teaduslik maailmapilt

[Tuust]

[Orz]

Nii see on, nii see on. Arusaamine on tähtis.

Mis ühele on õigem vale, see teisele on õige valem.

Ja nii edasi. Peaasi, et kõik saavad millestki aru. See, et peaaegu kõik saavad ühtemoodi aru ongi common sense[i]. Osa inimesi kasutavad muidugi ka matemaatika, loogika ja eksperimentide abi, et asjadest aru saada ja need ongi teadusliku maailmapildi osalised. Ma nüüd ei ole kindel, et teadus ongi [i]common sense, aga teadusel on siiski piisavalt autroriteeti, et seda muuta. Aga ka vastupidi: kindlasti on kurikuulsaks ja kõiki ära tüüdanud teemad loote tüvirakkude uuringute keelustamiseks ja nii edasi. Üldiselt, tundub nii, et teadus võib tekitada uusi tõekspidamisi, ent ei suuna neid otseselt. Üldiselt aktsepteeritud tõekspidamised võivad seevastu takistada/suunata teaduse suunda: sõja ajal on leiutatud igast imevigureid, rahuajal aga kardetakse tundmatut, ning see üldiste tõekspidamiste umbusk on teadusliku maailmapildi enda jaoks irratsionaalne ja arusaamatu.

Üldse on mulle jäänud mulje, et tavaarusaama ja teaduse vahel on teatav lõhe. Tavaarusaam näib justkui nõudvat vastandamist ning teaduslik maailm vastandab ennast mitteteaduslikule maailmale samamoodi nagu kunagi kiriklik maailm vastandas ennast kunagi maisele. Põhjuseid ja põhjendusi on ilmselt nii palju, et neid ei hakka siin arutama.

Minu jaoks avaldub se muljena, et usk teaduse kõikvõimsusesse on pime, ei ole tegelikku arusaamist teadusest. Ja kasvõi see huvi, mis tahab vastandada teaduslikku maailmapilti religioossele maailmapildile või kurat teab millele. See vastandamine ongi väga tüüpiline common sense teema, aga vat mõne asja jaoks on lahterdavast arusaamisest vähe. Samas teaduselt just seda oodataksegi, mida muiste religioonilt? Mis on hea, mis on halb, mis väärt vitsa on, mis präänikut?

Kui tulla maailmapildi juurde, siis negatiivsena näen just asjaolu, et teaduslik maailmapilt vastandab ennast mitteteaduslikule maailmapildile, aga see on teadusliku maailmapildi poolt enesele kehtestatud kunstlik piirang. Vastandamine ainuüksi ehk ei olegi probleem, aga kui vastandamisest saab eitamine, siis kas võib olla tegu sama piiratud suhtumisega, nagu teadusliku maailmapildi eitamine? Kas tõesti on hädavajalik valida teadusliku või ebateadusliku maailmapildi vahel? Kas vastandamine toob kasu või kahju? Miks? Kuidas? Ehk on tegu küsimusega, mis jääb maa ja taeva vahele kõlkuma ja millele ei saa ilmaski vastata?

Kui sellele küsimusele väga maalähedaselt vastata, siis ma arvan, et jama on selles, et teadlased ja tavainimesed lihtsalt ei suhtle omavahel ja ainult ajavad kampas oma jama. Sellist lollust, et tavainimene ei taha teadusest aru saada on ilmselt kõikjalt kuuldud. Samas ma ei kahtle hetkegi sellist, et mõnikord ei taha teadlane tavainimesest aru saada. Arvestades asjaolu, et iga tavainimene ei ole teadlane, ent teadlane -vist- ikkagi on tavainimene, siis on tegu kummalise olukorraga, kus inimene justkui eitab umbes poolt maailma ning pretendeerib samas väga heale maailma tundmisele. Lollus.

Mittesuhtlemine või eitus enamasti probleemi lahendamisele kaasa ei aita. Kui teadus ennast täielikult vastandab arusaamatule, siis see muutubki arusaamatuks. Kui teadus pretendeerib veel universaalsusele ka, siis on juba kuri karjas: iga üks saab omamoodi aru, lõppude lõpuks, ja ei ole siin mingit universaalsust. Teaduslik maailmapilt on küll väga tore ja mõnus, maalitud paljude kunstnike poolt, kes elavad selles maailmas ja on sellest ikkagi omamoodi aru saanud. Las see pilt olla ja maailm ka. Saagem objektiivseks, aga jäägem siiski subjektiivseks ka, capisce?

