Patsikumme on päris palju kaduma läinud. Elvas, Verevi järves läks ühe korra kaduma ujumis prillid, mis müramise käidus peast ära tulid ning kuhugile liiva alla kadusid. Kui liiv oli piisavalt sadestunud, et midagi näha, polnud prillidest jälgegi...
Aga 3-5 klassis sai mindud metsajärvekesele vesirattaga. Vesi oli soe aga ujumis asjad olid jäänud koju. Otsustasime näkki panna, sest kedagi polnud silmapiiril. Veidi ajapärast ilmus nähtavale tervisejooksja, kes oli ilmselt kuulnud meie kilkeid ja vee pladinat. Arvates, et väiksed lapsed on vette kukkunud, tõttas ta kiiruga meie poole, käänaku taha kadudes hüppasime veest välja ja panime kiiresti riidesse. Riideid haarates lendasid võtmed suure kaarega taskust vette ja vajusid meie silmeall sügavusse - Tegu laukajärvega, millel muda põhi ja sukeldumine ei aita. Võtmetest saab ju koopjad teha, aga probleem seisnes selles, et seal pundis oli ka jalgrattaluku võti. Jalgrattad olime jätnud kaldale, lukustatuna kuuse külge Ja linna oli u.2 km, mis tundus toona väga pika vahemaana, eriti selle pärast, et tuli jalutada mööda surnuaia äärt. Nagu väiksed lapsed ikka, pelgasime surnuaedu...