterisse, kui Moskvasse ja eriti toredad on sügisesed reisid Mihhailovskojesse

[Marat Sar]

[arlis]

[Marat Sar]

Niisiis. Vaatasin TrasSib lehekylje yle ja kõik on väga päikesepaisteline. Mind on ootamas filosoofiline vodkajoomine soojas rongis, huvitavate ja meeldivate inimeste seltsis:

Lehekylg räägib, et:

(1) The Trans Siberian is the most important and the longest railway on the Earth, and it is a good thing to do if you pass it at least once in your life.
(2) This journey goes through all Russia, and then continues into Mongolia and China. You will get a real

feel of what these three countries and their people are like after you will have done it (especially, if you allow yourself time to get off the train a few times).
(3) You will find out finally, what Siberia is like. Whether it is true that there are bears on the streets, and drunk men with guns and fur hats.
Actually, Siberians are the warmest and most inviting people you will ever meet. And Siberia's nature is so untouched and pristine, that you will truly enjoy it.
(4) You will experience Baikal ? the largest and deepest fresh water lake on the Earth. It is a truly amazing and natural place. And it worths traveling along the TransSib just for this only, believe us. (and it's not as cold as they say!)
(5) You can meet many interesting people on board the train.
(6)
(7) It is a great opportunity for relaxing and reflecting: you will have much free time for mental activities.
(8) Now, if you don't feel like thinking too much, you can also join in some Russians in the train, and have the longest ever vodka party in your life.
(9) Finally, Trans-Siberian is a reliable and inexpensive way (comparing to an air flight) to get between Europe and Asia.


Nii et - mehed, mis te pablate!
Ei aga - kõik paistab olema umbes 4644 krooni ulatuses piletites ja võtab aega maksimaalselt kaks ja pool nädalat.
Yhe agaga.

See on Tallinnast KHABAROVSKI. Kuidas ma yletan seitsesada-kilomeetrise vahemaa Khabarovskist Vladivostoki ja Khabarovskisse tagasi - hui znaajesh!
[/b]

[kingpool]

[holmes]