Muide, kas see teema on Kuldlohe Kõrtsis sellepärast, et see lihtsalt kujunes selliseks või siis sellepärast, et keegi ei viitsinud enam selles teises arutelu sektsioonis midagi kirjutada?

[tribulant]

Teema on siin, kuna see ka mõni Uudis.

Teeks nyyd nii, et ei hakka kordama kõiki neid äranämmutatud jutte eksperimentaalteadusest, lähte-eelduste teooriaga koormatusest, paradigmadest, revolutsioonidest ja sellest, et iga asi läheb. Tulemuseks on ainult surnud Popperi jalaga tagumine ja väga vilets (originaal oli parem).

Teaduse ja pseudoteaduse põhiline erinevus seisneb siiski mitte eksperimentaalsuses, katsete korratavuses või muus kilakolas, vaid selles, et yks annab põhimõtteliselt lõplikke lahendusi (kui Altairilt tuli tulnukas, kes räägib sinu peas, siis sa ei luba inimestel temaga vaielda, vaid kuulutad, et nii ON ja jutul lõpp) ja teine lähtub sellest, et teooria võib olla praktiline ja hea, aga ykski tont ei välista tema ymberlykkamist (ja, arvestades elukofgemusega, kyllap ta varem või hiljem uuega asendataksegi).

Teadusliku mõtteviisi yks allikas on loomulikult common sense, aga ta lahkneb common sense'ist, kuna ei ole naiivempiristlik nagu common sense. Terve talupojamõistus ytleb, et vikerkaart saab näha, järelikult saab seal peal ka käia, samuti tiirleb päike ymber maa (sest meie oleme ju paigal) ning tähed on väga tillukesed.

Aga filosoofiaga (vähemasti selle parimas osas) jagab teadus oma skeptilisust kyll. Ka filosoofia kui distsipliini (mitte yhe mehe ehitatud Kogu Maailma Ära Seletamise Systeemi) aluseks on enesekriitilisus ja vaba mõttevahetus.

Skolastika on tegelikult yks kaasaegse teaduse ideoloogilisi eelkäijaid. Esiteks tegelesid skolastikud range arutlemise loogika uurimisega - reeglite otsimisega, mille alusel on võimalik ysna kiiresti ja selgelt näidata, kui keegi juba formaalseltki jura ajab (sisulise jura vastu lauseehitusreeglitega ei saa). Teiseks oli ka skolastika aluseks avalik mõtlemine (siin tuleb eristada skolastikat kui (yli)koolifilosoofiat katoliku kiriku kui asutuse ametlikust poliitikast). Yks keskaja filosoofia (ja teaduse) tuugemaid leiutisi oli quaestiones quodlibetales, 'misiganes kysimused'. Igal Issanda pyhapäeval astusid Pariisi ylikooli õpetatud mehed linnarahva ette avalikuks dispuudiks neil teemadel, mis linnarahvast parasjagu vaevasid. Kui sa juba nii tark oled, eks vasta siis ka lollide kysimustele! Sealt tulidki kõik need probleemid a la "mitu inglit mahub nõelaotsale?" Kohtlase kylamehe kysimust tuleb käsitleda samamoodi kui õpetlase oma, uurida põhjalikult ning vastata rangelt ja selgelt - mis osutub tihtipeale veel raskemakski, kuna kylamees kysib enamjaolt lihtsate, põhimõtteliste asjade kohta, mis hõlmavad väga paljut ja on olemuselt väga keerulised. Ning kolmandaks panid skolastikud pysti koolivõrgu, mis lubas õppida igayhel, kel selleks ajusid ja kannatust jagus. Tasuta hariduse peale enne neid eriti ei tuldud, antiikaegsed akadeemiad olid ypriski korralike õppemaksudega (ja on yldiselt teada, et Aristoteles armastas kalleid rõivaid ning aromaatseid võideid - egas ta ainumas olnud). Seda see skolastika ju tähendabki - kooliasjandust, kuhu igayks võib sisse astuda, asja endale selgeks teha ja järele kontrollida, kas talle aeti mingit kamarajura või ei ole kuu tõepoolest teps mitte juustust (ja kas selle tagakyljel rohelisi mehikesi on).

