Parimad sõbrad on teemandid!

[YnX]

Hmmmm... siia teemasse sobib kole hästi üks lausejupp, mida ma VH1-s kuulma sattusin kui seal 80-st räägiti, panin selle ju lausa märkmikku kirja endale:

"Rich people are the coolest people on the planet"

...ja noh... tegelikult ikka kuradi äss on olla kui taskud rõvedalt puru täis... 8)

(mm... taustaks hakkas mängima Miami Vice'i tunnusmeloodia...)

[Tanel]

[piir]

[jack]

[tribulant]

Filosoofia koha pealt peaks ma seda justkui kommenteerima.
Ehk siis...

Põhimõtteliselt on selle teemaga praktiliselt kokkupuutunuid (teoreetikutest me ei räägi, eks ole, sest me neid ei usu, teooria kohta kuulame aariat "If I was a rich man..." muusikalist "Viiuldaja katusel" ja saame kõik teada - majas olgu kolm treppi, yks läheb yles, teine alla ja kolmas ilu pärast mitte kuhugi) filosoofide seas umbes kaht sorti. Yhed olid rikkad ja hakkasid vaesteks, et kellegi silmis head välja näha. (See keegi võiks olla ka enesevaesestaja iseaga seda on raske kindlaks teha, kindel oleks teiste arvamusest sõltumatus sellises asjas siis, kui keegi ei teaks, et nad vaeseks hakkasid.) Näiteks Ludwig Wittgenstein, kes otsustas olla tööline ja kooliõpetaja, ehkki ta papa oli rikas nagu kaks trolli perekondadega. Teised olid rikkad ja jäid rikasteks, näiteks Thales (kaupmees ja tööstur), Platon (põlisaristokraat, kes kirjutas "Ateena rahva jultunud nurjatusest") ja Aristoteles (kes armastas isegi Platoni maitse jaoks liialt aromaatseid õlisid ja kalleid kangaid). Esimeste kohta räägitakse tavaliselt lugusid a la "näe, kus andis raha ära, vaat' kus ullike, eh-eh." Teiste kohta räägitakse lugusid, kus nad tõestasid isikliku eeskujuga rahvale, et ka filosoof võib tark olla ja mitte nälgida (nt Thales, kes head oliiviaastat oodates ostis ära kõik õlipressid Mileetoses). Teoreetikute hulka kuulusid näiteks kyynik Diogenes, kellest kõik teavad tema vaati ja ei suurt midagi muud ning uusplatonist Ammonius Sakkas, kes samuti midagi ei kirjutanud ning teenis igapäevast leiba sadamatöölisena.

Võib ytelda, et kui jumalad oleksid tahtnud, et inimesed oleksid vaesed, siis poleks nad RPG-raamatuid nii kalliks teinud. Ja kui teised jumalad oleksid tahtnud, et inimesed oleksid neid esimeste jumalate kalleid raamatuid ostnud, siis poleks nad teinud skännereid, Internetti ja kasutatud raamatute poode.

Mida me sellest kõigest filosoofilisest seisukohast lähtudes järeldame? Meie ei järelda sellest midagi.
Mõelge ise, kumbade lugude objektiks tahaksite pärast surma olla. [/i]