Ma laian siis ka:
Saan hakkama peaaegu igal tasandil eesti keelega. bürokraatia keelt ei valda. Ning erialaselt ei oska ma kedagi toimetada.
Üldiselt saan hakkama inglise keelega, kui see ei sisalda imelikke omaloodud sõnu. St loen, tõlgin, ning kriban natuke.
Suudan jälgida tavalist vene keelt, a vastu ei räägi. Lapsepõlves omandatud kompleks susisevate häälikute osas.
Suudan jälgida ja enamasti aru saada saksa keelest, mõnikord tõlgin kirjutatud teksti ning seda on mul vaja. Lihtsalt.
Olen õppinud heebreat. Loen teksti ning saan aru sõna tüvedest, mõninga ponnistamise järel saan aru hitpaelidest ja nifallidest ning sellest, kas on imperfektne või perfektne kõne.
Olen õppinud ladinat. Paralleltekstide abil saan aru. Õhesõnaga, teesklen, et saan aru kui keegi on lause vigaselt kirjutanud.
Olen õppinud kreekat. See on kõige müstilisem keel mu jaoks. Ilus, väga ilus, aga aoriste enam ära ei tunne. Tuleks uuesti alustada... Sellele vaatamata saan aru mõnedest tekstilõikudest siiamaani. Aga hääldada enam ei oska õigesti.
Olen õppinud hiina keelt. Mõned märgid tunnen veel ära ja tean kuidas lause teoreetiliselt peaks kokku käima.
Olen õppinud aramea keelt. A see on enam-vähem sarnane heebreale, niiet...
Kunagi nuusutasin rootsi keelt. Ei tea sest enam midagi. Sõnastikuga võibolla oskaksin midagi peale hakata.
Kunagi nuusutasin soome keelt. On ikka jube küll. Enam ei taha.
Kunagi nuusutasin hispaania keelt. ja edasi ei mäleta.
Kunagi nuusutasin prantsuse keelt. Vat seda peaks edasi nuusutama.
Aa, kaasaegset heebrea keelt olen ka kunagi natuke õppinud. sellest on niipalju kasu, et saan ilma ülemiste ja alumiste märkideta mõnikord aru.
Ja araabia keelt
Vat see on tõeiselt ilusa kirjapildiga asi. Kaifisin seda, et osakn tähtedest sõnu kokku kirjutada... Ta on heebrast veidi keerulisem, a süsteem ikka sama. Üks semiidi puha.
Ee, ja ongi kõik.