Postitas oop 1:16 9. Juun 2003
Millegipärast keegi ei jätka.
Jätkan siis ise.
Tegelikult peaks järgnev kuuluma Võitlustandrile, aga mul ei olnud lihtsalt sydant peita Suurt Kunsti laiade masside vaimustuse eest. Palun suhtuda selle sisusse kui tyypilisse Võitlustandri materjali ning vormi kui jumalikku ilmutusse, mis toob lugejate mõttetusse eksistentsinirru hetke taevalist õndsust.
-------------------------------------------------------------------------------------
pyhendatud koerale, kes karjub
Kui päkats haarab kuuri najalt kirve
ja verejanu hiilgab tema silmis,
on säravam kui luules, maalis, filmis
ta kummaliselt hambuline irve.
Kamp elfe jälgib võsast suuril silmil,
kuis tapajanus ryhib vastumäge
mees pisike, kuid võimas. Lausub "Äge!"
ta publik, lootes, et see kõik on ilmsi.
Jah, unelmais võib loota väike päka,
et kindlalt, nagu haamer mõrvab hirve,
ta käsi pyhib ära selle äka,
kui hoiab ainult raudselt kinni kivest,
mis tabab, tapab, iialgi ei bläkka,
sest sihtmärk on tal yks ja kindel: Irve!
-------------------------------------------------------------------------------------
Kui keegi ei märganud, on siinkohal tegemist yhega klassikalistest itaalia soneti vormidest, mis siiski kannatab riimiskeemi ilmse allakäigu all. Ka täisriimide puudumise pärast tunneb autor sygavat piinlikkust ja meelehärmi, ehkki samas on ta rahul enda professionaalsust demonstreeriva imetrikiga, mille abil leiti riime isegi sõnale päka.
Diskuteerivad vastused palun esitada samas vormis (või siis vähemalt inglise sonetina).
Ärge mulle palun privasid saatke. Ma ei kohtu nendega.