Juhin tähelepanu teema pealkirjale – kinnomineja kui kurjategija. Tegelikult tuleks seda lahti sõnastada järgmiselt, et kino sünnitab kurjategijaid – vaatad filmi ära ning oledki potentsiaalne kurjategija. Võibolla oleks õigem asendada sõna kinnomineja sõnaga kinokülastaja. Siis saamegi ametliku seisukoha, mis on külastaja teenindamisel arvesse võetud.
Ja mis te arvate, miks käib kogu arveldamine sularahas? Kindlasti kiirema teenindamise huvides ja võibolla pole tõepoolest mõtet pidada korraga kümmetkonda piletimüüjat, aga ilmselt maitseb sularaha ka omanikule paremini, kui numbrid kuskil pangakontol.
Ja veel. Eesti kõige iseloomukamaks poliitiliseks jooneks paistab olema Euroopale järelejõudmine, seda eelkõige teenuste osas. Kui järgmisel aastal kallinevad ka kütus ja toiduained, olemegi taas ideaalsele ühiskonnale lähemal. Kas võib keegi põhjendada, miks peab Eestis teenuste eest maksma sama palju või rohkem, kui mõnes EL-i riigis (näiteks Saksamaa), samas on inimeste sissetulekud aga kümneid ja sadu kordi väiksemad?