Pikalt lohede anatoomiast vesta ei viitsi, pealegi on "Loheraamatu" reklaamiks veel vara. Kyll võib ylaltoodud probleemi põgusal vaatlusel tuua välja järgnevad momendid.
Esiteks - reptiilidel munandid tõepoolest puuduvad. Mis pole kyll munemise või elussynnitamisega kuidagi seotud; ka mõned maod poegivad. Lohede kastreerimist tuleb siiski pidada riskantseks, kõrget kirurgilist meisterlikkust nõudvaks ylesandeks. Samuti on sellised operatsioonid isegi väliseid munandeid omavate imetajate puhul lubatavad alles murdeeas (nt. ei kohitseta alla yhe aasta vanuseid kasse).
Teiseks - lohede (nt. inimestega võrreldes) alaarenenud kergeusklikkuse ja kõrgeltarnenud närvisysteemi tõttu on laiaulatuslikku sekkumist nõudvate kauakestvate kirurgiliste operatsioonide korraldamine patsiendi võimaliku, isegi ylimalt tõenäolise vastuseisu puhul kaheldava väärtusega ettevõtmine. Sellesse kategooriasse langevad ka patoloogiaga põhjendamata tulejuhaoperatsioonid.
Kolmandaks - lohepsyhholoogia seisukohalt võib pidada perspektiivikaks vermimise kasutamist vastkoorunud lohede taltsutamisel. Vt. nt. Konrad Lorenzi vastavaid kirjeldusi lindude kohta (eesti keeles "Kuningas Saalomoni sõrmus"). Kuid sellegi meetodi kasutamine nõuab laialdast praktilist kogemust.