[mart]

Ausalt öeldes, ma pole sugugi 100% kindel, et mantrate lugemine ei aita, kui kõvaketas streigib.

Mul oli kunagi üks idee, teostanud veel pole, peaks patendi võtma. Tiibetis on olemas sellised aparaadid nagu palveveskid. Pisike käepidemega silinder, mille sees on rullikeeratud paber. Paberile on tuhat korda (või oli see sada, hästi ei mäleta) kirjutatud "om mani padme hum". Kui silindrit keerutada, siis iga pööre on väärt tuhandekordset mantra kordamist. Väga praktiline aparaat.

Minu idee on täiustada aparaati sellega, et valmistada silinder ja selles sisalduv tekst titaanist ja kasutada selle keerutamiseks võimsaid elektrimootoreid. Kui sel kombel mitu masinat tööle panna saaks kokku palvetehase, mis muudab hariliku elektrienergia puhtakujuliseks palveenergiaks. Huvitav, kas korralikult pakendatud hea karma oleks ka minev kaup?

[tribulant]

Ma kardan, et selle peale on juba tuldud, idee on lihtsalt juba ammu õhus. Eks need Tiibeti laamad annavad jesuiitidele silmad ette kyll. Aga mehhaanilisest usukäsitlusest edasi minnes: palvetav arvuti oli juba "Plekkmeestes" - kuni arvutit pole progetud palvetamise ajal naaabrimehe naist piiluma või pangaröövi plaanima, on ta igatahes täiuslikult siiras ning juba see maksab midagi.

[mart]

[Tuust]

ärge kalduge teemalt kõrvale
aga pöörduks Orzi zuunas ja küsiks et misasi on tavainimene, ja kuhu kuuluvad ja kes on siis need kes tegelevad teaduslikult mitteseletatavaga

[pronto]

[tribulant]

[Vamos]

[Orz]

[ohpuu]

[Tuust]

[traat]

kuidas oleks praktilisuse kõrval pragmaatikaga? väidetavalt pragmaatika tugineb otsuste mõistlikkusele. siit võib ju tuletada idee, et teaduslik mõtteviis on loomult pragmaatiline, so mõistlik (on ju mõistlik olla valmis oma hüpoteesi ümberlükkamiseks?)
aga...
universum on lõpmatu ja veel pole annast avalikult kuulutanud ühtegi lihast ja luust olendit, kes pretendeeriks kogu selle lõpmatuse hoomamisele. elik, meie teadvuses on paratamatult maailma mudelid, kust võib olla on puudu väga olulist infot. elik, me ikkagi lähtume usust, et meie mudel on suure tõenäosusega adekvaatne.
aga...
seetõttu võiks ju väita, et pragmaatika on usk sellesse, et meie maailmapilt ja sellest tulenevad otsused ja teod on adekvaatsed.
aga...
teaduslik maailmapilt väidab millegi teadmisest...

mine nüüd võta kinni... usk, teadmine, teadus, religioon...

[tank]

minule õpetati koolis sellist lähenemist:

USU puhul on usk enne kui teadmine. ma USUN midagi, ja sellepärast tean seda. ma usun et maailma ja inimese lõi Jumal, sellepärast tean et teadlased valetavad kui nad saurustest ja ahvidest räägivad.

TEADUSLIKU MÕTTEVIISI puhul on vastupidi. ma TEAN midagi, ja sellepärast usun et see on nii. ja USUN ka neid järeldusi, mida saab olemasolevatest teadmistest ekstrapoleerida. ma TEAN hunnikut fakte mis kõik viitavad sellele, et maakera tekkis kosmoses gaasi tihenemise tõttu koos päikesega. ja sellepärast ma USUN seda.


see pole minu isiklik arvamus, ütlen vaid et mind on sedasi õpetatud. tõin selle siinkohal ära et anda oma väike panus siinsesse suurde laminasse