I'm quitting "Life: The online RPG"

[Darius]

[tribulant]

No misasja sa sygeled!
Oeh...


Seab ennast mõnusasti kamina ette kiiktooli istuma, jalas suured ja karvased piibu ja päikeseprillidega tuhvlid, põlvedel villane Campbelli-ruutu pleed, pahemas käes värskelttopitud piip, paremas seevastu jurakas rahvaluuletriibuline savikruus aurava teega, millesse on lisatud head tumedat Tuulepealsete saarte rummi - ja mitte vähe. Aaahh, aga oh mis mõnu on siin suitsurõngaid lasta!

.

o
O


No olgu, kogunege siis kõik minu ymber, närvilised ja jutunäljas põngerjad.
Niisiis...



Elasid kord ennemuiste, veel 2e algusaegadel, preester, paladiin ja munk. Yhel kaunil päikeselisel hommikutunnil otsustasivad nemad minna kalale. Pakiti siis pyygiriistad ja moonavaru, tatsati randa ja lykati paat kaldast lahti, liuglema yle peegelsileda järvevee, mida ei häirinud pisimgi tuulevinu (keda, muuseas, kutsuti Katrinaks - et ta oli veel väga väike, siis enamasti hellitusnime pidi Katjakeseks).

Istuti paadis, õnged peos, ja uneleti. Aeg-ajalt sikutas yks tublidest pyhameestest välja sipleva kalakese, aeg-ajalt teine. Nii möödus Aeg.

Yhel hetkel pani aga preester õngeridva kõrvale, vabandas kaaslaste ees viisakalt ning kõndis - vutt-vutt-vutt - kiiresti yle vee kalda poole. Ennast põõsastes kergendanud, tuli preester rahuloleval ilmel paati tagasi ning jätkas jällegi päikselist ja põnevat eksistentsi õngemehena.

Mõni aeg hiljem pani ridva käest paladiin, vabandas kaaslaste ees sygaval bassihäälel ning astus mõõdetud, väärikal sammul kalda suunas. Ehkki seoses full plate'i kandmise mõningate ebamugavate kylgedega läks tal põõsastes mõnevõrra rohkem aega, oli temagi nägu paati naastes märksa rõõmsam kui varem. Kalapyyk jätkus.

Möödus tund ja teinegi. Tundis ka noor munk endas valulist pakitsust ja iha varjulisema paiga võlude järele. Häbelikult piilus ta altkulmu vanemate seltsiliste poole. Mõtles. Mõtles veel. Võttis siis sydame rindu, palvetas mõttes, hingas sygavalt sisse ja asetas õngeridva paadi põhja. Tõusis pysti, vabandas kenasti kaaspyhardite ees ja astus pika, ulja, reipa sammu paadist välja.

Sulps.

Mull.
Mull.
Mull.

Isegi mitte "ai-kommeri-keri-kommeri-keri".

Vaikus.

Mõne aja pärast nihutas paladiin kulmulevajunud kiivrit paremini päikese ette ja kysis mõtlikult vuntsipuhmast sygades preestri käest: "Tea, kas oleks vist pidanud ikka poisile ytlema, kuskohas järves kivid on?"

"Milleks," arvas preester õhtupäikeses silmi kissitades.

[The_Royal]

heh
Lõbus jutt
kas see ka inimeste õrritamiseks mõeldud

[tribulant]

Mine nyyd nurka, häbene ja tule siis tagasi, kui targemaks oled saanud.

[Raif The Mad]

Eh ma olen sama lugu kunagi ammu preestritega kuulnud, aga see lõppes nii et "Jaa...usk on tal tugev, aga seda ta ei tea kus kivid asuvad."